lõpmatu pohmell

Käisin nii muusikaauhindade jagamisel kui ka äftekal. Pole mina elus nii palju alkoholi eest põigelnud, kui too õhtu. Esiteks topiti kohe Massimosse sisenedes kätte mingi koks, mille ma edukalt söögi vahele sokutasin ja eemale põgenesin. Siis suutsin põgeneda ka jäägrishotti pakkuvate neiude käest ja gin’i pakkuvatele tuttavatele. Ometi suutsin ma ainsale pildile sattuda alkoholiga.

Nimelt mõtlesin ma lõpuks välja selle, et kui mul alks juba käes on, siis on väike tõenäosus, et keegi mulle seda juurde pressib. Seega käisin ma oma tund aega ringi täis siidripudeliga, siis suutsin sellest enamiku ajada sellele halli pintsakuga noormehe pükstele. See oli mõnesmõttes hea, sest siis tundus, nagu ma oleks ikka viisakalt joonud kah. Noormees kah ei pahandanud.

Ma ei olnud kunagi olnud nõnda peol, kus ma ise olen jumala kaine ja teised aina rohkem mällerisse jäävad. Sellegipoolest oli äärmiselt tore ja koju jõudsin alles nelja paiku, siis kuni uni juba reaalselt murdma hakkas. Oi, kuidas ma seda järgmisel päeval kahetsesin.

Hommikul oli selline tunne, nagu ma oleks ÖÖ LÄBI JOONUD. Süda oli üli paha, pea käis ringi, palav oli ja pea valutas kah veel takkaotsa. Nüüdseks olen avastanud nipi, et kui hommikul silmadest oksendada tahaks, siis tuleb kiirelt MEGAPALJU süüa, siis hakkab parem.

Oeh, miks on see rasedus nagu lõpmatu pohmell, ahh?

Aga muidu on kõik megafaiiiiin.