ma armastan sind ja muu säärane “jura”
Ma olen nüüd mitu päeva sõnu kogunud, et järgenevat teemat kirja panna. Nimelt juhiti mu tähelepanu lähipäevil sellele, et ma olen emotsionaalselt üsna…tuim? Või noh, emotsioone on mul küll ja veel, aga selliseid helgemaid ja armsamaid on mul väga raske endast välja lasta. Ehk tuleb see kasvatusest? Lapsepõlvest?
Ma ei mäleta vist ühtegi korda, kus keegi pereliikmetest oleks öelnud, et ta mind armastab. Seega teen praegu järelduse, et ma kuulsin neid sõnu ehk siis esimest korda umbes 16-aastasena, kui hakkasin ekspeikaga koos olema? Ma pead ei anna, aga ma arvan küll, et nii see võib olla.
Seega võingi jah täitsa ausalt öelda, et inimesed, kellest ma hoolin kõige rohkem, ei saa vist seda eriti verbaalselt minu käest iial kuulma. Okei, Kardo ja Mari ikka (arvatavasti ka mitte nii palju nagu mõned emad, kes muudkui istuvad ja korrutavad lapsele, et oiii ma armastan sind). Ma lausa pean ennast füüsiliselt SUNDIMA seda ütlema ja kui ütlen, siis on natukene nagu naljakas olla. Kardoga ma olen õnneks ära harjunud ja Mari ei oska mulle nagunii midagi vastu kosta, aga ma olen üsna kindel, et ta armastab mind ka.
Imelik jah,miks ma selline kahtlane vend olen. Nagu öeldi, ma olen varmas pikalt rääkima sellest, kuidas ma ennast üht või teist pidi häbistanud olen või ei pelga ma ka jagada endast sellised intiimsemaid asju, aga vot tunded ja emotsioonid. Ma ei ütleks, et mul neid ei ole, ma lihtsalt ei taha nendest rääkida 😀
Siis vist ikka vähe räägin, kui ma purjus olen, seega ma olen üsna kindel, et iga mu sõber vähemalt KORRA elus on kuulnud kui hea sõber ta mulle ikka on, aga sellist asja, et ma kaine peaga kukuks kellelegi rääkima, et kuule, ma hoolin sinust nii palju ja tule kallistame nüüd ja ma paitan su pead ja räägin kui suur on meie sõbraarmastus…
Ja kui keegi mulle selliseid asju räägib, siis väga sügaval hinges olen ma väga liigutatud ja muud säärast, aga päriselt olen nagu ok, sa täna eriti geid juttu ajad ja ehk viskan veel mõne kohatu nalja. SEST MA EI TEA, MIDA ÖELDA? Kas ma peaksin siis vastama, et ooo, mina sind ka? Ja siis me punuks teineteisele patse ja mängiks padjasõda vallatult kilgates? Või no…Miks seda vaja on? Nii palju kergem oleks elada, kui kõik mu sõbrad lihtsalt arvestaksid sellega, et ma armastan neid OBV, sest ma suhtlen nendega. Kui ma neid ei armastaks, siis ma seda ju ei teeks.
Mina vähemalt eeldan sama oma sõpradest – kui nad minuga aega veedavad, ju siis armastavad ka. Mis minus ongi mitte armastada? Noh, kui välja arvata see “dead inside” ja kohatud naljad iga nurga peal. Ehk selle pärast ei oska ma selliseid hellusmomente piisavalt “väärtustada” ka? Sest no, daaaaa, muidugi ma tean, et sa hoolid minust ja me oleme sõbrad. Kas me võiks nüüd selle eidejutu lõpetada ja õlle avada või…ÜKSKÕIK mida muud teha kui see vestlus 😀
Tõesti ma ei tea, miks see teema mu jaoks nii raske on, aga no lihtsalt on ja ma kohe üldse ei taha seda iial teha. Seega plz ärge iial arvake minust vähem, kui ma seda ei tee. See ei tähenda, et mul ei oleks hinges soojad ja nunnud mõtted oma sõprade suunas. Nad on, aga lihtsalt väga-väga-väga sügaval, nii et sõnad nendeni ei jõua:D
Ja kui ma juba siin ennast nõnda paljastan, siis ma teen veel ühe ülestunnistuse – ma olen KOHUTAV tänaja. Et kui keegi teeb minu jaoks midagi imetoredat, siis ma olen nagu “tänks” ja lähen minema. Ise võibolla mõtlen veel 338 päeva, KUI KENA see sellest inimesest oli, aga minu meelest on kuidagi imelik kedagi ülevoolavalt tänada.
Või no ma HINGES tean, et see oleks ju normaalne, aga jälle nagu ei suuda. Sest iga kord kui ma üritan siiras olla, siis ma näen ÜLI imelik välja ja inimesed arvavad, et ma neid mõnitan. Umbes sellline:
Kuna ma kardan, et inimesed võivad mu vaimuhaiglasse sisse kirjutada, siis ma pomisengi vaikselt moka alt paar tänusõna ja lähen ohutusse kaugusesse, keeran selja JA SIIS näen sellline välja, nagu ülaloleval pildil. Seega siinkohal kõik inimesed, kes on mind elus kuidagi aidanud, mulle midagi andnud, või pakkunud. Ma ausalt tänaks teid paremini, aga kahjuks olen selline mentally weird inimene, et ei oska 😀
Samas kui keegi mind tänab, siis mul ka üliimelik olla. Nagu kammoon, jah, ma aitasin sind, kaua sa nüüd tänad mind, ma ei taha enam! Sest nagu ma ei oska tänada, siis ma ei oska ka TÄNU eest tänada 😀
Ah, ma ei saa enam ise ka midag aru, mida ma ajan, sorri! Ja noh, TÄNAN, et te mind ikka loete. Ma kirjutaks siia, et ma armastan teid, aga siis ma valetaks teile näkku, sest ma ei teagi teid kõiki ja armastada nii raske 🙁 Aga vähemalt valdav osa teist MEELDIB mulle. It’s something!
Aga rääkige välja, kuidas teil nende emotsioonidega on? Olete hullud armastusepommid või nagu mina – seest surnud?
meow
May 8, 2015Ah, see on eestlasele omane. Ma olen samasugune. Oma abikaasa on ainuke inimene, kellele ma olen öelnud ja ütlen ka edaspidi,
et “ma armastan sind”. See aga ei tähenda, et ma ei armastaks oma ema-isa, vend, vanaemasid, sõbrannasid. Aga neile öelda on…
weird.
Andra
May 8, 2015Emale olen öelnud läbi raskuste,vist ka õele, vendadele ei mäleta kas olen või mitte, isale tahaks öelda aga ei ütle kuna seda nii
imelik teha ja tal kindalsti oleks imelik seda kuulata,sest ta ei ole selline tunneteinimene. Elukaaslasele ka öelnud ikka aga muidu
ka ei taha armastusest rääkida , arvan väiksed asjad mis teen või tehakse näitavad seda armastust et sõnades ei pea ütlema.
B
May 8, 2015Olen ka see “seest surnud” inimene. Heidetakse ka ette koguaeg et miks nii tuim ja blabla. Minu jaoks on see ka imelik kui mul
sünnipäev ja siis kõik tulevad “aaa, palju õnne tibu vms”, heal juhul olen paar korda tere öelnud inimesele ja siis ta lampi tuleb
kallistama ja ninnu-nännutama nagu ma oleks parim sõbranna 😀
Ade
May 8, 2015Ja mina mõtlesin, et ma olen ainuke “tundetu”. Kuna ka minule pole seda lapsepõlves ega ka tiinekaeas kunagi öeldud, siis tundub
lihtsalt kuidagi.. ebaloomulik.
HALLELUUJA, Mallu!
K.
May 8, 2015Jep, mõistan täiesti. Ma pole ka vist üheltki sugulaselt seda otseselt kuulnud (v.a. õe poolt kingitud sünnipäevakaardilt) aga see on
ju ilmselge, et pere armastab (kui nad just väga tropid ei ole ikka :D) ja sama kehtib ka sõprade puhul. Kuna minu jaoks on
armastustunne eelkõige midagi väga intiimset ja võimast, siis liigitaksin enda jaoks sõprade puhul selle pigem meeldimiseks ja
seda kolme sõna kuuleb siiralt ja südamest ainult minu elukaaslane. Kõik inimesed lihtsalt polegi Mehhiko seebi-laadsed
emotsioonivulkaanid, kes igat tunnet kõigile kuulutada tahavad 🙂
Mummuke
May 8, 2015Ma mõtlesin, et ma olen ainuke selline, jumal tänatud et ei ole! Ja peale selle näiteks on see ka põhjus, miks mulle ei meeldi
näiteks sünnipäeval kingitust saada, et ma ei oska tänada. Ütlen aitäh aga tunnen end eriti imelikult ja ei ole ka selline inimene
,kes õnnest lakke hüppaks, seesmiselt teen seda nagunii aga kuidagi ei oska välja näidata… 😀
Mallukas
May 8, 2015Haha, jah, issand, see on jah jube 😀 Nii hea kink ja siis sa ebaled seal mingi..eee…tänks 😀
Sama!
May 8, 2015Appi, täpselt sama. Ma üritan kingitusi lahti teha siis, kui
kingiandjat enam läheduses pole. Maru imelik on olla,
kui tead, et ta ootab su reaktsiooni, aga samas põed,et
äkki pole selline , nagu ta ootab. Võinoh, vähemalt mingi
kammaijaa on sellega.
Ma ei oska paljudes olukordades ennast väljendada (või
väljendada nii, kuidas oleks socially acceptable) ja
seetõttu peetakse mind ülbeks ja/või uhkeks.
Bibikonn
May 8, 2015väga tüüpiline eestlane ja ma ise olen TÄPSELT samasugune! Täpselt! Vist mingi nõukaaegse kasvatuse vili või ma ei tea-ongi
nagu eestlaslik selline kinnine olla 😀 aga mul on füüsiliselt halb emotsioone sõnadesse ümber panna..uhh
Kristiina
May 8, 2015Täpselt sama probleem. Mulle üldse ei meeldi eriti palju suhelda 😀 võinoh, ei ole selline positiivsust täis “elu kui lill”
inimene. Pigem rohkem näen halba. Ja sünnipäevi pean samuti harva, esiteks on kodu mu kindlus ja mulle ei meeldi kui
terve kari sisse sajab ja mu asju näpivad. Teiseks ei meeldi mulle absoluutselt kallistamine ja kätlemine. Mõnikord panen
lausa telefoni hääletuks, sest minu arust need õnnitluskõned nii kummalised, võtad vastu-soovitakse õnne ja siis oodatakse
naq minu poolt mingit erilist reaktsiooni, aga mul isegi telefonis imelik Aitäh õelda 😀
karina
May 8, 2015Mul mees koguaeg küsib, et miks ma ei ütle talle
midagi armsat. Noh ütlen, aga harva, okei üliharva.
Samamoodi ma pole suur sõbraarmastuse jagaja, ei
istu mulle see lampi kallistamine jne, ma tunnen end
kohe ahistatuna, mul peab jääma see nö oma ruum.
Ainuke kellele ma omaette salaja räägin koguaeg kui
palju ma teda armastan ja musitan ja kallistan lampi on
mu koer, aga maitea, tema ees pole imelik kuidagi 😀
täpp
May 8, 2015Mul on täpselt sama. Mõtlesingi juba, et olen
ainus selline. 😀
K
May 8, 2015Minul on ka raske seda öelda 😀 need 3 sõna on ilusad, aga kuidagi pikad ja lohisevad ja ma ei taha seda hilisemat awkward
momenti. Aaa, mäletan, et mees ütles mul ükskord kaisutamise käigus “ma armastan sind, kallis” ja ma suutsin vaid pomiseda, et
“mhm” 😀
Liis
May 8, 2015Jah, kahjuks olen ka mina selline inimene ja üliveider on olla igas seltskonnas, sest kõik teised tunduvad
sellised normaalsed ja mina üksi selline tuim ja külm kala. Nagu miski ei suudaks mind liigutada, kuigi
tegelikult sisemiselt ma tihti elan igasugu asju päris suurelt läbi. Ja sama on ka selle tänamisega. Oma
mehele suudan muidugi kõike väljendada, aga sellega läks ka veits aega. Sõbrannadega pole ealeski
eriline kallistaja olnud, kuigi nemad kõik on. Veits akward on neid kallistada 😛 Selle asemel ma teen
neile pisikesi kingitusi ja üllatusi jms stuffi, et näidata, et ma nende peale ikka mõtlen ja neist hoolin.
Kõige rohkem ma vihkan seda, kui inimene, keda sa tänada tahad ei taha võtta vastu seda, mida sa
pakud. Nt viid kommikarbi või pakud bensuraha jne. Jube imelik tunne on siis endal. Et mis ma selle
kommikarbiga siis teen, viin koju tagasi w? Hakkan ise sööma? Ilmselgelt oodatakse, et sa ikka
seebitaksid rohkem, et ikka vastu võetakse. Ma ise üritan sellised asjad võimalikult ruttu ühelepoole
saada.
Teisalt ei mõista ma ka seda kui iga väikse asja eest tänatakse. Umbes, et sa ust lahti hoiad või mõni muu
selline lihtne ja inimlik tegevus.
Kokkuvõttes võib vast öelda, et mulle ei meeldi tähelepanu üleüldse. Olgu see siis mistahes vormis. Sest
kui keegi sind kallistama kukub või kiitma, siis tahest tahtmata teised vahivad sind. Minu probleemi iva
peitub selles vast.
Jaana
May 8, 2015hahaha, selles osas olen ma küll sinuga täiesti 100% ühesugune 😀
Ma ei suuda ega taha samamoodi neid asju öelda…kui keegi juba teeb midagi minu jaoks mingit teenet siis ma mõtlen selle
tegevuse käigus kuidas ma saaksin kõige loomulikumal viisil aitäh öelda, sest muidu mul kaob täiesti hääl ära ja see kõlab nii
ebainimlikult 😀
Paljud kes mind nii hästi ei tea on mind selliste asjade pärast ebaviisakaks pidanud aga no mis teha 😀
Veel üks asi mis mul paraku üle jõu käib on näiteks mõnes uues kohas võõrastele inimestele tere ütlemine…imelik jah
No sa ei korruta ju oma (näiteks) uues töökohas kõigile isiklikult hommikul Tere!? astud ikka uksest sisse ja hõikad oma tere
ära, kes ei kuulnud see ei kuulnud 😀 mind ajavad närvi inimesed kes virisevad selliste asjade üle, et neile ei öelda tere või ei
soovita head isu, minu jaoks lihtsalt sellised asjad ei tule loomulikult suust välja – seega ma olen parem vait ! 😀
Ja mulle pole ka kunagi vanemad öelnud, et nad armastavad mind, ma lihtsalt tean seda…mul on natuke ebamugav isegi
lähedastega kallistada 😀
Helen
May 8, 2015Mina oma lapsepõlvest ka ei mäleta, et ema (või veel vähem minu eriti vaikne isa) oleks öelnud, et ta mind või mu õdesid
armastaks. Ka kallistamine või muul moel positiivsete tunnete väljendamine ei olnud eriti poulaarne. Nüüd ta siis seebikate
eeskujul üritab olla nagu keegi teine ja kui külas käime, siis tahab kallistada jne. Aga mulle see kohe üldse ei sobi – liiga võlts
ja võõras. Õed räägivad sama, sest me oleme kõik üsna vara kodust oma elu peale läinud. No ikka a la 18 täis, siis ülikooli ja
oma rahakoti peale ning hakkama tuli ise saada.
Samas oma lapsega ei tunne üldse probleemi – kui mina tahan, siis kallistan teda ja kui tema tahab, siis tuleb ja kallistab
mind. Või siis ütlengi, kui armas ta mulle on. Kuigi ta on juba üsna suur laps ja poiss ka veel. Sõnad tegelikult ei olegi tähtsad,
aga kui neid ei öelda, siis tunda tahaks ikka, et minust hoolitakse ja mind armastatakse. Kui see “ma armastan sind” on
seebikalikult kohmakas, siis tulebki midagi muud välja mõelda.
K
May 8, 2015Appi mul sama lugu. Mulle ei ole ka
pereliikmetest keegi kunagi öelnud, et
armastab mind. Ja praegu on ka nii, et kui on nt
emadepäev või sünnipäev ja tahaks nt emale
õelda, et armastan teda, siis see lihtsalt ei tule
välja. Kuidagi väga piinlik on sellist asja öelda,
samas sõbrannadega teeme seda üsna tihti 😀
Ma tean, et ma kunagi pidevalt ema käest, et
kas sa armastad mind. Vastus oli selline umbes,
et loll kysimus, aga samas jättis sellise
kahtlustava mulje 😀
L
May 8, 2015Haha, ma olen TÄPSELT samasugune 😀 Mõnikord ma siis pingutan ja suudan kuidagi need sõnad välja öelda, ja siis on ka
megaimelik olla nagu sa ütlesid 😀 Ja samamoodi ma kardan, et mõnikord inimesed arvavad, et ma ei olegi tänulik või õnnelik, sest
ma ka nagu ei oska/suuda välja näidata vb piisavalt, ütlen mingi aitäh ja kõik, kuigi tegelikult olen väga tänulik, aga jah kuidagi
imelik on ülevoolavalt tänulik olla. Väliselt jätan ka tuima mulje ilmselt, kuigi tegelikult sisemiselt on hoopis teine lugu.
Kris
May 8, 2015Ma arvan, et Sa lihtsalt ei suuda/oska/taha sellistel teemadel rääkida. Küll suudad/oskad ja kindlasti ka tahad Sa sellistel
teemadel kirjutada. Võta kasvõi ette oma igakuised armastuskirjad Marile. Mõni inimene lihtsalt väljendabki oma tundeid
kirjalikult paremini kui suuliselt.
Kris
May 8, 2015Nii et tuim Sa kohe kindlasti ei ole 🙂
k.
May 8, 2015Loen ja loen kus kõik iikka mõtlevad, et on ainukesed
“sellised”. Isegi kui teil kolm kätt oleks, ka siis poleks
ainuke selline.
Kuid see kinnine olek ongi vaga tüüpiline eestlasele.
Noorem generatsioon on juba rohkem avatud.
Ka mina ei mäleta, et lapsepolves oleks kuulnud, et
keegi mind armastab. Samas tean, et olin ja olen
armastatud.
Mingi aeg tagasi rääkisime sel teemal ka emaga. Tema
rääkis, et kui noorem oli, ega siis sünnipäevdel,
emadepaeval jne ei kallistatudki oma vanemad, see
ongi uuema aja traditsioon, mis talle muidugi väga
meeldib.
Nii et ka eestlane kasvab ja areneb oma tundeid
rohkem väljendama.
Emilia
May 8, 2015Mul selle armastuse avaldamisega täpselt sama asi ja ma kardan, et see on mingi eestlaste teema. Pole nagu harjunud tundeid
eriti avaldama, hoitakse kõik enda teada ja mõeldakse, et ta teab küll kuidas ma ju tunnen. Mul ka vanemad pole kunagi öelnud, et
nad armastavad mind, aga ma tean, et nad teevad seda (tahaks loota vähemalt :D) + oled sa kunagi taibanud, kuidas inglise keeles
on tunnetest rääkimine, k.a armastuse avaldamine kordades lihtsam? 😀 Vb see “Ma armastan sind” on nii pikk ja lohisev, et ongi
kuidagi imelik 😀
Tänu avaldamisega meenus mulle see, kuidas ma ei oska üldse komplimente võtta. Kui keegi ütleb mulle ala, et “Sa näed täna hea
välja!” siis mu esimene reaktsioon on ala midagi sellist, et “Mul see uus pusa” või “pff, ehh, jah kindlasti :D” Ma ei oska praegu
seletada, aga ma kohe automaatselt otsin mingi asja, ükskõik mida muud, kui aitäh, öelda ja teadvustada seda 😀 Ma ka üks imelik
inimene.
kats
May 8, 2015Thank god! Ma arvasin kuni praeguseni, et ma olen ainuke selline munn.
Karmen
May 8, 2015Made my day! 😀
Marite
May 8, 2015Nagu ise oleks kirjutanud selle postituse. 😀
Teen17
May 8, 2015Elan Inglismaal ning siin koguaeg sõbrannad
ütlevad “love you” söögi alla ja peale 😀 Ning
ka õpetajad ütlevad lastele “darling, sweetie,
love” ning see ongi siinne kultuuri osa. Alguses
oli küll imelik vastu öelda aga nüüd lihtsam.
Aga jah, eesti keeles seda kunagi kellegile
öelnud ei ole, imelik tunne on ning keegi pole
ka mulle öelnud. I love your blog mate, keep ig
up 😉
Hundu
May 8, 2015Mulle käib väheke närvidele, kuidas inglisekeelses kultuuriruumis see “love you” ära on lörtsitud, kõik ütlevad ja kellelegi see
midagi ei tähenda. Ma ei mäleta, et ma omaenda vanematelt oleks kordagi kuulnud, et nad mind armastavad, aga see ei tähenda,
et ma ise seda ei teaks. Ameeriklasest ämm on mulle otse ja pealtnäha siiralt öelnud “we love you” ja hiljaaegu tunnistas ta
mehele üles, kuidas ta mind absoluutselt ei salli, sest ma olevat ärahellitatud printsess. Kuula siis teist, eksole.
Teen17
May 8, 2015No eksole 😀 Ma alles koolis ning siin
tõesti seda igal pool 😀 Hea näide – käis
ja väitis poiss armastust koguaeg, pärast
tuli välja et ma olevat kõige nõmedam
inimene keda ta kohanud on ning ei vääri
armastust 😀
Eldin
May 8, 2015Mul täpselt samamoodi 😀 mees on ainuke kes kuuleb neid kolme sōna mu suust. Kindlasti kui lapse saan ühel ilusal päeval
siis talle kavatsen seda koguaeg öelda.
Tänamise ja tänu vastuvõtmisega ka sama lugu, olen nagu mingi hull veidrik 😀
Ka kallistamisega on sama moodi 😀 tahaks nagu vahel aga ei oska kudagi normaalselt seda teha 🙁
Anneli
May 8, 2015Sa oleksid nagu minu mõtted kirja pannud 😀
Erts
May 8, 2015Täitsa hull, Mallu. Ma loen Su blogi pidevalt, kommenteerinud olen mõned megaüksikud korrad, kuid see….nagu mina ise oleks
kirjutanud endast, või keegi minust 101%. Oeh, hull värk.
mari
May 8, 2015Oma vanematele ja õdedele ei ole kunagi
öelnud,aga teod räägivad rohkem kui
sõnad.Oma mehele ütlen .Pojale polnud ma ka
öelnud midagi,kui ta ühel päeval tuli ja ütles
armastan sind.vahepeal poja küsib,kas sa
armastad mind,või nt kas vanaema armastab
mind,või et kas ma armastan vanaema.hästi
armas on see ja esimene kord kui ta ütles seda
olin ma nii ehmund,kus ta küll võttis sellle ma
armastan sind.minu ja mehe sellist vestlust ta
vaevalt kuulnud on.igaljuhul minu maailmas on
teod töhtsamad kui sõnad seda nii mehe kui ka
sõprade näol.
Laura
May 8, 2015Ma ütlesin oma isale esimest korda, et teda armastan siis, kui ta haiglas põhimõtteliselt elu ja surma vahel vaakus (olin siis 19). Ja
emale siis, kui ta lohutamatult nuttis. Enam pole öelnud, keel ei paindu noh… Kuigi see on ilmselge. Ja tänada ei oska ma hoopiski,
see kõlab minu suust nii imelikult ja siis mul on natuke piinlik 😀
Ilmselt näen välja nagu viimane mats, kuigi olen väga tänulik ja heasüdamlik inimene 🙁
Eestlase värk, ma arvan.
Katrina
May 8, 2015Nii kaua, kui ma ema olen olnud, on mu sõnavaras minu jaoks armsate inimeste jaoks “kullake”. Olen oma väikesi lapsi süles
hoidnud, kallistanud ja öelnud, kui kallid nad mulle on. Ma hoolin neist, pean lugu, arvestan nendega, toetan, arvustan,
kiidan, julgustan, aga . . . ma ei ole öelnud, et armastan, . . . et siis mida? Armastus, Mallukas, ongi jura! Eelistan reaalseid
asju.
K
May 8, 2015Ma pole siin kunagi kommenteerinud, aga
seekord kohe pean seda tegema. Ma arvasin,
et ma olen ainuke eestlane, kes ei ütle oma
pereliikmete, et ma neid armastan. Ma ju
nagunii armastan neid, miks ma seda siis
ütlema pean. Pigem on teod need, mis seda
näitavad. Ja tänamisega sama asi. Mingite
asjade üle olen ma nii üli tänulik, et see tunne
ei mahu mu sisse, aga no ei oska seda niimoodi
välja öelda. Vahest olen siis inimesele hiljem
kirja saatnud, et kui tänulik ma ikka olen,
kirjutada on seda nagu kergem.
Kiku
May 9, 2015Minu meelest oleks kahtlane kui sõbrad pidevalt a-sõna kasutaks.
Siiamaani on see tähendanud ainult seda, et mõni mees ja naine
sõoruakonnast ongi minusse ära armunud, mis on päris jube. Pigem on
inimesed kallid ja armsad mulle kui nad on sõbrad. 🙂 Aga tänamine ja kiituse
vastuvõtmine on küll kohutavalt keerulised asjad. :s
merit
May 9, 2015ma olen täpselt samasugune, kui pean
kellegile midagi armast ütlema siis
selline tunne et pean need sõnad
välja oksendama vms, sest muidu
lihtsalt ei tule. Sama on tänamisega
ja tänu saamisega
Lull
May 9, 2015Mul sama lugu – kui proovin ülevoolavalt tänada, tunnen end nagu kananahani piinlik halb näitleja, isegi kui tänu on siiras.
Sellepärast olen avastanud väikesed ja ootamatud žestid. Kui keegi midagi teeb, mis mulle pisarateni tänu toob, siis olen omaette
ülevoolavalt tänulik ja järgmisel päeval viin kommi või küpsetan kooki või viin lilli või mõtlen midagi nutikamat välja – peaasi, et
oleks midagi, mida tänatav ei ootaks.
Kanni
May 9, 2015Ma arvan, et mina kuulun sinna kampa, kes on väljast “surnud” ja sees üliemotsionaalsed. Ma suudan peas välja mõelda
imelised tänusõnad ja armastusavaldused, aga mitte kuidagi ei saa ma neid suust välja. Ja kui punnitan need lõpuks välja, siis
tunduvad need vahel nii võltsid. Oleks vist lihtsam, kui lähedased oskaks mõtteid lugeda. Kasvatuse ja rahvuse viga ilmselt.
Jaana
May 9, 2015Sõpradele väga harva, usun, et ikka
purjuspeaga. 😀 Aga mehele küll, selles pole
probleemi. 🙂