ma tunnen end lausa võrratult!

Viimasel ajal tunnen ma ennast aina paremini ja paremini, vahelduseks siin sellele igavesele vingumisele. Enam ei heiduta mind see, et alles ühel hommikul enda voodi kõrvale ootamatult oma joodud mineraalvee väljutasin. Rehmasin käega ja otsutasin, et pigem on tore, et ülejäänud nädal on lausa eriti mõnus olemine olnud.

Esiteks on ilmad nii soojad! Sellepärast sai ka nädalavahetus väga mõnusalt veedetud. Käisime esiteks peika ja minu perekonnaga Haapsalus, kus käisime minu vanaisa haual. Kuigi natukene kurb oli küll olla, pean nentima. Natukene oli klomp kurgus, et minu vaene papa nii surnud on, samal ajal kui ta saaks endale esimese lapselapselapse. Oh juudas, ma ei suuda seda kirjutadagi, ilma, et silmad märjaks ei läheks. Oh neid hormoone ja emotsioone mu sees, täielik eit.

Aga mulle meeldis seal surnuaias, see on nii ilus koht lihtsalt. Osad ristid olid nii vanad, et lausa samblasse ja maa sisse kasvanud, mis nägi päris äge välja. Veel oli nii armas see, et terve see metsatukake, kus surnuaed on, oli kaetud sinililledega, mis ka minu vanaisa ja tema perekonna hauakivide vahel kasvas.

Istutasime sinna lilli, mis me enne Nõmme turult ostsime ja siis läksime meie peikaga külla tema vanaemale, kes vanaemade kombel meid toiduga üle nuumas ja kogu aeg kuskilt midagi veel ette kandis ja sööma manitses. Nii armas igatahes.

Veel jõudsin ma sel nädalavahetusel Kohilasse, kus sai tehtud tööd ja grillitud. Mina siiski tööd ei teinud, peab nentima. Niisama lamasin seal ja teesklesin, et olen kasulik, ise samal ajal päikest võttes. Samuti saime sõita rongiga, nii et vägagi tore seiklus jälle.

Muuseas, Kohlas on meil ka üks kähriku moodi kass, kes on nii puhvis sabaga, et kui ta maas lebotab, siis tundub, nagu oleks seal kaks kassi. Ta olevat ka usin hiirepüüdja, selle tõestuseks asetas kass nimega Minni, seda kiitust kuuldes maja trepile graatsiliselt ühe hiirelaiba. Noh, nii moepärast. Mood on tal veres, sest tegelikult pärineb ta tuntud ilublogija Anna Elisabethi juurest, kus tema nimi oli Tikker, mille minu vanaema hoopis Minniks muutis ja nüüd teda väga armastab. (Muuseas, Liisu, ta palus sulle edasi öelda, et ta on kassi eest väga tänulik, sest Minni on talle väga kallis ja tubli kass talle, olenemata sellest, et ta teinekord talle suvalt jalgadesse hüppab ja kallale tuleb 😀 )

Ja isegi Tallinnas ei ole ma mõttetult toas ja kontoris passinud, vaid olnud igati produktiivne ja koristanud ära nii kodu kui ka rõdu ja jõudnud isegi õue istuma, lihtsalt päikese kätte, nagu pensionär. Aga ma saan nüüd imehästi aru, miks nad seal alati istuvad, ikka parem kui sees konutada, i guess.

Ahjaa, samuti sain ka mina endale clip-in pikendused Liina käest, aga nendest saab lugeda kunagi hiljem. Kui on õige aeg! Praeguseks aga nii palju, et nad on väga pehmed ja ilusad. Mistõttu tunnen mina ennast imekaunilt.

Üldse olen ennast imekaunimalt aina tundma hakanud. Mis seal ikka imestada, tiss on kaks korda suurem ja saan mõnusalt liibuvaid kleite kanda ja väikse punuga “rase” olla. Täna ütles peika mulle, et kui oleks rasedate iludusvõistlused, siis ta paneks mu sinna kirja. Eks ole nüüd armas üks inimene. Aga pean nentima, et ma tunnen ka ennast nii…imetabaselt. Iga päev aina enam.

Olin täna kuidagi roosa lainel. Ja hea tuju lainel. Isegi töö lendas mu käes nagu rebane ja nii palju… head aega on olnud kuidagi!

Rasedusest nii palju, et 6dal tundus mulle, et ma tundsin mingit liigutust. See oli siis täpselt 17nda nädala algus. Ma võin muidugi eksida ja see võis mingi muu mulin olla, aga mulle meeldib mõelda, et oli, sest kes mind ikka keelata saaks. Ja eile oli mul sama tunne, nii et tundub, et miskit on toimumas ja see on tore.

(Ma tavaliselt vihkan täiega inimesi, kes kirjutavad, et oo nii tore on, aga kuna ma muul ajal vingun kohusetundlikult kõige üle, siis mõnikord ju võib.)