“meeldiv” jalutuskäik koju
Kuna täna oli Mari lasteias emadepäevakontsert, siis käisin minagi vaatamas, mida pudinad ära õppinud olid. Vahepeal kippus muidugi pisar silma, aga see on vist mingi tavaline emaduse omadus. Lapsed olid emadele ise lillekesed seemnest kasvama pannud, kaardi teinud ja hommikul tegid koos kasvatajatega küpsisetorti. Kõik oli väga kena ja armas.
Läksin spetsiaalselt ilma vankrita lasteaeda, sest ma kujutasin ette, kuidas me Mariga kenasti need 2 kilomeetrit käsikäes koju jalutame ja viisijuppi ümiseme. Tegelikkuses oli algus üsna paljulubav ja esimesed 500 meetrit läbisime me ilma suurema draamata. Aga ühel hetkel hakkas pihta see, kus ta tahtis sülle ja siis kolm sekundit hiljem ei tahtnud enam sülle. Kui maha panin, siis tahtis jälle sülle, või vastassuunas minema joosta.
Hämmastav, kui kiiresti suudab inimene nende väikeste jalgadega joosta. Oleks, et ta seda imelist annet oleks ÕIGELE poole joostes rakendanud, aga oh ei. Loomulikult tuli peatuda ka iga aia juures, kus sees lõrises mõni koer haukuda, sest koerad on ju nii nunnud ja neid tahaks kõiki aia vahelt näppida. Kuna ma siiski eelistan last, kelle käed pole maha hammustatud, pidin ma Marikest keelama. Tulemuseks hüsteeriline kriiskamine, maas rullimine, minema joosta üritamine ja ühe korra hammustas ta mind lausa kõrvast.
Umbes poolel teel sain ma aru, et ma olen teinud drastilise vea, aga teha polnud midagi. Tuli edasi rügada. Iga meetriga läks aina rohkem vihaseks. Ta üritas enda jalanõusid ära kiskuda, viskas mind liivaga, vajus mu käte vahel süldiks ja seda kõike saatis hurmav röökimine. Asja ei teinud üldse paremaks see, et mul tuli maailma suurim pissihäda!
Lõpuks olime me kodule jube lähedal. No nii 200 meetrit? Selleks hetkeks Mari enam edasi ei liikunud. Suur solvumine sai alguse sellest, et ta tahtis ühte trepikotta sisse saada, aga kuna uks oli lukus, ajas see peene preili nii vihaseks, et sellel ei olnud enam otsa ega äärt. Nõnda ta siis rullis ennast paneelmaja ees murul ja lihtsalt kisas.
“Mari, ma nüüd helistan issile ja kaeban ära!” hoiatasin ma Mari ja helistasingi Kardole, et ta meile vastu tuleks ja vankri võtaks, sest mul oli kotis kaamera ja potilill ja Mari jope ja ma lihtsalt ei jõudnud seda rüselevat suslikut ise tassida, eriti kui ta mind rabeledes kõhtu tagus.
Nõnda me seal istusime. Üks röökis, mina niisama kõrval. Inimesed kõndisid mööda ja heitsid mulle pilke. Õnneks mitte “issand, palun õpi oma last kasvatama!” pilke, vaid: “been there!” pilke. Ja siis lõpuks tuli meie päästja Kardo. Kohe kui Mari nägi, et ta isal oli aru peas olnud vanker kaasa võtta, tõusis see tolmuahv kenasti üles, pühkis pisarad ja istus sellise näoga vankrisse, nagu midagi poleks juhtunud.
Naljakas oli ka see, et ma ei ärritunud kordagi, vaid see kogu olukord oli lihtsalt koomiline. Väike, kuri maailma peale vihane inimene. Midagi ta siin ilmas teha ei saa – kruusa suhu panna ei saa, jalanõusid ära võtta ei tohi, võõraid koeri kallistada ei tohi, trepikotta sisse ei saa, tuvid lendavad ära. Elu…
Mariliis
May 9, 2016Ah Mallukas, ma armastan sind, sa oskad nii kuradi ägedalt kirjutada! 😉
Elve
May 9, 2016Mallukas ei oleks ju “Staarblogija”, nagu meedia ta ristinud on, kui ta ei oskaks ägedalt ja kaasakiskuvalt
kirjutada. 😀
mama
May 9, 2016???
R
May 9, 2016Haha? Nii tuttav teema??
Kertu
May 9, 2016Oh… Mindki ootavad need ajad ees. Hirm on lausa.
Kertu
May 9, 2016Oh… Mindki ootavad need ajad ees. Hirm on lausa!
PJ
May 9, 2016Mida te sõite kui te selle pudina
meisterdasite Kardoga 😀 No mul on
kaks poissi ja ei tea mina et mind
oleks kumbki kõrvast hammustanud ja
kruusa tahtnud süüa ja jalanõud on ka
alati jalas püsinud. Vahel ma mõtlen
et tuleb sellest Marist ikka üks
kange naine…no paneb emme issi ja
veel hulga mehi paika 😀
Mallukas
May 9, 2016Mari ka pole mind enne hammustanud 😀 Kruusa ta SÜÜA ei tahtnudki, tahtis niisama neid kive suus hoida, seegi tegevus! Jalanõud ei ole tal jälle kunagi jalas püsinud… Ma ütlen – ta tahab oma tahtmist ja kui selle saab, siis on nagu kukulinnukene ise 😀 Aga kui ei, siis tuleb hoida oma piipu ja prille. Me Kardoga anname nagunii alla ja teeme nagu madaam nõuab (kuni see ei hõlma võõraste koerte näppimist või minema joooksmist :D)
S
May 9, 2016Töötan ise alla 3 aastaste lastega ning tean öelda, et täpselt nii kaua kuni preili alati oma tahtmist saab kestavad ka need
jonnihood ja sellega teete endale vaid karuteene sest tõenäoliselt läheb see vaid hullemaks kuna preili niimoodi harjunud
on. Ma näen igapäevaselt seda laste manipuleerimist ning lausa kurb on vaadata seda.
Teile aga päikest! 😉
Melk
May 10, 2016Täiesti nõus.
Kui jonni peale alla annad, on see puhas märk
lapsele sellest, et jonnides saab kõik. Sellisest
käitumisest on nüüd ilmselt raske lahti saada.
Mul omal ka samavana ülimalt kange tütarlaps.
Loomulikult jonnib ka tema ja istub poes vihase
näoga nurgas, aga ta teab, et oma tahtmist
jonnimisega ei saa. Teeme kompromisse, kisamine
kindlasti ei aita, siis ei saa midagi.
Mallukas
May 10, 2016Selles oligi point, et ta ei tahtnudki ju midagi . Mul polnud millegagi “alla anda” sest olukord ei olnud selline. Ok, ta
ei tahtnud käia. Mis ma siis teen? Jätangi ta maha sinna tänavale ja tulen ise koju ära või :D?
M-L
May 11, 2016Miks peaksid vanemad lapse jonnile
vastama täiskasvanute jonniga?
2 aastane laps hakkab aru saama, et ta
on eraldi isiksus, mitte enam emaga üks
ja see ongi tema enese avastamine,
mitte jonn. Kui vanemad hakkavad
lapse isiksust piirama, siis laps lihtsalt
õpib, et vanemad ei ole need, kellele
julgeks oma arvamust, kurbust, viha
vms. näidata. Miks täiskasvanud
arvavad, et nende emotsioonid on
normaalsed, aga lapse omad mitte?
Mallukas on üks väheseid naisi, keda ma
olen “kuulnud” kasvatamas oma lapsest
enesekindla ja julge inimese, kes julgeb
tulla emale tulevikus ka oma
suurematest muredest rääkima, kes
ōpib, et emotsioonid kurbus,
õnnelikkus, viha jms. on normaalsed.
Helena
May 9, 2016Looooool ?
Reet
May 9, 2016Minu igapäevaelu, kui ilma vankrita poodi lähme või
kodus kaugel jalutame 😀 eks see annab ka kindlasti
vunki juurde, et pikk päev on lasteaias oldud, ja siis on
hea emmega/issiga/kodus/koduteel välja elada.
Meil hakkab see jauramine pihta üldjuhul juba siis, kui
ma lasteaia uksest sisse astun ja vaese lapse kohu
vägisi tahan vedada 😀
hohohoh
May 9, 2016Njah, võib ju esialgu naljakas tunduda, kuid tegelikkuses peitub selle asja taga sügavam probleem, millega tuleks kohe kindlasti
tegeleda. Igal lapse käitumismustril on põhjus.
Mallukas
May 9, 2016Selle nimi on siiski kaheaastase jonnihoog. Muidugi kui laps pidevalt niimoodi käituks ja üldse rahulik ei oleks, siis võiks selle taga ehk midagi tõsisemat otsida. Huvitav, mis tõsisem diagnoos selle taga on, et sa siin dramaatiliselt kurja kuulutad 😀
Kerttu
May 9, 2016Oleks see FB, siis ühest laigist jääks väheks.:D
Siku
May 9, 2016Arvan sama ?
keit
May 9, 2016Sul vist pole 2aastast olnud. Mul on. 2 lausa. Tuleb lihtsalt see mina avastamise periood yleelada. Lihtne pole aga no kus sa pääsed
😀
Eva
May 9, 2016Been there…
L.
May 9, 2016…done that 😀
Kaire
May 9, 2016Meil tuleb ka aeg ajalt selliseid hetki
ette.Röögime,kiljume täiest kõrist.
http://www.nextlifeweb.blogspot.com
Kätlin N
May 9, 2016Mõlemad?
L
May 10, 2016😀 😀 😀
Sandra
May 9, 2016Ahh kui hea lugeda ? Mul samuti
kaheaastane..ja tänane poeskäik oli midagi
taolist. kui loed ja näed ja kuuled, et teistel ka
nii..siis on kohe kergem olla?
Berit
May 9, 2016Ja just sellepärast ma meile kahe lapse käru valmis ostsingi 😀
Sofi
May 9, 2016njaaa… mul on 4 last aga “kahese jonnihooge” pole
siiani kohanud 🙂 Ilmselt on mul lihtsalt vedanud(nii
igaks juhuks mainin, et flegmad pole neist keegi)
maris
May 10, 2016Lohutan sind mallukas ka minul on see aeg üle elatud
ja polnud see teab mis mee lakkumine 🙂 aga minu
hetkel viie aastane tirts on märkamatult sirgunud juba
väga suureks ja aru saades et ta on midagi valesti
teinud tuleb ja vabandab ja küsib nii armsa
moosivarga näoga et emme ega sa nüüd ometi kuri ei
ole 🙂
K
May 10, 2016Meie vahest kui lapsel paha tuju kasutame sellist nippi, et õtlen et teeme tibusamme,mõmmisamme,kutsa samme(jooksmine)
kiisu samme(tasa tasa hiilimine) jne ja mul savi mida teised inimesed mtlevad kordamööda teeme neid ja teekond palju toredam.
Katrin
May 10, 2016okeiii….. 😀 kui ühe oma
postitusega (kiri kõhubeebile)
suutsid mulle korraks titeisu peale
ajada, siis sellised postitused
meenutavad mulle, miks mul ikka
tõsist titeisu ei ole 😀 kuidas te,
inimesed, suudate lapsi kasvatada
nii, et enda mõistus selgeks jääb? 😀
Mallukas
May 10, 2016Ma seda ei tea jah, kuidas üksikemad hakkama saavad, kahekesti on lebo 😀
Karin
May 10, 2016Kusjuures ma trehvasin ükskord netis
videot, kus laps viskas end
supermarketis põrandale pikali ja
röökis ja jonnis. Siis ema tegi sama,
viskas ka end maha ja nuttis ja
viskas teisi asjadega. Lapsed jäid
kohe vait ja hakkasid normaalselt
käituma 😀 Tee proovi 😀
kerlin
May 11, 2016Hmm minu preili kisab nii, et vähe pole.nt. kui ei saa
minna paremalt poolt vankrist mööda või ei lähe jalats
õigesti jalga.
Mina istun ja kuulan ta rahulikult ära ja siis saab
asjadega edasi tegelda. Üldiselt kui suurt välja tema
joonist ei tee siis.lõpetab ka kiiremini jonni. Kui
rahulikuks jääb siis n.ö peegeldab veel tema
tundeid.nt, said emme peale vihaseks.
Kuna ta kipub vahest ka lööma olen kasutanud
suunamist – vihastada tohib, lüüa ka aga patja :p ja
talle täitsa meeldib vahest tuleb ütleb ma olen nii kuri
ja siis peksab patja ning siis tuleb ja kallistab 🙂
Õnneks kõnnib ilusti – sai palju harjutatud ja vankris
pole.istunud teises sünnipäevast saati.
Aga see, et kahe/kolme aastane n.ö nutab ongi täiesti
normaalne sõnadest ja enda arusaadavakas
tegemisest jääb veel puudu ja seega ainus viis enda
tundeid väljendada ongi läbi nutu/naeru.