minu keha on minu oma
Mõni aeg saadeti mulle koju üks õpetlik raamat, mida ma arvan, et peaks sirvima iga lapsevanem. Selleks raamatuks on “Minu keha on minu oma”. See on mõeldud siis lastele ette lugemiseks, et nad saaksid paremini aru, millal nendega toimub midagi, mis ei ole õige.
Eestis on palju lapsi, kes satuvad väärkohtlemise ohvriks ja tihtipeale ei ole need lapsed sellisest asjast üldse kuulnudki, ega oska sellises olukorras käituda. Loomulikult ei arva ma, et väikelapsele tuleks rääkida, millises haiges maailmas me elame DETAILSELT, kuid see raamat on just täpselt nii kirjutatud, et annab lapsele kergesti mõista, mis on õige käitumine täiskasvanute poolt ja mis on vale.
Vanematel tuleb paratamatult lastele rääkida halbadest inimestest. Nende eest on niisama palju põhjust hoiatada, kui tiheda liiklusega tänavate ja ohtlikus kohas vettemineku eest. Kui piirid on ebaselged, ei oska laps muret tunda ka siis, kui tema piire nihutatakse või testitakse.
Raamat annab lapsele mõista, et meie kehad on meie enda omad ja kõik, mis sellega tehakse, on meie enda otsustada. Nõnda saab laps teadmised, mis võivad talle kunagi ära kuluda. Hirmutavalt palju on meie seas inimesi, kes lähenevad meie lastele halbade kavatsustega. Lapsed on puhtad ja süütud hinged, keda on kahjuks kerge manipuleerida, kui neid pole eelnevalt kurssi viidud eluga.
Mina oma lastele loen selle raamatu kunagi kindlasti ette. Ma usun, et ehk juba isegi 4-5 aastane on täitsa õiges vanuses selle jaoks. Kellele huvi pakub, siis raamatut saab SIIT.
Kas teie olete oma lastele kunagi rääkinud sellest teemast? Kui ei, siis panen südamele, et te seda kindlasti teeksite. Parem karta, kui kahetseda!
siky
November 28, 2016Tänud raamatusoovituse eest, Mallu!
Ise poleks selle olemasolu iömselt avastanudki.
Peagi 4 tüdrukuga peres kulub ära!
Mallukas
November 28, 2016Muidugi, aga samas kindlasti sobilik ka poiste vanematele. Igasuguseid haigeid inimesi on ju…
siky
November 28, 2016Seda muidugi. Aina haigemaks see ühiskond muutub :/
Keidy-Liisa
November 28, 2016Just mingi päev nägin facebookis selleteemalist postitust et vanemad lastele sellest räägiks ja jäin mõtlema et millal seda peaks tegema ja veel keerulisem: KUIDAS ma seda teen piisavalt eakohaselt ning et samas laps igat inimest kartma ei hakkaks ja ei peaks talle väga detailselt kõike kirjeldama. Hetkel saab laps jaanuaris 4 ja arvan et varsti temaga selle teema ette võtan ja nüüd tean ka, kuidas. Kindlasti vajab see ka ülekordamist tulevikus. Soetan selle raamatu kindlasti lähiajal, tänks 🙂
Mallukas
November 28, 2016Jep, see on just nii kirja pandud, et laps saab aru, aga ei hirmuta surmani ära!
A
November 28, 2016Olen väiksena langenud sellise asja kätte kahjuks ning veel omaenda onu poolt.. oleks sel ajal tahtnud et keegi minuga sellistel teemadel räägiks ja arutaks seega igati vajalik asi ja loodan et lapsevanemad võtavad seda tõsiselt ja tegelevad sellega. Parem tõesti karta kui kahetseda
Ma
November 28, 2016Kui minu poeg hakkas 6aastaselt kergejõustikutrennis käima, siis seletasin talle, et kui garderoobis, duširuumis või mujal keegi talle ligi astub ja tahab aidata pesta vm, siis ta peaks seda mulle ütlema. Midagi rääkisin veel umbes sellest, et kõik inimesed pole niisama sõbralikud, vaid on ka halbade kavatsustega inimesi olemas. Nüüd peaks igaks juhuks lapsele seda juttu kordama, sest mitu aastat on juba vahepeal mööda läinud. Nüüd saab ka juba natuke konkreetsemalt rääkida, sest laps on suuremaks kasvanud.
nimetu
November 28, 2016Kahjuks pean sama tõdema, oleks ma vaid seda kõike lapsena teadnud! Juhul kui oleksin olnud teadlik, istuksid need inimesed kinni või isegi oleks kõik olematuks jäänud. Kunagi kui oma lapsed saan siis alustan selle rääkimist juba kooliteed alustades, kui mitte enne. Tähtsaim teadmine eluks. Vahepeal olen arutanud enda rasket läbielatut targamate inimestega ning nemad on soovitanud sellest just koolidesse rääkima minna. Kahjuks minus nii palju julgust veel pole.
E
November 28, 2016Olen mõelnud et peaks kunagi nägin mingit multifilmi stiilis õppevideot ka kuid praegu pole need ette juhtunud. Praegu oleme tuleohutusest rääkinud ja ka kasutasin õppevidrot ,,miks see meiega juhtuma pidi,, kurb aga tõsi et jõuluajal juhtub rohkem tuleõnnetusi ja seetõttu tundus see minuarust aktuaalne teema. Laps sai suitsuanduri hirmust üle tänu sellele veel.
Elve
November 28, 2016Ja, see raamat on päris otstarbekas, aga kahjuks ei kaitse last vägistajate eest. 🙂 Ja kahjuks on mõned vanemad nii taipamatud, et ei usu oma last, kui see “kaebab” mõne sellise inimese valede tegude kohta, keda ema-isa ei oskaks kahtlustadagi.
Kahjuks olen ise ka lapsena sellist väärkohtlemist oma sugulase poolt kogenud. Õnneks mitte seda kõige hullemat, aga ebameeldivat käperdamist küll…
Aga selle raamatu peaks soetama küll.
Mallukas
November 28, 2016Muidugi otseselt ei kaitse, kuid kaudselt võib kaitsta küll. Kahju, et oled pidanud sellise asjaga kokku puutuma 🙁
M
November 29, 2016Otseselt ei kaitse me oma lapsi elus ju mitte millegi eest! Ei kaitse meid kodualarm 100% varaste eest ega suitsuandur tulekahju eest aga tagajärjed on ehk leebemad. meie kui vanema töö on ju ennetada igasugu halbu asju ja teha kindlaks et laps teaks mida sellistes olukordades teha.Vàga tubli mallukas et selle teema üles võtsid ! Jah lapsed tihti ei oska õigesti käituda kui midagi sarnast juhtub aga suur pluss on see kui laps teab et selliseid asju juhtub paljude lastega ja sellest räägitakse ( ja kirjutatakse isegi raamatuid ) . Sellega tuleb meelde see kuidas klassi kõige häbelikum poiss minu tütrele posti kirja saatis,tahtis “käima hakata” Vanemad rääkisid pärast et poiss oli raamatust inspiratsiooni saanud ,nad olid pehmelt öeldes üllatunud sest poiss ei julge üldse muidu tüdrukute poole vaadata.Nii et kui miski on ikka raamatusse kirja pandud siis võtavad ehk lapsed seda tõsisemaltki kui emmet issit kes niikuinii koguaeg õpetavad et ei tohi nii ja naa teha.
Siret
November 28, 2016Ma olen mõelnud, et nii kui laps saab nii vanaks, et hakkab üksi kuskil olema (ka lasteaed), siis tuleb üks tõsisem jutuajamine. Ei taha teda küll ära hirmutada, aga need on teemad millest rääkida. Ei tahaks kahe-kolme aastasega käia psühholoogide ukse taga selgust nõudmas, miks temaga halvasti käituti. Pigem las laps teab varakult kõikidest ohtudest, olgu nad nii hirmsad kui on – tahaks loota, et laps tuleb küsimustega emme juurde ja eks siis selgitan nii hästi kui võimalik
Mir.
November 29, 2016Minu vanemad rääkisid mulle selle jutu ära, kui ma käisin lasteaias. Igatahes sain selle õpetuse enne kui teadsin, kuidas käib seks. Nii et ilmselt seetõttu ei olnud eriliselt hirmutav jutt. Sain teada, et mõned inimesed on pahad ja võivad tahta mind imelikult katsuda/lahti riietada, aga mul polnud aimugi, kuidas näiteks vägistamine käiks, seega mingeid õudsaid kujutluspilte ja hirme ei tekkinud. Üldse oli kogu arusaamine väga abstraktne, seega arvan, et ei saa küll kuidagi selle jutuga last ära hirmutada. Pigem tekivad suuremad hirmud pervode ees teismelistel, kes juba teavad, mis on halvim võimalik variant.
Kõhh
November 29, 2016See on väga vajalik ja valus teema. Raamatut ei ole veel ise näinud ega tea täpselt, kuidas ja millest seal räägitakse, aga lisan mõned mõtted, millega olen oma tööelus kokku puutunud (suures osas põhnevad need küll mujal maailmas läbiviidud uuringutele).
– 80% laste väärkohtlemisest leiab aset nende lähedaste poolt – tädid-onud, sugulased.. isegi vennad-õed. Väärkohtlejate seas on ka naisi ja isegi rohkem kui arvatakse – ca 30%. Ja naised väärkohtlevad ka väikseid tüdrukuid.
– Tihti leiavad need koledused aset tähtpäevade- või pühadeaegses siginas-saginas, kui maja on tuttavaid inimesi täis, aga kõigi tähelepanu on askeldamistega hõivatud.
– Kui koju on tulemas palju rahvast, võiks lapsega juba eelnevalt rääkida, et külla tulevad need ja need inimesed ja vaikselt uurida, mis tundeid see lapses tekitab (a’la kas külaliste seas on keegi, kelle suhtes laps ennast ebamugavalt tunneb)
– Lapsel ja vanemal võiks olla omavahel kokkulepitud universaalne “parool”, mida laps saab keerulises olukorras vanematele ka teiste ees öelda. Kasvõi näiteks “Mul on aeg rohtu võtta” või mis iganes, mis liiga palju tähelepanu ei ärataks, aga millest lapsevanem ise aru saaks. See võib kehtida alati, kui lapsel oleks vaja korraks oma vanemaga nelja silma all rääkida, aga ei julge seda teiste ees öelda.
– Ka tihedalt teie kodus käivate inimestega võiks justkui möödaminnes rääkida väärkohtlemise teemadel. Mitte ainult nende nö “harimiseks” vaid sügavam tagamõte selle juures on, et ka potentsiaalne väärkohtleja tajuks, et peres on inimesed teemast ja ohtudest teadlikud ja tal väheneb julgus reaalselt oma haigeid mõtteid teoks teha.
– Käi aegajalt ka selles siginas-saginas vaatamas, mida su lapsed parasjagu teevad või kus nad on.
– Pärast külaliste lahkumist räägi oma lapsega sellest päevast / õhtust / üritusest. Mis talle meeldis ja kas tal oli tore ja kas oli keegi, kes temas kuidagi ebamugavust tekitas.
Muidugi ei tasu lapsele tekitada ei lähedaste ega võõraste inimeste suhtes liigset traumat, küll aga tasuks koos läbi arutada, millised on nö turvalisemad inimtüübid, kui lapsel on kuskil üksi olles abi vaja (on kadunud, on ukse taha jäänud või mis iganes). Näiteks võib lapsele öelda, et ta otsiks mõne ema ja lapse, kelle poole abi palumiseks pöörduda.
kelly
November 29, 2016Mina enda kolmesele olen nt. juba pesus käies rääkinud, et intiimne piirkond on see mida ei tohi keegi võõras puutuda, et see on tema oma ja siis tuleb emmele ära rääkida. Lisaks teab, et võõrastega kaasa minna ei tohi nüüd natuke kardab kui keegi võõras jutustama tuleb aga tänapäeva maalimas on juba niivõrd väärastunud, et las parem kardab.
Kui kuskil külas käime siis õhtul arutan alati läbi mis tegi ja kes meeldis kuidas läks kas tahab tagasi minna jne( see siis lihtsalt harjumus meie peres, aga sinu postitusega seoses hakkasin mõtlema, et see hea harjumus, et saada teada kui midagi halba juhtub)
mai
November 30, 2016Intiimpiirkonna kallale kippumine on juba päris võigas tegu. Lugesin artiklit, mis soovitas, et last ei tohiks sundida isegi kallistama, kui ta seda ise ei soovi. A la vanaema tahab sind kallistada, tule kallista, vanaema tõi sulle ju kingituse ja tahab sind kallistada. St laps peab julgema öelda “ei”, tal ei ole kohustust mitte kellegagi olla füüsilises kontaktis kui ta seda ise ei taha. Muidugi on mul omal natuke kahju, kui ma küsin oma lapselt, et kas tahad kaissu tulla (diivanil istudes) ja siis laps ütleb, ei (4-aastane), aga kui ma teadvustan endale, et see “ei” ütlemise iseteadlikkus võib hiljem talle kasuks tulla, siis ma rõõmuga istun diivanil oma lapse kõrval väikse vahega.