minu “vaene keskmine” Lendeke, ehk kolm aastat armastust

Täna on minu Lendekese sünnipäev, hip-hip, hurraa! Kolm aastat on kuidagi eriti kiiresti mööda läinud, sest minu meelest ma alles kohanesin selle tuttuue beebikesega, kui ta on juba täitsa isepäine ja asjalik väike inimene. Õe suunitlusel viimasel ajal ka printsess. Lende tahab olla kõike, mida Mari on ja noh, Mari on ju 100% printsess, seega Lende kah.

Mis ma oskan öelda, ta on igati tubli väike tüdruk. Sööb kolm korda rohkem ja tublimini, kui suur õde. Ei lobise just üleliia, aga räägib kõik, mis tal vaja on. Üldiselt on vaja vanni, kooki, Peppat, Mari, titat, Issut ja no okei, mind ka. Kui ma praegu mõtlen, siis kõige rohkem oskab Lende rääkida erinevatest toitudest ja maiustustest ? Teeme Lentsuga ka varsti paar raundi logopeedi, aga Lende kodus lobiseb sada korda rohkem, kui võõrastega. Isegi lasteaias oli ta enamasti vait nagu sukk, kasvatajad arvasid vist, et ta ei oskagi rääkida, aga näed, kodus tegi jälle suu lahti.

Ei väsi ka kordamast seda, kui erinevad lapsed nad Mariga on. See on kogu aeg ihhiihii ja ahhhaaahaa, Lende on seevastu enamastu tõsine, mõtlik, tasakaalukas, vaikne ja ettevaatlik. Talle meeldib vaikselt kaisus lamada ja poriloikudes mütata. Mis veel – köögis abistada, ehk siis asju lõigata, mina samal ajal õudusega vaatamas, et lõikab raudselt kohe näpud maha. Nagu ta on asjalik ja tragi, aga samal ajal selline tõsine või ma ei tea. Vahepeal vaatab meid kõiki teisi sellise näoga, et issand jumal, mis inimestega ma siin koos elama pean ??

Seda armsamad ta naeratused on, ma ei või, mis nunnu väike mutike ta mul on. Kui hakata mõtlema, siis tõesti nagu vana inimene lapse kehas, hehe. Aga samas meenutab ta mulle täiega mind, nii et ju siis oleme me Lendega kaks mutti, mis sinna ikka teha. Ooot, ma otsin kohe pildi, kus ma umbes samaealine olen:

Mul on vahepeal täiega olnud hetki, kus ma tunnen sellele väiksele mummule nii kaasa, et ta peab just see KESKMINE olema, et nagu oli minu väike titabeebi ja pauh, keegi röövis süle ja nüüd ei olegi ta enam minu kaisuloom, vaid peab issiga leppima. KUSKIL peab ta ju kaisus olla saama. Ja vahepeal küll avastan iseennast mõtlemas, et issand jumal, mis ta käitub nagu titt, et umbes panen ta Mariga samale pulgale, sest ta on ju “suur” koos Mariga ja ainult Marta on väike. Aga tegelikult on ka tema alles kolm, et ka ju pisikene nunnukene alles, kes õpib maailma ja elu tundma. Loodame siis, et ma siiski olen suutnud talle ka olla hea ema ja talle ka individuaalselt piisavalt aega leida, et ta ei peaks kogu aeg ennast tundma nagu see väike keskmine, kes pole ei piisavalt suur ega piisavalt väike. Sest meile on ta lihtsalt piisavalt paras ja armas tüdruk, enda parimais aastais ?

Tegin täna hommikul hunniku pilte ka, nüüd saate vaadata ja AWW öelda. Ps! Kõik tüdrukud said sünnaks samasugused kleidid LizKiz Couture‘i käest ❤️ Aga kuulge, kes on mu blogi nii kaua lugenud, et mäletate veel Lende sündi (sünnilugu SIIN), kas asi on minus, või need 3a on ebanormaalselt kiiresti läinud? Ja nüüd kõik kooris: PALJU ÕNNE LENDEEEE!!!