muidugi-muidugi, tibuke!
Reisil sattusin ma pealt nägema sellist olukorda, kus umbes 10-aastane poiss astus minu kõrval päevitava ema juurde ja nõudis raha, et ta saaks poest krõpsu osta. Ema ütles, et kuna poole tunni pärast on nagunii söögiaeg, siis pole mõtet isu rikkuda. Poiss nõudis krõpse edasi, aga natuke pahasemalt. Seejärel meenutas ta ema talle seda, et neil olla alles eelmine päev vestlus tervisliku toidu teemal. “Krõpsud ei ole sulle kasulikud,” korrutas ema. “Mis vahet seal on? Ma ei söö ju neid iga päeeeeev,” vingus poiss. “Eile alles sõid,” tuletas ema talle meelde. “Mis siis, ega ma iga päev ei hakka ju sööma,” vigises poiss aina pettunumalt.
Ema jäi vait ja päevitas edasi.
“NOH?” käratas poiss äkki. Selle peale ohkas ema ja hakkas käekotist rahakotti otsima. “Ära allu provokatsioonidele,” hakkasin mina ta kõrval õpetusi jagama. Naine pani rahakoti tagasi. “Ootad söögiaja ära ja kõik!”. Poiss lonkis pettunult basseini tagasi.
Hakkasin selle emaga rääkima “pehmode” teemal. Naise sõnul hakkab tal lõpuks poisist ikka kahju ja annab talle kõik, mida poeg soovib. Ma esimese hooga mõtlesin kohe, et see nüüd küll väga hea kasvatustöö ei ole, aga kohe hakkasin ma enda silmas seda palki nägema. Ka mina ise annan teinekord Mariga alla asjadega, mida ma alguses ei luba. Ma TEAN, et peaksin olema järjepidev, aga mõnikord on nii, et kui tema soovitud asi või tegevus just ohtlik pole ja ta piisavalt kaua viitsib seda edasi pushida, siis ma annan alla ja lasen tal teha/võtta/näppida/loopida.
Ise üritan ennast lohutada, et vähemalt on laps vastupidav ja ei anna kohe iga asja peale alla, aga tegelikult tean ma ju päris hästi, et lapsevanem võiks olla sihikindel ja lapsele reegleid õpetada. Aga see on…raske. Ma toon näite meie kodust – Maril tuli komme laua peale ronida. Küll me alguses keelasime teda ja tõstsime teda päevas mingi triljon korda laualt maha, siis ühel hetkel lihtsalt enam ei viitsinud. Tõstsime lihtsalt laua pealt kõik asjad maha ja keerasime toolid tagurpidi. Ehk siis selle asemel, et lapsele selgeks õpetada, et EI TOHI, leppisime lihtsalt sellega, et kui ronib, pole tal seal midagi lõhkuda ja loopida.
See basseiniäärne kogemus näitas aga, et ega lapsed seda ära unusta, kui ema kergesti leebub ja lõpuks ikka kõike lubab ja annab. Selle poisi ema ütles mulle ka, et emad ollagi leebemad, et isa sõna kuulatakse nagu rohkem. Kui ma selle üle mõtlen, siis tõepoolest on nii, et Kardo kas lubab, või ei luba. Mina olen selline, et lõpuks läheb ikka süda haledaks ja annan Marile just seda, mida ta parasjagu teha soovib.
Kallid emad, kuidas teil on? Kas läheb mõnikord süda haledaks ja annate asju, mida alguses ei luba?
Riin
June 20, 2015Hahah, mul on õega täpselt sama moodi. Õde ütleb lapsele, et nüüd on kõik, et ei ole kauem arvutis, laps suudab aga ikka
natuke aega veel kaubelda jonnides. Kui aga õemees ütleb, siis laps kohe teab, et nüüd on kõik ja ei mingit jonnimist 😀
Kristi
June 20, 2015Minul on nii, et kui ma ei luba
midagi, mis võib olla ohtlik vmt.
siis alla ikka naljalt ei anna..mõni
väga harv juhus. Aga tihedamini
juhtub niipidi, et ma ei luba midagi,
mida tegelikult ju võiks lubada..
näiteks riiete vahetus(ta võib mul
päevas 18 korda riideid vahetada) ja
siis peale keelamist hakkan ise
mõtlema, et miks ma siis keelasin ja
vot siis juhtub küll, et muudan oma
otsust.. Tema ilmselt vahet ei tee ja
eks see maksab mulle kätte
sõna-kuulamise koha pealt.. Aga ma
teen seda esimest korda nii, et
andeks antav, eksju 🙂 Ta on mul
natuke suurem ka.. saab suvel 3 ja
kui ma varem arvasin kogemuse puuduse
tõttu, et kolmesed imevad veel lutti
ja õpivad kõndima, siis minu laps
argumenteerib oma tahtmise nimel nii
osavalt, et vahel ei jää mul muud
üle, kui temaga nõusse jääda ja jälle
lubada 😀 Eks ma järgmisega olen
targem 😉
Kristi
June 20, 2015Ahjaa, mehega meil nii ei ole..minu
sõna maksab ikkagi rohkem, niipalju
olen enesekindlam. Mees annab
kergemini jonnile järele, et tema ei
taha praegu võidelda 🙂
Kätliin
June 20, 2015Pigem mul on vastupidi minu sõna
kuuleb tütar ilusti, aga isale on
juba väiksest peale pähe istunud..
Isa lubab tal kõik teha.
Mai
June 20, 20153 last, 2 juba täiskasvanud ja minu
sõna oli raudpolt. Isegi kui vahel
juhtus, et endal hakkas kahju, oleks
ju võinud lubada, siis oma sõna ei
muutnud. Ja isaga oli kokkulepe et
üksteise sõnu ei muuda, kui üks oli
jõudnud lubada või keelata, siis nii
jäi ja lastel ei olnud võimalust meid
üksteise vastu välja mängida. Jah,
see tundub karm, aga teate kui palju
kergem on pärast tiinekatega asju
ajada…..
Angeli
June 20, 2015Mulle tundub nii, et emad poistega on leebemad kui isad
ja ka vastupidi- emad tütardega on karmimad kui isad…
Vb eksin… Aga naised meestega saavad ikka paremini
läbi kui naised omavahel ? ps! Mul on kaks poissi… Ma
igatahes ninnunännutan neid rohkem kui mees.
Glacier
June 20, 2015Meil ka issi see pehmem pool, aga vähemalt see kokkulepe, et
kui üks on keelanud\lubanud, siis teine seda ei õõnesta.
Vaidleme pärast, kui laps magab:)
S
June 21, 2015ausalt öeldes, kui ma seda pilti nägin, kus Mari on lauale roninud ja naerab, siis mul jäi süda seisma:-)
ta ju KUKUB MAHA sealt?! ei? ses môttes, et kui minu oma sellises kohas oleks, siis järgmisena teeks ta
mingi pöörase liigutuse tahapoole vôi kôrvale ja… sellepärast diivan ongi absoluutne maksimum, kus ta
olla vôib:-) ja seal tueb teda ka valvata, muidu viskab end pea ees alla:-)
kas Mari ei kuku sealt alla? (mu poiss on paar kuud noorem)
Mallukas
June 21, 2015Ta ei ole siiani nagu kukkunud jah, aga ta muud ei tee ka kui ronib. Lauale, kapile, aknalauale, riiulisse jne. Eks kunagi kukub, ju siis õpib 😀
iminene
June 30, 2015Ära nalja tee, ma olen oma kaheaastasega kimanud erakorralisse abisse, sest et ta ÜKS KORD ronis laua peale, kui ma viieks
sekundiks selja keerasin (pesin samas köögis olles nõusid) – sai peapõrutuse, jäi loiuks ja magama. Õnneks taipasin 1220
helistada ja nõu küsida, need saatsid KOHE kiirabiauto välja.
Midagi hullu ei olnudki, aga sellised laualt kukkumised võivad väga ohtlikud olla!
iminene
June 30, 2015Ära nalja tee, ma olen oma kaheaastasega kimanud erakorralisse abisse, sest et ta ÜKS KORD ronis laua peale, kui ma
viieks sekundiks selja keerasin (pesin samas köögis olles nõusid) – kukkus, sai peapõrutuse, jäi loiuks ja magama.
Õnneks taipasin 1220 helistada ja nõu küsida, need saatsid KOHE kiirabiauto välja.
Midagi hullu ei olnudki, aga sellised laualt kukkumised võivad väga ohtlikud olla!
Eerika
June 21, 2015On seda järeleandmist ikka ette tulnud 😀 tean, et
see just kõige tõhusam pole ja ikka aina rohkem ja
rohkem üritan mitte järele anda ja hakkab lõpuks
asi paika ka minema aga ega see asi päris paika ka
ei saa kuna lapsed juba on kord sellised, et kui
muud moodi ei saa siis kas pika pinnimise või
jonniga äkki ikka saab 😀
marit
June 22, 2015Meil on issi pehmo plikadega.
Mina olen see kurjem ja kindlam. Aga tõsi küll, mõnel
puhul jõuad isegi järeldusele, et algne ei oli põhjuseta.
Sageli saavad ka lapsed aru, miks oli vaja meelt muuta,
st saavad aru vahest kas meelemuutus tuli nende
järjepidevusest või on meelemuutus tingitud olukorra
ümberhindamisest.
Lena
June 29, 2015Hei, ehk Mari-mammule vaja Rootsi seina, seda värgendust, mida saab tuppa paigaldada, igast ronimis-ja turnimisvõimalustega?
Teeb sporti, ehk saab temast ka mägironija tulevikus 😀