nonii, update

Ma siin lähen tagasi algusesse, 2005. aastasse, kus ma tulin blogima ainult sellest, et mis ma tegin ja kus ma käisin. Kuna ma eriti kuskil käinud ei ole, siis see osa jääb üsna üürikeseks. Ja no okei, ega ma suurt midagi ka teinud ei ole, mismõttu ma nüüd mõtlengi, et oot, mida ma täpselt siia kirjutama tulin?

Aaa, vist seda, et kuigi ma siin eelnevas postis jonnisin, et ma ei saa teraapiasse minna, sest tal nagunii pole aega (ilma küsimata, kas on aegu), siis lõpuks võtsin ennast kokku ja panin aja kirja. Sain küll. Lausa kolmapäevaks. Kuigi ma siin vahepeal olen juba ette paanikas, nagu esimene kord, kui ma tema juurde aastaid tagasi läksin, et oota… mida ma talle üldse räägin? Et ta küsib, et mis viga on ja ma vastan, et ah ma ei tea, tundun endale lambise, mõttetu tondina. Et nagu see ilmselt pole tema pädevuses mind aidata, vaid ma peaks ise lõpetama lambine tont olemine ja säästma endale sellega päris mitu euri, mis see sessioon maksab, või mis?

Samas ma tean, et aastaid tagasi ma muretsesin sama asja üle ja käisin ühe korra ja kõik oli fine, et ma ei tea, mida ma üldse inisen siin.

Seda tahtsin küll öelda, et see, kes ütles, et kui sa tervet ei jõua, tee pool, see oli ikka täitsa sooda. Sest kui ma tervet ei jõua ja teen pool, siis see tegemata poolik ajab mind hulluks. Mitte nii hulluks, et ma ära suudaks teha viimase poole, aga teadmine, et ma ju alustasin ja võiks siis lõpuni viia onju. Ei. Ma sorteerisin POOLED lasteriided kummutitesse ära. Pooled. Rohkem ei viitsinud. Veame kihla, et see võtab mul vähemalt nädala, kuigi ma tegin seda esimest poolt heal juhul tunni.

Nagu kuidas ma nii laisk ja saamatu olen, how the hell? Mu maja näeb KOHUTAV välja.

Ja nagu kõigile meeldib küsida, nagu ma lebaks vähemalt surivoodil: “Kuidas sul läheb?”, siis mul läheb nii, et ma tunnen ennast endiselt, nagu vähemalt lõhestunud isiksus. Et vahepeal on nagu tunne, et oot, mida ma üldse halasin? Kõik on ju korras? Mul pole midagi viga? Kõik inimesed on nii toredad ja head ja ülse tahaks mingi kõikide maailma inimestega ära leppida ja vabandust paluda ja olla mingi ilus ja hea inimene, mitte mingi di*k, kes ma aeg-ajalt olen. Ja siis meenub, et ah kuule, kõik teised on ka kogu aeg parajad tõprad ja keeravad kõigile kogu aeg mingit käru ja mitte kedagi ei saa usaldada ja mitte keegi ei ole siiras ja sellises maailmas me siis elame. Et mis kurad andestamisetest ja headusest me räägime, kui nagunii see kurjus ja sitakeeramine on sellest peajagu üle ja seda on nii palju rohkem, et… mis mõtet on võidelda?

Lihtsalt istu oma nurgas, ole vait, ära sekku, ela oma elu.

The end umbes.

Sry, homme on äkki parem, siis tuleb vähe sõbralikumat juttu ajama I hope. Jumal küll, täiskasvanud naine, aga halab nagu tiinekas…. #piinlik

Mida sina arvad?

* Required fields are marked *

No Comments Yet.