öelge teie siis, mida ma tegema pean?

Mul on eilsest saadik ikka väga erroris päev. Lapsed haiged, ise kurnatud ja väsinud, korter muutub aina suuremaks kaoseks, kuigi ma nagu kogu aeg kuskilt otsast üritan midagi päästa. Tööd ei jõua teha ja see, mis läbi häda ära tegin kustus lihtsalt ära, nii et pean sellega nüüd otsast peale alustama. Ma läheks lausa hüsteeriasse, kui mu kehas selle jaoks mitte mingisugust jaksugi oleks.

Ja te ilmselt teate seda tunnet, et kus on, sinna tuleb juurde. Üks sitt asi ajab teist taga ja lõpuks oled sellises olukorras, et tahaks lihtsalt kõigile nähvata, et jätke mind lihtsalt rahule. Laske mul olla ja omaette siin vaikselt vireleda.

Aga ei saa. Mis vahet seal on, kui ma mingisuguste suvaliste netikommentaatoritega vaidlema lähen? Ei miskit. Kas oleks ka mingit tulemust sellest, kui ma lastele ütleks, et kuulge, ma olen ka täna kurnatud, ma ei suuda teiega täna tegelda? Kas ma saan öelda, et sorri, ma ei tee seda tööd ära, sest ma olen omadega täiesti läbi? No one cares. Seega olen ma terve hommiku smuutisid teinud, telekat puhastanud tervest pakist võist, mis Marta sinna armulikult määris, kõigile keeru-keeru teinud, kuni mu pea ringi käima hakkas, ühte vannitanud, kolmele patse pununud, pesu pesnud, sorteerinud, alustanud ühte artiklit teist korda kirjutamisega, vastanud meilidele ja üritanud teeselda, et ma olen täiesti normaalne inimene, endal pisarad kogu aeg kurgus.

Ma olen lihtsalt NII kurb ja ma ei tea, mida selle kurbusega isegi enam ette võtta. Ma olen kurb, sest Kardo on kurb ja tal on raske. Ta jagas neid storysid ja temast tehti ka artikkel, mis on tegelikult oma olemuselt muidugi vajalik – suunata probleemidega inimesi veebileheni, kus lahendusi leida. Aga mismoodi seda tehti? Eks ikka nii, et õnnetul ja kurb üksikisal (!!!) Kardol on ikka väga raske. Kuigi lapse ema ka ikka mõnikord aitab, aga näed, ikka on raske.

Ausalt tahaks oma pead vastu kiviseina peksta. Ei, mitte nende storyde, ega artiklite peale, vaid kommentaaride peale. Ma ei hakanud rohkem neid välja otsima. Aga juba see vähene, mis mu seinal praegu silma jäi, sisaldas järgmiseid vahvaid kommentaare:

Iga kord, kui meie lahutusest või laste jagamisest kuskil juttu on, siis ma loen jälle täpselt samu asju. Kohutav ema. Jätsin oma lapsed. Mõttetu lits, võiks lausa öelda. Enne just nägin ühte kommentaari, et minusugustelt võiks üldse igasugused hooldusõigused ära võtta. Parem anda need sellele imelisele ja heale isale, kes neid nagunii sünnist saadik kasvatanud on, sest mina pole pmst terve elu nendega midagi pistmist teinud. Hea kui lapsed mind äragi tunnevad.

Ma tahaks praegu, et suudaksin leida endast selle külje, kus ma suudan olla irooniline ja selle kõige üle kuidagi tabavalt nalja teha. Selle asemel ma lihtsalt istun siin ja pisarad voolavad. Ma ju TEAN, et see ei ole tõsi, aga mul on nii valus mõelda, et keegi üldse minust niimoodi arvab. Mida ma tegema peaks? Lihtsalt öelge mulle, mis see õige asi oleks? Mina suudan välja mõelda järgnevad variandid:

• Lähen lihtsalt Kardo juurde tagasi. Vahet ei ole, mida mina mõtlen ja tunnen. Ma VÕIN ju seal elada umbes 15 aastat veel, kuni Marta ka piisavalt suur on, et minu ära kolimine talle suuremat traumat ei tekita. Lisaks saan ma need 15 aastat rahulikult raha kõrvale panna ja selleks ajaks on lapsed ka nii suured, et ilmselt keegi minuga kaasa ei koliks. Saaksin 45 aastasena kuskil ühetoalises oma kohutavat elu üksinda jätkata. Et asja ka Kardole kergemaks teha, siis võiksin ma aasta-aastalt hakata temaga iga kuu natukene halvemini käituma, kuni ta 15 aasta pärast ise anub, et ma ära läheksin. Siis ei oleks ka tema mu lahkumise üle kurb.
  
• Ütlen Kardole, et kahjuks tähendab 50/50 laste jagamine seda, et ma olen emainstinktita värdjas. Kahjuks on nii, et ema on rohkem lapsevanem kui isa, mistõttu peaksime me õigluse huvides jagama lapsi nii nagu kord ja kohus. Lapsed elavad minu juures ja käivad tema juures üle nädala nädalavahetuseks. Sellisel juhul on arusaadav, et mina siiski ka mingisugust emaarmastust nende vastu tunnen. Ja kammoon – isa, kes on nõus oma lapsi üle nädala kolm päeva “hoidma” on meie riigis juba musterisa staatuses. Seega ei oleks ka temal midagi muretseda. See, et ta TAHAB minuga võrdselt meie lapsi näha ja kasvatada, see pole juba minu probleem, sest nii kaua kuni Malle kuskilt Irdu kandist sellega nõus ei ole, siis nii see elu jätkuda ei saa.

Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas ma siis selle lahkumineku õigesti välja mängida saaksin? Nii, et Kardo saaks oma lastega aega veeta. Et mina ei peaks kogu aeg selleks lahkunud tondiks jääma? Ma ei saa ju sinna midagi teha, et see ei olnud minu maja ja mul polnud võimalik ise sinna jääda. Kas see on süüdi, kes mujale kolis?

Ma lihtsalt ei tea mida teha ja ma tõesti olen kurb ja väsinud. Uskuge või mitte, hoolimata sellest, et ma Hispaanias “rindu eksponeerin” ja muud säärast, on mul ka alates lahkuminekust väga raske olnud. Pidev kolimine, selle oma kodu ja kodutunde otsimine, proovimine seda lastele tekitada juba kahes võõras kohas. Nende igatsemine, kui neid ei ole. Kuulmine, kuidas nemad mind igatsevad, kui mind ei ole. See kõik on mulle olnud nii raske ja valus. Mul võtab mõnikord hinge kinni, kui ma mõtlen oma elule ja sellele, KUI persse ma selle keerasin.

Aga mis mul praegu üle jääb? Mida ma teha saan? Ei midagi muud, kui pühin kiirelt pisarad, enne kui mõni lastest neid näeb ja räägin lõbusalt, kuidas varsti lähme loomaaeda ja randa ja sööme paljuuuu jäätist kõik on mega tsill!

Ainult selle vahega, et ma low key suren.