päev paavianiga
Eile mõtlesin, et olen siis vahelduse mõttes ka hea ema ja teen Marile lasteaiavaba päeva. Ma ei tea miks, aga mulle on mitu korda jäetud kommentaare, et HEAD EMAD neid teevad, ma ju ei taha sugugi halvem olla. Hommik oli selles suhtes idülliline, et mina vedelesin hambad laiali voodis ja magasin, kui Mari mulle kaissu tuli, teki alla ronis ja vaikselt lammas Shauni raamatut sirvis. See õnnis moment kestis lausa mingi paar minutit, kuni ta mul füüsilise jõuga silmad lahti kangutas ja käest kinni võttis, et me ükskord kargu alla ajaks.
Tulime siis alla, panime ühed banaanid hinge alla ja nii kaua kuni Mari värvis, kasutasin ma aega ära ja tegin tööd. Siis oli vaja kiiresti koristada, sest vaibamees pidi ju tulema. Mitte, et vaibamehe tulek nõuaks ilmtingimata koristust, aga viisakas justkui nagu oleks. Nii juhtuski, et kell pool 11 oli mul hommikusöök söödud, vaibamehega sotid selged, toad korras ja peale tuli hirmsamat sorti kukeseene isu. Mõtlesin, et vaatan rahulikult ühe osa Masterchef Australiat ja teen kukeseeneroa valmis, aga siis meenus Marile, et ta tahab teha igasuguseid asju. Alates pusle kokku panemisest, lõpetades kõrsikute jogurti sisse kastmisega ja terve ilma jogurtiseks tegemisega.
Mina ei tea kuidas ma selle masuurikaga võitlemise ajal selle ära tegin, aga võttis kõigest kaks tundi, kui mul köök enam vähem jogurtist puhas ja söök valmis. Sõime siis Mariga jälle väheke, selle plaaniga, et nüüd võiks ju tegelikult varsti magama sättima hakata. Mari aga arvas, et võiks võtta oma nukuvankri ja teha väikse jalutuskäigu. Ma pidin nagu kaasa minema.
Nõnda hakkasimegi me preili valitud suunas liikuma ja tema suund viis meid otsemaid tiigi juurde, kus elavad vist universumi sõbralikumad pardid. Nood on inimestega nii harjunud, et jalutasid meile sellise moega vastu, et andku me nüüd heaga neile miskit söödavat. Meil, lurjustel, ei olnud aga mitte midagi söödavat kaasas, seega pidi pardid leppima lihtsalt ühe väga entusiastliku lapsega, kes esiti püüdis neile kalli teha ja siis pakkus neile külakostiks ainukest asja, mis tal kaasas oli – enda Sipsikut.
Siinkohal olin sunnitud mina sekkuma, sest mul ei olnud mingit isu sinna tiiki Sipsikut päästma ronida, mistõttu ma Sipsiku nahhaalselt ära võtsin ja pingile panin. Viga. Saatuslik viga. Arvestades seda, et tegu oli unise lapsega ja lisada sinna juurde see, et ma keelasin talle midagi nii harilikku ja loomupärast, nagu Sipsiku partidele kinkimine, oli tulemuseks kaos.
Mari röökis ja peksis mind, üritas Sipsikut tagasi saada. Üritas minema joosta. Üritas mind nukuvankriga näkku peksta. Karistuseks proovis ta ühe korra ennast isegi ära uputada, aga ma muudkui võitlesin temaga nagu kõige dramaatilisemas action filmis, kuni ma lõpuks ta lihtsalt kinni nabisin, Sipsiku ja vankri teise kätte haarasin ja hüsteeriliselt röökiva lapsega kodu poole lonkima hakkasin.
Peale viit meetrit hakkas mu kõhus pistma. Ei ole see raseda elu nii kerge, et muudkui tassi ja jookse. Niipea kui ma Mari maha panin, jooksis ta tagasi tiigi äärde, valmis vette viskuma. Enne iseenda ohverdamist viskas ta vette enda jalanõud ja kaabu, mistõttu olin ma ikkagi sunnitud vette ronima ja need ära tooma.
Persse küll! Kahmasin veel otsustavamalt selle paljajalgse rööviku, vankri, jalanõud, Sipsiku ja tulin nii ruttu koju, kui vats lubas ja jalad kandsid. Mari röökis nii kõvasti, et kui ma ei teaks, oleks ma arvanud, et keegi teda parasjagu silmaauku pussitab. Kodus halastas mu peale Lea, kes Mari hoopis enda juurde lõunaunne viis, et ma natukene tööasjadega tegeleda saaksin. Lubasin veel enne suure suuga Marile, et kui ta ära tudub, siis lähme uuesti parte vaatama ja võtame neile süüa ka kaasa.
Kaks tundi und möödus kui linnutiivul ja juba oligi Mari, kaabu peas ja vanker näpus, värava taga lõgistamas. Ise näitab näpuga metsa poole ja korrutab “sia-sia!”. Ma jällegist pean eeldama, et see ehk vast tähendab “seal?” Polnud vaja olla geenius, et mõista – eelnevat lubadust on mäletatud ja on aeg minna partide juurde. Nojah, võtsin siis kaasa karbi kaerahelbeid ja jooksin Marile järgi, kes ei jõudnud oma aeglast ema ära oodata ja omavoliliselt juba astuma hakanud oli. Kahmasin veel kaamera ka kaasa ja jooksin talle järele.
Ma veel kujutasin ette, kuidas nüüd on puhanud Mariga seal lust olla ja kuidas ma teen palju ilusaid pilte ja veedan imelist kvaliteetaega oma tütrega. Kui me olime juba otsapidi tiigi juures, kostus mu selja tagant mingi “kappadi-kappadi-kappadi”, kelleks oli ustav sõber Lotte. Ilmselgelt olin ma Marile järgi kiirustades värava kehvasti kinni pannud ja nõnda kasutas Lotte võimalust ja ühines meiega meie rännakul.
Iseenesest poleks nagu hullu olnud, aga tal polnud ju rihma ja ta on jumala pöörane loom. Erilisteks huvideks on tal inimeste peale hüppamine ja nende hirmutamine. Loomulikult ka partide hirmutamine. Aga teha ei olnud midagi, sest Mari oleks vist segi keeranud, kui ma oleks koju tagasi läinud ja ega Marile ju öelda saa, et kuule oota sina siin tiigi ääres, kuni emme kodust Lottele rihma toob. Pidin hakkama saama ja lootsin, et noh, kaua me ikka seal tiigi ääres oleme. Anname oma helbed ära ja tuleme tulema.
Mari tõesti usinalt valas partidele helbeid, kes isegi täitsa lähedale tulid, kuni neid märkas Lotte, kes segi keeras ja vette tormas. Olgu öeldud, et ta pole elu sees enne ujunud, mistõttu ta vees sellise näoga oli, et oh shit, mis ma nüüd tegin!? Kas ma tõesti jooksen vees?! Igatahes pardid suuutis ta minema peletada ja siis alles kogu meie kammajaa pihta hakkas.
Mari läks ülinärvi, et pardid minema läksid, mille peale viskas ta kaerahelbepaki vette. Mina muidugi pidin sellele järele sumama, sest pole kuigi kaunis kui meie tiigikeses kellegi kaerahelbepakk ujub. Selle ajaga oli Mari endal jalast ära võtnud jalanõud, kiskunud jalast ära püksid (kuhu ta oli pissinud) ja üritas parasjagu vette visata oma kaabut, kui ma teda takistasin.
Röökiva Mari kõrvalt ilmus pilti veel röökiv vanatädi, kes karjus, et pangu ma oma koer rihma otsa. Üritasin talle seletada, et ma hea meelega paneks, aga ta jooksis meile ootamatult järele ja rihma ta endaga kaasa võtta ei taibanud, see jäi koju. “MINGE KOJU SIIS!” röökis ta mulle näkku.
Mul tulid pisarad silma. Persse küll, ma oleks hea meelega koju läinud, aga no kuidas ma lähen, kui mul on palja tagumendiga vihane laps, lahtine koer, nukuvanker, kaamera ja käekott. Olin endale paraja augu kaevanud ja valmistusin juba selleks, et sinna tiiki ma ennast ära uputan, taustaks lapse nutt ja vanamuti sõim. Samal ajal nüpeldas Mari mind kusiste pükstega.
Kõigele lisaks oli mul uus telefon, kus sees polnud ühtegi numbrit. Õnneks FBi sain, palusin Kätult Kardo numbri ja nõnda helistasin ma Kardole: “Tule tiigi äärde – võta kaasa Mari vanker, Lotte rihm ja kaerahelbeid. ELUGA!!” Ja nõnda sündis. Tuli Kardo nagu vanajumal ise. Päästva rihma ja vankriga.
Nõnda veetsime me õndsad 15 minutit, kus Mari sai rahulikult parte sööta, sest Lotte oli kenasti kinni pandud. Mari oli küll püksata ja paljajalu, aga no vähemalt ei röökinud ega üritanud metsa joosta. Isegi kui ta oleks seda teinud, oli mul nüüd ustav abimees Kardo näol olemas ja kohe parem oli selle rüblikuga seal niimoodi olla, ilma, et peaks hinge kinni hoidma, et mis ta nüüd järgmiseks teha otsustab.
Ühesõnaga – elu paariaastasega on nagu elu ühe taltsutamata paavianiga. Armas, aga raske. Raske, aga armas.
MP
July 1, 2016Sa oskad ikka väga hästi kirjutada ja
kõike seda, mis toimus, nii hästi
sõnadega edasi anda. Kohe tekkis ette
pilt, kuidas sa jamad ja vaeva näed
selle kõigega, aga tuled siiski
toime. Igati vahva ja lõbus lugemine
tänasesse õhtusse. .)
Loor
July 1, 2016Haha, sa kirjutad ikka hästi. Mul samasugune hull
kahene, aga sul veab, et on ka appitõttav abikäsi
vajaliku kraamiga kohe varnast võtta. Kaugel see tiik
sul majast on? Oleksid sa ilma Kardota tagasi saanud
ikka mingitki moodi?
Mallukas
July 1, 2016Eks ma oleks samamoodi kõik läbi häda sülle kahmanud ja nuttes läinud 😀 Kaugel ei ole, mingi 400-500 m
MP
July 1, 2016Ja Mari on sul ikka nii armsake.
Lotte ka muidugi ja no hea küll, sa
ise kah! 😀 🙂
Mallukas
July 1, 2016Mari on tõesti olenemata sellest kõigest väga armas, nõustun 😀
Kats
July 1, 2016Ma tean seda tunnet, et mõtled, et ohh olen hea ema ja
teen lapsele head ja viin ta sinna ja näitan seda ja
teeme seda ja siis kui ükskord seda teed, siis otsustab
see rüblik näidata oma saatanlikke külgi. Ja seda kõige
valjemalt ja hullemal moel. Sel hetkel olen alati
mõelnud, et viimane kord, aga siis nagu ikka…järgmise
korrani ?
Mallukas
July 1, 2016Just 😀 Kord on häda, et ma last kuskile ei vii, jube ema – siis viin ja jumal kohe karistab 😀
Heli
July 1, 2016See on ja kohutav aeg ? Me eile käisime jalutamas, et
kõik koos poes ära käia. Poodi jalutas laps ilusti poodi
jõudis hakkas asi pihta lõpuks kui välja saime poest
karjus laps nagu segane mees haaras ta sülle . Muidugi
oli laps end täis last panin kuivad püksid tiba maad
saime ilusti liikuda kui hakkas uuesti pihta ? Mis üle
laps sülle kisa kui palju ? Mees pani ajama siis järsku
pööras pea ja ütles ta lasi mu täis ??
Haha lapsed ikka oskavad
Helina
July 1, 2016Hahaha, appi kui hea 😀 😀
Mallukas
July 1, 2016Jah, Mari tuli mulle ükspäev sülle, endal tagument vedela sitaga koos. Ma ei pannud tähelegi, käisin pool tundi ringi ja otsisin, kust
see sitahais tuleb, kuni selgus et ma ise üleni koos sellega 😀
L.
July 1, 2016Appi, Mallukas, sa ikka parim ?
Laura
July 1, 2016Saan aru , et see ei ole ilus aga ma naersin ja naersin ja
ei suudagi lõpetada ?
No see kirjutamis oskus on midagi liiga head ?
A.
July 1, 2016Ma imetlen, kuidas sa seda kaost oled
suutnud üldse mingitesse lausetesse
vormida 😀 Õudus, ma juba pelgan
ette seda vanust. Kõigi laste pealt
juba nähtud värk. Aga tuleb hakkama
saada :/
Mallukas
July 1, 2016Ausalt oli isegi päris naljakas 😀
L.
July 1, 2016Ma oleks sellel hetkel kas naernud või
maiteamidateinud. See teine variant on
usutavam, kuna mul on selliste lootusetute
olukordade kaelatõmbamiseks annet.
Elis
July 1, 2016Ma usun, et sinu jaoks polnud see tol hetkel üldse kohe mitte
naljakas, aga minu jaoks praegu… AHAHAHAHAAAAA, niiiii
vahvad olete! Ja sinu oskus seda kõike kirja panna- ?
Mallukas
July 1, 2016Muuseas oli isegi päris naljakas, kuni see mutt ka veel mölisema tuli 😀
Kerttu
July 1, 2016Oi jumalaema küll!
Nimi
July 1, 2016Tead…kui sul oleks üli
“kukupai” laps ja igati normaalne koer, siis oleks su blogi
ikka suht igav ??
Mallukas
July 1, 2016Mari enamasti ongi kukupai – kui ta just taltsutamata paavian ei ole 😀
Kaidi
July 1, 2016Müstiliselt ilusad fotod !
Story ise aga ,
No täitsa Sinukas ju kõlab kuidagi ? !
Laura
July 1, 2016Päris vahva ja tore lugemine! Väga lahe päev tegelikult kuigi kujutan ette, et sellises olukorras olla on päris hull! Ühte asja ei
saa ma aru, et mis vajadus oli sellel vamamutil sinna mölisema tulla??? Ma ei saa aru mis nendel inimestel viga on, et igale
poole vaja oma nina toppida, et kas tegite talle midagi? Oleks seal kedagi piinatud või midgi kurja tehtud siis oleks kindlasti
vanamutt põõsas, kõrvad peadligi aga rasedat naist koos väikse lapse ja koeraga on ju üli mõnus ja julge sõimata!!! Haiged
inimesed!
Mallukas
July 1, 2016No eks Lotte hakkas tal järgi jooksma ja kargama ta ümber, hirmutas ta äkki ära 😀
Triin
July 1, 2016Sellised jutud on kõige huvitavamad. Sa oskad nii
vahvasti Marist kirjutada 😀
Järgmisel aastal on ta tõenäoliselt juba palju
mõistlikum 🙂
Mariliis
July 1, 2016Krt, naine, kus sul on kannatust. Ma oleks juba ammu kusagile ära põgenenud sellise nalja peale 🙂 Ma olen vist suhteliselt
närvihaige, sest juba lugemise peale suutsin ärevile minna 😀 Samas, elu pidi andma täpselt nii palju, kui sa ära kannatada jõuad.
Jaksu!
Mallukas
July 1, 2016Aga kuhu mul põgeneda oli :D? Laps ja koer tuli nii ehk naa koju transportida 😀
A
July 1, 2016Huvitav et laps sellise asja Peale nii vihaseks saab, kohutav kolm küll Aga ei kujuta ette et minu laps kunagi sellise asja peale
nii ärrituks et kedagi peksma Ja ennast nö ära uputama hakkaks 😀 Aga no eks lapsed erinevad
Mallukas
July 1, 2016Tal on jah viimasel ajal mingi asjade loopimise ja peksu periood peale tulnud, loodame, et päris vigaseks ei nüpelda meid.
Altius
July 1, 2016oeh, sorry, ma naersin endale tilgad püksi 🙂 mulle lihtsalt nii meeldib, kui sa elulisi situatsioone kirjeldad. Aga ega sul kerge ei ole
je kõik pildid ju Marist näitavad, kui idülliline pärastlõuna teil oli 😀
Mallukas
July 1, 2016Pildid ongi tegelikult ju väga eksitavad. Oleks võinud ainult need siia riputada ja rääkida, kui imeline jalutuskäik meil oli 😀
Angelika
July 1, 2016Hei Mallu, kas teil nõmmel on turg? Kust ma
leiaksin kukeseeni?
Mallukas
July 1, 2016Ma ostsin Selveri eest mingist viljakioskist, aga Nõmme turul on muidugi kah, jah.
Liz
July 1, 2016Irwwww… kujutan ette kui hirmus abitu tunne seal
olla oli… ekraani taga lugeda on aga väga naljakas… 😀
Olen ka nukuvanker hambus röökiv laps kaenlas
kaheksat viskamas koju marssinud, sellise tundega, et
ei iiiiiiiiiial enam, aga õnneks see möödub ja kui oma
kohutalt hirmutavatest seiklustest teistele rääkida,
siis lõpuks naeravad kõik.. ka laps kes teeb näo, et see
oli tõesti väga pull temast 😀
Jess
July 1, 2016Ühesõnaga on su Marikene suht kasvatamatu laps. Reegleid sul
null. Koer võib ka suht pohhuilt kusta sul sinna kus tahab ilma
karistamata saamata. 😀
Mu laps mulle vastu röögiks ja asjadega taoks, tunneks ma end
väga alandavana ja emana läbi kukkununa. Kurb, et sellised
probleemsed teod nalja pakuvad. 🙂
Mallukas
July 2, 2016Ma eeldan, et sul endal pole lapsi, loodetavasti loomi ka mitte 😀 Ma isegi ei viitsi vaielda sinuga, sest olgem ausad, ma mõistan, et sa üritad oma kommentaariga minus kuidagi niru tunnet tekitada, aga tegelikult ma ainult natukene naersin, nii et pead uuesti proovima 🙁 Ma muuseas tunneks ennast sinu asemel ka väga alandatuna (mitte alandavana) ja läbikukkununa. Isegi Mallukale ei suutnud ära panna.
kirssu
July 2, 2016Sul tõesti pole lapsi ilmselt ? Mul ka pole, olen rase aga no
lastega piisavalt koos olnud et tean, et sellised perioodid
lastel on kus nad peksavad ja märatsevad et näha kas nad
löövad nii läbi ja saavad oma tahtmist 😀 Selle
kommentaariga tegid küll endale häbi kui eluvõõras sa oed 🙂
Annika
July 2, 2016Kaks varianti: sul kas ei ole lapsi (mida ma südamest
loodan) või oled sa mingi türann- ema kelle laps teda
nii hirmsasti kardab, et ei julgegi oma emotsioone
välja näidata.
See, et sellises vanuses laps kompab piire ja püüab
ennast vahendeid valimata kehtestada on normaalne
ja igati tervitatav. Vahendeid õpib laps hiljem valima.
K
July 2, 2016Ma ise olin ka näiteks väga kasvatatud ja tavaliselt
tagasihoidlik laps, aga kui tahtmist oli, siis röökisin ja
käitusin nagu metsaline. Pahandasin võõraste onude
ja tädidega või ajasin niisama kangekaelselt jonni. Igal
inimesel ja lapsel on omad emotsioonid ja tujud. Eriti
keeruline on, kui sa ei saa või ei oska end päris täpselt
sõnadega väljendada. Laps ei ole täiskasvanu ja ei oma
suurt elukogemust, kes oskab kohe igas olukorras
parimal viisil tegutseda. Ta alles õpib. Ega suured
inimesedki ei oska, mõni ei hakkagi paraku oskama.
Mari ei ole kindlasti kasvatamatu. Olen seda blogi
tükk aega lugenud ja on näha, et Mariga on palju
tegeletud. Töötan pikka aega lasteaias ja soovin, et
kõik vanemad teeksid oma lapse heaks nii palju, kui
Mallu teeb. Paraku ei tee. Igatahes tubli tüdruk on
Mari ja mulle tundub, et temast kasvab üks iseteadlik
ja leidlik tütarlaps, kes mõtleb oma peaga ja ei lase end
teiste arvamusest kõigutada. Ja see ju ongi põhiline. 🙂
Siiri
July 1, 2016Kuule, sa kirjutad ikka kohe väga hästi. Igale ühele ei ole antud, mõtlen, et kohe nii hästi, et tegelikult võiksid mingi raamatu kohe
anda välja, sellise humoorika..:))
Mari
July 1, 2016mul on täpselt samavana poiss kui Mari ja
lohutav on lugeda, et peale minu lapse on veel
mõni paavian olemas. Ma ka ikka mõtlen, et
olen äge ema ja lähme lapsega kuskile, kuniks
mõtlen, et ei kunagi enam. Lisaks on mul ka
pisike pooleaastane tita ja võib öelda, et
tihtipeale on päris keeruline kaheaastast
märatsejat taltsutada kui veel pisike tita ka
kuidagipidi kaenlas on. Aga sul on palju abilisi,
niiet peab hakkama saama.
Maria
July 3, 2016Koige lihtsam viis on osta dual vanker, kui kahe
aastane hakkab maratsema, paned vankrisse kinni ja
ennem valja ei saa kui on maratsemise lopetanud.
See pole lapse ahistamine, vaid lapse kasvatamine ja
opetamine, et ta peab oma ema sona kuulama.
Lapsed on vaga targad ja oskavad hasti manipuleerida,
saav ad ka vaga ruttu aru, palju nad voivad ja palju ei
voi.
2 aastane ongi just see iga kus puutakse piire
kehtestada, on kull raske, aga tuleb jaada endale
kindlaks.
Kui lased lastel ule pea kasvada, seda nii lihtsalt enam
ei muuda.
karks
July 2, 2016Täitsa minu põnni moodi kes on 1a 8k 🙂 täna läksin
pojaga ema sünnipäevale aga kuna ma ei viitsinud
õhtuni oodata läksin lõunal bussiga u 5 km sõita, mul
oli kaasas 2 suurt kotti, vanker ja ise u sama rase kui
sina 🙂 sõit oli 5+ aga kui maha hakkasime minema siis
viisin asjad välja ja läksin last tooma aga laps pold
kaugelt ka sellega nõus, et peab maha minema röökis
nagu rattal jalgu alla ei võtnud, peksis ja pold nõus
vankri ka minema siis sain 1,5 km tassida oma kogu
kandamit kahel väiksel käel 🙂 enam ei lähe ma bussiga
kuhugi 🙂
Maria
July 6, 2016Kui laps pole nous vankrisse minema, siis sunnid ja
traksid peale.
Lopuks saab aru, et jonnimisest pole kasu.
Kui on maha rahunenud, siis voib valja tulla.
Mallukas
July 6, 2016Maria kuule, aitab nüüd ka oma õpetuste jagamisest palun, sa kõlad juba natsa liiga pealetükkivalt.
Maria
July 2, 2016Koik muu on ok, aga lapsel ennast luua lasta ei tohi,
see komme ei parane ise vaid suveneb.
See on ainus asi millega tuleb olla vaga tosine, olin
paar kuud tagasi oma vanema tutrega vaktsineerimas
ja siis oli seal ema oma 5 aastase tutrega, arst andis
talle uhe susti ara, siis tudruk hakkas virisema, et teist
enam ei taha, arst tegi teise, siis tudruk andis oma
emale laia kaega laksu vastu nagu, ema aga ikka
kallistas ja nunnutas.
Mallukas
July 3, 2016No loomulikult ei LASE ma ennast lüüa, aga mul polnud väga võimalik selles olukorras midagi muud teha, kui ta kiju saada.
Ahviema
July 2, 2016Ma käisin 2 sellisega väljas söömas ja meid visati sealt välja, kuna omanikule tundus, et minu lapsed peksavad ta asutuse segi.
See tähendab, et peaaegu peksidki kõik puruks, mis siis, et kõik jäi terveks. Kirjeldus oli selline : ” Teie lapsed
karjusid,kiljusid,nügisid teisi kiliente,turnisid teiste laudadel,kopsisid pipra-ja soolatopsidega vastu laudu ja raputasid nende
sisu laudadele,tegid kõikvõimalike muid häälitsusi ja ma ei kuulnud enam,mida räägib klient minu leti ees!!????Sellist
“vabakasvatust” ei tolereeri ega hakka ka kunagi seda tegema.Laps peab oskama avalikus kohas käituda ja seda õpetatakse
juba maast madalast! Ja jään ka tulevikus selle põhimõtte juurde,et lapsi peab ka keelama ja kasvatama,Ja sellist
“vabakasvatust”(loe:kasvatamatust) ei talu ja ei soovi näha!”
Lapsed oli vanuses 5 ja 1. Seega tean, mida sa tunned ja need kõrvalt targutajad võiks võtta siis 1 päev sellised lapsed endale
hoida ja näidata saamatutele vanematele ka, kuidas see kasvatamine maast madalast käib. 🙂
Maria
July 3, 2016No, aga motle
Maria
July 3, 2016No, aga motle siis ise kallis inimene kas selline
kaitumine on siis normaalne, ise veel uhke ka. 5
aastane laps on piisavalt suur, et aru saada mida tohib
ja mida mitte.
Mul on 5 aastane 4 aastane ja peaaegu 3 aastane ja
pole kunagi lasknud neil restoranis ringi tormata, olen
nendega alati koos valjas kainud ja enamasti uksi, ilma
korvalise abita.
Laps peab oskama istuda kui on seda oeldud ja olema
tasa kui on nii oeldud.
Igasugune avalik rauskamine ja maratsemine on
taiesti vastu voetamatu, eriti 5 aastase poolt.
Meil lahevad lapsed 4 selt juba kooli ja opivad tahti ja
kirjutama, peavad oskama vaikselt oma laua taga
istuda.
Kaisa
July 3, 2016Kas temapoolne kirjeldus vastas tõele? Kas sa arvad, et
paluda teil lahkuda oli halb või vale otsus? Saan aru, er
lapsed on lapsed, ja lastega emad ei pea kodus istuma.
Küll aga kui ma lähen välja sööma, ootan ma et seal ei
oleks lapsi kes ringi jookseks ja kaost külvaks. Ja su
viimane väide et võtku siis lapsed ja näidaku kuidas
kasvatada – noh, kasvatamine ikka maast madalast ja
igapäevaselt on vanema töö. Ühe päevaga ei paranda
aastaid tehtud vigu. See muidugi ei käi konkreetselt sinu
laste kohta sest ei tunne sind ega su lapsi ? Väide oli
veider lihtsalt. aga kahjuks on nii, et ei mõisteta et ka
lastel on paremaid ja halvemaid päevi.
Ahviema
July 3, 2016Mind teeb väga kurvaks, kui inimesed otsustavad teiste üle, nendest midagi teadmata 🙁
Loomulikult ei vastanud tema kirjeldus tõele. Kirjutise mõte oligi selles, et lihtsalt veidike väsinud aastane ja elav viiene
võivad oma käitumisega tekitada teises inimeses tunde, et kohe kukub katus sisse, tegelikult oli kõik kontrolli all.
Mis siis tegelikult oli: ” Täiesti tavaline argipäev, kell 14, kohaks kohvik suvalises külakeses Eestis ( ei olnud õhtusöök
restoranis, kuhu inimesed ülikonnas tulevad). Olime perega sealt mööda sõitmas, kui tekkis mõte külastada seda
kohvikut ja seal lõunatada. Lapsed olid reisist elevil ja aastasel lähenes magama mineku aeg. Teenindaja üleoleva
käitumise saatel said road valitud. Siis palusime söögitooli, teenindavale seltskonnale väga tüütu, sest keegi polnud seal
ammu titega käinud, lõpuks tool meile siiski leiti. Olime südamest tänulikud. Kui toidud lõpuks lauale jõudsid, oli titt
ootamisest juba ära tüdinenud ja hakkas toolis vingerdama ja sealt välja kippuma. Loomulikult tõstis häält ka. Üritasime
teda lohutada ja vaigistada. Viiesele praad ei maitsenud ja tema asus ümbrusega tutvuma. Kõndis meie ja kõrval asuva
laua vahet edasi tagasi ( 2 lauda seina ääres, 1m vahet). Kuna kõrval laud oli tühi, siis me ei osanud arvata, et lapse seal
käimine kedagi võiks häirida. Kedagi ei nügitud, selga ei ronitud, ei tõugatud. Rahvast oli palju, kõik tundsid ennast
vabalt, 2 lauda edasi 3 meest jutustasid ja naersid häälekalt. Märkasin just seda lärmakat hetke, tore oli kuulda rõõmsaid
inimesi vestlemas. Et aastast venda lohutada, hakkas viiene teda teisest lauast lõbustama, tegi nägusid, laulis talle, lüües
ise rütmi puust tellimusnumbritega (soola- ja pipratoosi tema lauale ei valanud, ilmselt oli midagi sinna juba enne
pudenenud, nüüd leiti sobilik süüdlane). Titt vingerdas toolis väsimusest edasi ja mina üritasin helikiirusel süüa. Vahepeal
paludes viiesel natuke vaiksemalt olla. Äkki hakkas teenindaja üle söögikoha meie peale röökima: ” Kas saab vaikust või
ei, inimesed tahavad vaikuses einestada!” 1 klient üritas meie lapsi kaitsta, öeldes, et nad ju tavalised lapsed. Seepeale
kuulis kogu söögikoht, et selliseid metslasi pole kunagi nähtud. Lahkudes palusin vabandust ja mõistmist. Mis peale kuulis
jälle kogu söögikoht, et teenindaja on näinud igasuguseid raske puudega lapsi, aga nii hullusid, mitte kunagi varem.
Vabandasin veelkord kõigi klientide ees, kes mind jahmunud näoga vaatasid ja nüüd haudvaikuses istudes sõid. ”
Oleks teenindaja tulnud ja viisakalt viiese poole pöördunud, oleks too kindlasti kuulda võtnud ja toredale tädile ka lõbusa
komplimendi teinud, ennast appi toole sättima pakkunud jne. Nüüd ta vaatas ja ei osanud seisukohta võtta. Me lahkusime
kiirustades.”
Väljas söömas käime üliharva. Lastega emad peavad kodus istuma, sest selliseid söökikohti, kus elavad lapsed on
oodatud, pole just palju. Kui on olemas mingisugunegi lastenurk, siis meie viiene mängib seal söömata ja suure rõõmuga.
Minul on kodus isiklik Vahtramäe Emili, iga päev uued leidlikud toimetused ja mõtted. Vahel olen tüdinenud, aga üritan
säilitada rõõmsat meelt. Kuna olen lastega kodus juba 15 aastat, siis ei oota enam seda päeva, kui äkki saan vaikuses süüa
ja käia, kus ise tahan. Tean, et aastatega nad rahunevad ja kooli minnes käituvad ühiskonnale igati aktsepteeritavalt.
Enne kui hukka mõistad, ürita mõista ja kui ei saa aru, siis küsi viisakalt ning Sulle selgitatakse.
Puurist välja lastud lindu tagasi ei saa ja öeldud sõnu tagasi võtta pole võimalik, lind on läinud ja sõnad nördimust
valmistanud.
Kaisa
July 3, 2016Kui see oli vastusena mulle kirjutatud, siis
pean selgitama et ei mõistnud hukka. Nagu
ma ütlesin siis ka lastel on paremaid ja
halvemaid päevi. Ja kuna esimeses
kommentaaris kirjeldatu tõele ei vasta on
selle selle söögikoha poolt meeletult inetu
käitumine. Ja veel, kuna ma sind ja su pere
isiklikult ei tunne siis minu kommentaaris
sisalduv lause ei käinud üldse sinu kohta, vaid
su väite kohta. Kindlasti ei saa lapse
kasvatusele hinnangut anda ühele juhtumile
tuginedes, või isegi ühele päevale tuginedes.
Nö elavate laste suhtes ei ole ühtegi
pretensiooni. Meeleldi jutustan väikeste
inimestega. oled tubli et kahte last kasvatad
? Ühegagi on keeruline
Maria
July 3, 2016No, aga 5 aastane on ju juba suur laps ja
saab jutust aru, 5 aastasel pole asja oma
lauast eemale tuiata ja veel vahem puidust
numbreid kokku luua, laulda ja nagusi teha.
Sulle kui emale voib koik see olla armas ja
tavaline, aga teistele inimestele sinu umber
on see larm.
See, et sinul on lapsed ei tahenda, et koik
teised peavad selle tsirkusega leppima.
Ausalt, ka mul on elav 5 aastane, aga saab
jutust aru ja restoranis ei avasta, sest
restoranis istutakse oma toolis ja kui toit ei
maitse on ok, selleparast ei ole tarvis toolist
tousta.
Ma saan aru, et 2 aastane, aga tule taevas
appi 5 aastane.
H
July 3, 2016Absoluutselt hukka
mõistmata proovin näidata ka
teist seisukohta.
Meil lapsi pole. Ja jah, oleme
natukene peenema maitsega.
Meil ei ole palju asju aga see-
eest hästi valitud. Täispuidust
disainlauad, käsitööna
valminud kristallist
veiniklaasid jne.
Ja kui siis sõbranna oma
kolmesega külla tuleb ja talle
vett meie veiniklaasist pakub
(kuna kodus ju tohib ja neil on
nii kombeks) ning see
kolmene seda veiniklaasi
vastu lauda toksib (kuna tal ju
igav ja see vaid klaas ja vaid
laud ja vaid väike rütmi
löömine), siis minul saab
tavaliselt kannatus otsa.
Samuti on sõbranna meid
korduvalt enda poole
puhkusele kutsunud (elab
sellises päikeselises kohas),
aga no ei taha minna. Nii väga
tahaks sõbrannat näha kuid ei
tea kas närv peaks vastu kui
pean iga päev hirmunult ringi
käima, et kas istun šokolaadi
sisse või kas mulle kallatakse
limonaad kaela.
Seega see mis on ühe jaoks
elav laps on teise jaoks
väljakannatamatu
huligaanitsemine.
Enda jaoks leidsin lahenduse –
katan oma mööbli tekkidega
ja lauad linadega ja ostsin
ikeast vaid sõbranna tulekuks
odavad lauanõud – minu
probleem ja minu lahendus.
Aga samas on ka lastest kahju,
kuna neil on tõepoolest kodus
enamik asju lubatud ja proovi
siis väljaspool kodu selgitada,
et siin kristallklaasidega ei
toksita. Ja ma ju näen kõrvalt,
et nad ei ole oma perega
enamikesse kodudesse
oodatud (igasugused
idiootsed vabandused
pidevalt).
Lihtsalt kõrvaltvaataja pilguga
– selleks et lastesse ka
võõraste poolt hästi
suhtutaks tuleks neile ka
kodus seletada natukene
rohkem ühiskondlike norme –
juba sünnist saati. Sest kui
kodus tohib diivanil hüpata ja
laual ronida ja tapeedile
joonistada ja laual toksida siis
võib kindel olla, et laps teeb
seda ka mujal. Ning kahjuks
on just laps see, keda seejärwl
mujal ei sallita.
Veelkord, ei taha absoluutselt
halvasti öelda. Ei ole kellegi
peale kuri ega kibestunud ega
vihka elavaid lapsi ega nende
vanemaid.
Heleen
July 2, 2016Sa oskad ikka nii hästi kirjutada! ☺ Ma ei tea sinu
iseloomu kohta väga palju, aga tundub, et sa oled väga
positiivne inimene, et seda kõike nii vaimukalt kirja
panna. ? Enda üle naermise oskus on väga hea
iseloomujoon. ? Kui tohib, siis mul on ka üks
küsimus: kas sa hoolid teiste inimeste arvamusest
enda kohta?
Mallukas
July 3, 2016Esiteks aitäh. Teisele küsimusele on raske vastata, eks see ikka oleneb tujust ja päevast ja… No kellele meeldiks mõelda, et teised arvavad, et ma ilge jobu olen 😀 Aga ma olen üsna harjunud, et mulle mõnikord nirusti öeldakse, seega võiks öelda, et ma hoolin, aga ei lase hinge 😀
Lonni
July 3, 2016Ma ausalt ei taha enam lapsi, sest mul on samasugune kodus ja ma lihtsalt ei jaksaaaa. Ma tahan tööle ja kooli ja selle makaagi
lasteaeda panna. Hull lugu on see, et päevad pole hakanud ja ma süüdistan oma armsat abikaasat alatus tükis. Kui see nii on, siis
ta viis aastat seksi ei saa ja lapsega jääb tema koju ja üleüldse ostab mulle uue auto, Siga selline!
Ma tean, et ma kõlan nagu kõike sitem ema pluss maailma suurim materjalist- egoist. Aga mul täiesti savi.
Mallukas
July 3, 2016Tee testi ja kirjuta mulle chatti, mis see näitas 😀
keegi
July 3, 2016kaitsevahendid? 😀 ausalt
Mari
July 3, 2016Hea on lugeda, et ma pole ainus lapsevanem, kes aeg-
ajalt keerulistesse olukordatesse lapsega satub 🙂
õnneks on head siiski rohkem 🙂
Maria
July 3, 2016See pole ilmselt populaarne kommentaar, aga -…äkki kuluks ära natuke planeerimist ja mõtlemist enne
kõikvõimalikke tegevusi.
Mallukas
July 3, 2016No planeerimine lapse äkksoove ja mõtteid ette ennustada ei suuda, nii et erilist kasu pole su soovitusest paraku.
Maria
July 4, 2016No on ju ikka…nt võtad lapsele kuivad riidedki kaasa:) Sellises vanuses lapsel võib ikka kuivi riideid
vaja minna. Kui lähed parte söötma ja tead, et see lapsele meeldib (ja kui söötmine on lubatud), siis
võtad söögi kaasa.
Meil on kaksikud ja suurema osa päevast, vahel ka nädalast olin ma üksi linnas. Tööd tegin ka laste
kõrvalt kodus. Ei mangu siin superema tiitlit, kuid kui asjad läbi mõtled, siis sellist kaost ei tekiks.
Kolmikute puhul soovitatakse nende ohjeldamiseks ja kätte saamiseks esimene pikali lükata, et
see ei liiguks, teine kaasa haarata ja joosta kolmanda juurde ning siis naasta esimese juurde. Koer
koos lapsega annab parasjagu kaksikute teema välja.
Mallukas
July 4, 2016Väga selgelt on kirjutatud ju, et esimene kord, kui partideni jõudsime, ei olnud mul õrna aimugi, et me mingisugste partideni jõuame. Ma arvasin, et Mari tahab majale tiiru ümber teha, selle jaoks ma tõesti ei paki kottti kuivi riideid ja sööki erinevatele elusloomadele, keda me näha võiks.
B
July 4, 2016Jumala eest, ära planeeri. Kuidas muidu need
parimad lood siia blogisse sünnivad? Loen
mitmendat korda ja ikka ajab naerma ja
muideks, mul on ka paavian täiesti olemas.
A
July 6, 2016Loen su postitust ja naeran,nio, et tilk püksis.
Aga samas sa hirmutasid mind ära äkki
tulevikus ml sa saatus 🙂
A.T.
July 8, 2016Ma loen ja naeran, pisar peaagu
silmas 😀 Absoluutselt mitte paha
pärast, vaid just sellepärast, et Sa
kirjutad elust ja olust vabalt, nii
nagu päriselt on.
Mul endal pole lapsi, aga mul on
väike õde. Olnud tema kasvamise
juures pidevalt, olen ka aru saanud,
et laps teebki kõikvõimalikke
perioode läbi – miks, miks,
miks-tahan, tahan, tahan, ei taha, ei
taha, ei taha, jonn ja ving, jonn ja
ving jne jne. Ta on laps, ta avastab
maailma ja eelkõige iseennast, see
käib kasvamise juurde 🙂 Iga selline
periood läheb mingi hetk üle.
Jõudu 😉
Brit
July 14, 2016Seda lugedes tuli naer ja nutt samaaegselt peale, sest teiste jutte on ikka naljakam kuulda/lugeda, samas on mul kodus endal ka
üks paavian. Kui loen su jutte, siis pigem võtan seda kui meelelahutust (kirjutada saab tuhandes erinevas võtmes, rõhuasetusi
saab panna erinevatesse kohtadesse) ja imelik oleks hakata iga sõna kallal peas vaaritama, kritiseerima, et mis inimene sa küll
selline oled? 😀 ma vist pole selles suhtes tüüpiline eestlane, kes leiab, et kõik teised inimesed on väärakad ja ise ikka
superinimene.
Kui mul polnud lapsi, siis arvasin ka, et need lapsed, kes ei suuda laua taga rahulikult istuda, peksavad oma vanemaid, ei kuula
sõna – need on käest lastud lapsed. Aga kõik lapsed on erinevad ja seda sain tunda siis kui ma sain endale ühe paaviani. Ta ei
suuda paigal olla, juba kõhus mul oli tunne, et ta ei magagi ja terve oma elu ta ongi olnud rahmeldis. Ta jalad ei püsi paigal isegi
söögilaua ääres. Ta on justkui rahutu hing ja mu isa on siiani samasugune – kogu aeg käed-jalad käivad ja tal on füüsiliselt valus
kui ta peab vaikselt ühekohapeal istuma ilma ühtegi lihast liigutamata.
Siis osad trikid lihtsalt ei tööta – näiteks kui last traksidega käru külge kinni panen, siis ta võib röökida nii, et tõmbab hinge
kinni, hakkab oksekõõkse tegema ja mõnikord tekib hirm, et ta suudab oma suure jõuga mu Roan Maritast püsti tõusta ja käru
selja peal minema joosta. Olen aru saanud, et jõuga lapsest üle rammimine kangemate isendite puhul ei tööta – leplikud lapsed
murduvad kergesti. Ja minu süda ütleb, et see on vale, tuleb leida parem viis. Pigem tuleb kasutada kavalust kui jõuga
domineerimist.
Ja teiseks, lastel ongi häid päevi ja halbu päevi – täpselt nagu suurtel inimestel, mõnikord lihtsalt tuleb jonn peale. Pealegi kui
laps on väsinud, siis ei aita ei kavalus ega teerulliga ülesõitmine.
Kõik sellised toredad soovitused, et planeeri paremini, leia lapsele tegevust, karista rohkem, tee seda ja toda – need ajavad veel
rohkem närvi. Sest iga normaalne ema on proovinud KÕIKE… mõnikord mõni päev lihtsalt miski ei tööta ja kõik läheb peesse.
Siis on hea teisel eestlasel näpuga näidata, sildistada, kaagutada, endale kannaga vastu rinda lüüa ja öelda, et kõik teised on
väärakad ja kiita ennast taevani 🙂 eksole
Heleri
July 14, 2016Seda kõike lugedes tuleb tõesti naer peal,aga kujutan,ette kui kohutav oli sul sel hetkel 🙁 Minul on 4 aastane põnn,kes veel ei
räägi kahjuks ja nii on päris keeruline temaga kuskil käija. Kui sa ei suuda talle selgeks teha,et ei tohi seda ja toda ja ta vastab
vaid pudikeeles või kisaga. Täna mõtlesin,et käiks temaga esimest korda kinos,et kuidas läheb. Saime bussiga kenasti
mustamäe keskuse juurde,sest talle meeldib bussiga sõita. Saime ka kenasti keskusesse sisse ja liftiga ülesse korrusele. Läksin
varakult sinna,et saab piletid joogi ja olukorraga tutvuda. Kõik oligi nagu hästi 🙂 Saime saali sisse ja poiss nosis oma nänni ja
vaatas reklaame,mis tuli. 25 minutit reklaami ja hakkas pihta film,siis vaatas kutt otsa ja eeldasin,et tahab pissile ja võtsin ruttu
asjad ja panin välja saalist. Saime pissil käidud ja kutt keeldus tagasi minemast 🙁 No selge ei hakka tirima ja lähme siis ära.
Saime keskusest välja ja hakkab suur jonn,sest suund on vale ja tema ei taha minna sinna kuhu mina. Eks saime suure kisa ja
jonniga liikuma. Muidugi jonni jagus nii bussi oodates,sealt mitte maha tulles. Iga poe juures tuleb suur kisa,sest peaks ju igas
poes käima. Ja kui üritad vähegi ise selle olukorraga toime tulla on nii palju tapvaid pilke milline ema. Nii ma vapralt mõtlen iga
see hetk,et ma kunagi ei lähe temaga õue kuni järgmise korrani 🙂 aga soovin sulle jõudu ja jaksu,sest tean,kui raske on ka
tavaline õueskäik lapsega 😀