appi, jälle tuleb see päkapikutrall*

Ma otsustasin sel aastal eriti varakult päkapikundusega tegelema hakata. Lihtsalt sellepärast, et varasesmatel aastetel on natuke liiga mitu korda juhtunud, et avastan umbes varahommikul õudusega, et tegelikult peaksid sussid aknalaual ja üks vend (mina) sinna sisse midagi poetanud olema. Seda, kas mu lapsed päkapikke “usuvad”, ma ei teagi. Nad pole kunagi küsinud, kas nood vennikesed ikka päriselt olemas on. Mari eelmine aasta ütles mulle ühe korra pettunult, et pean hoolikam olema ja mitte päkapikke ära unustama… Khm, tema vist siis teab. Aga laias laastus pole mul üldse vahet, kas lapsed usuvad mingisuguseid mütoloogilisi päkapikke või saavad nad lihtsalt aastas terve kuu vältel iga hommik väikse üllatuse, mis tuleb minu käest. Vahet vist väga ju ei ole?

Ma tean, et on neid, kes lastele üldse sussi sisse magusat ei pane, hoopis mingit maisterduskraami ja väiksemaid mänguasju. See on minu meelest väga lahe, sest ega tõesti iga hommik ei pea komme ja maiuseid sisse jõhverdama. Küll aga oleksid lapsed väga pettunud, kui päkapikk, va sinder, kuu aja jooksul üleüldse magusat ei tooks. Seega lähen ma ka sel aastal laisa inimese kuldse kesktee peale välja!

Esiteks kavatsen ma tellida Bionoria kodulehelt päkapiku sussikombod, kus sees on 24 maiustust ja snäkki. Jah, eks võiks ju ise ka poodi minna ja mingisuguseid väikseid kommikesi osta, aga kuna Yummikommid on mu koostööpartner olnud nii-nii-nii kaua aega, siis on meil siin peres igaühel nende sortimendist ammu mingisugused lemmikud, mida poekraamile eelistame. Neid kombosid oleme ka eelmistel aastatel kasutanud ja olen neist ka juttu teinud – näiteks siin postituses.

Igatahes on minu plaan selline, et tellin kolm sussikombot ja vaatan siis jooksvalt igapäevaselt, milline maius rändab lastele ja millised ma kohe alguses enda jaoks kõrvale panen ning laste eest salaja nahka pistan. Mis sa ära teed, kui ema nii kade on, et enda lemmikuid jagada ei taha. Või no ma jagaks, aga olen juba oma vitsad kätte saanud. Näiteks pakkusin ükskord lolli peaga Martale enda lemmikuid Jua kuivatatud ananasse. Tulemus on see, et kohe kui ta seda pakki näeb, sööb ta selle mul käest ära. Elu õied või mis.

Ja et sussid ainult maiust täis ei ole, tellin juurde ka Taibutera päkapiku advendipakid. Ma arvan, et kahest peaks piisama? Siis on varud piisavalt suured, et saab kolme peale jagada, et mis päeval lapsed mida saavad.

Taibutera pakike meeldib mulle vähemalt kirjelduse järgi juba väga! Näen, et seal on igasugust kraami, mis mu lapsi rõõmustaks: meisterduskraam, voolimiskraam, väiksemad mängud jne. Ülinormaalne, et see pakk ongi mõeldud 3-9aastastele, mis on täpselt ideaalne mulle koju ostmiseks. Eks nad praegu olegi siin vahemikus 3-9 aastat. Ja meisterdada/joonistada/voolida meeldib neile kõigile võrdselt.

Varasemate aastate põhjal tean juba, et mu lapsed ei tee teist nägugi, kui kommi asemel on sussi sees miskit muud põnevat, nt väike mänguasi või midagi meisterdamiseks. Detsembrikuusse kipub seda magusat kuidagi eriti palju saama – osadel käivad veel lasteaias ka päkapikud -, nii et igati mõistlik on lapsi vahepeal mittemagusa sussitäitega kostitada.

Kuna ma olen Taibutera poest varemgi lastele meisterdamise ja mängimise kraami tellinud, siis juba tean, et need advendipakid saavad täielikud hitid olema! Ja eriti kõrgelt hindan seda, et ise mingi komplekteerimise või otsimisega pead ei pea vaevama. Ausalt laman parema meelega küliti teleka ees, kui päevhaaval sussitäidet kokku ajan. Tore, et keegi selle tülika töö juba ära on teinud ning mul jääb ainult ära tellimise ja laste rõõmu nautimise vaev!

Ühesõnaga, võin käsi südamel öelda, et ühest küljest on päkapikuaeg nii tore. Lapsed lähevad palju vähem vastu vaieldes magama, sest “päkapikud ju piiluvad” ja hommikuti saavad nad palju kiiremini üles, sest on ju vaja kohe vaatama tormata, mis see päkapikk öösel kohale lohistas. Laste rõõm ja muu säärane blaablaablaa kohe soojendab südant, eks.

AGA. Te ju teate mind! Mina ja mu vaene hädine ATH aju. Te ei kujuta ette, mitu korda elus olen ma lambist öösel ärganud ja õudusega taibanud, et issand! Sussid on tühjad! Või kodus pole midagi sussi sisse panna! Või on juba hommik ja suss ongi tühjaks ununenud – siis pean ma need salaja saabaste sisse sokutama ning väitma, et päkapikul oli asukoht sassi läinud või miskit.

Khm… Igatahes on sussitamine minusuguse unustaja jaoks nii pingeline, et noh, laste nimel teen ära, aga kui see aeg läbi saab, siis on full pingelangus. Nii et kui mingisugused valmiskomplektid mu elu sellel ajal kergemaks ja lihtsamaks teevad, siis on nad ainult lihtsalt VÄGA tänuväärsed asjad. Kui te olete vähegi minusugused, siis proovige ka sel aastal mõnda valmis kombot – endal vähem mõtlemist, vaeva ja muret.

Jagage palun kommentaarides ideid, mida teie lastele sussi sisse pistate ja kas ostate iga päev ükshaaval või korraga hulgim värki valmis?

*Postitus sündis koostöös Taibutera ja Bionoriaga