peaaegu hakkasin sünnitama
…aga siis ikka ei hakanud. Ehk siis eile mõnda aega peale seda ülevaatust juhtus nii, et käia oli suht võimatu, selline surve hakkas sinna alla pihta. Selline terav luude või närvivalu, ma ei teagi. Noh, nagu ikka – nagu keegi inimene oleks sul sees, üsna serva lähedal.
Õhtapoole hakkas eralduma limakorki ja tekkisid ka toonused. Lausa päris tihedalt, kuigi valutud, aga ikkagi. Läksin juba elevile, et nooniiii, hakkaski LÕPUKS midagi pihta, halleluuja! Mis siis ikka, mõtlesin, et kuna peale sünnitust sada aastat vanni ei saa, et lähen ligunen siis nats.
Peale seda oli KÕIK kadunud. Ei toonusepoega ka.
Hommikul ärgates oli kõht mega toonuses ja alaseljas päevadelaadsed valud. Just nagu Mari ja Lende sünnipäevade hommikul. Jätsime veel lapsed aiast koju, et saaks veel nendega koos neljakesti aega veeta ja ma kutsusin koristaja, et mitte oma viimast päeva beebivabana koristamisele raisata. Kuigi jah, ma koristasin rotipuuri ja tigude terrat, aga muus osas oli mul peas selline idüll, et veedame lastega täiega aega ja kaunistame glasuuriga piparkooke (Mari sai just unicornide vormid) ja meisterdame ja siis õhtuks lähen mina haiglasse ja saan lapse ja homme keskpäeval oleme me kodus tagasi, mis on kenasti endiselt korras ja siis toome lapsed vanaemade juurest koju ja tutvustame neile Martat.
Tegelikkuses kadusid kõik toonused ja sümptomid see hetk, kui ma ennast voodist püsti ajasin. Tegelt ka, mul pole päeva peale pmst üldse toonuseid, seljavalu või üldse miskit olnud. Null!
Marta vist tõesti tahab mulle näidata, et iga rasedus on erinev, sest tänase täistiksumisega on möödas ka mu tähtaeg. Mu esimene üle tähtaja minek, halleluuja. Asi, mida ma ütlesin, et KINDLASTI ei juhtu. Kas ma nüüd saan lapse, kes aina nutab ja saab gaasid ja ma saan lõpuks teada, et mis need magamata ööd on? Parem oleks, et mitte…
Siin ma siis ühesõnaga istun. Ikka veel rase, null märgiga, et oleks sünnitama minek lähedal. Nojah, ITK’s olla perepalatid enivei täis ?