peaks lahku minema…
Öeldakse ju, et tasub sul minna kellegagi reisile ja siis saate alles aru, kas sobite kokku või mitte. Okei, ma seda tean ammuilma, et ma Kardoga kokku sobin, aga ma ütlen jumala ausalt, paar korda on siin kihvatanud küll, et kurat, ma ei pea nii elama! No näiteks kui ma lasen Martal mähkmeta ringi joosta ja tal maha õnnetus tuleb, siis Kardo hakkab kohe tõmblema, et issand JÄLLE sa unustasid talle mähkme panna, korista ära see nüüd! Esiteks, sa ei ole mu ema – minu laps, minu lapse piss, minu “kodu” (vähemalt praegu), mida sa mölised kurat. Ja teiseks ma ei UNUSTA, ma lihtsalt meelega ei pane, sest ma ei tahaks ka kogu aeg mähkmega olla ja siin on nagunii kivipõrandad, et vahet pole ju väike piss siin-seal. Lihtne ära koristada.
Ärge muidugi küsige mitu korda on Marta oma pissi sees libastunud ja sellele vahvale kivipõrandale oma pissi sisse siruli sadanud…
Täna näiteks mölises minuga, et ma valesti pesu pesen. St et panen loputusvahendit igasse auku, sest ma pole kindel, kuhu see käib ja ma arvan, et vahet eriti pole, kuhu ma teda valan. Pesuni jõuab ta ju nii ehk naa. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et härra sõnul panen ma ka nõusid nõudepesumasinasse valesti, mind väga ei huvita, sest tänu sellele ei pea ma pea kunagi nõusid masinasse panema, sest ma ju teen valesti. Vahepeal ta isegi teeb seda, et ta käsib mul enda kõrval seista ja vaadata, kuidas tema seda teeb, et ma siis järgmine kord oskaks. Terve aja on mul peas:
Okei, kui ma seda posti alustasin, siis mul oli peas mingi miljon näidet, aga nüüd ma ei suuda ühtegi välja mõelda, aga ma luban, et ta kogu aeg käib ja teeskleb, nagu ta oleks mu isa või miskit, aina möliseb ja õpetab. Nagu krt ma ei taha su õpetusi, ma ei pea sellist elu elama, ma olen rohkem väärt!
Aga siis tuleb mulle meelde, et ma ilmselt ei oleks kolme väikelapsega kuigi edukas uue mehe lantija, seda enam, et ma olen “see Mallukas”. Nõusid ma masinasse panna ei oska, pesu pesen valesti ja lasen lastel tuba täis kusta. Ma ei ole kindel, kui ahvatlev see kombo uuele mehele oleks, haha.
Pealegi ma alles hiljaaegu perekoolist lugesin, et ma ise olen nii mõttetu tont naine, labane ja what not, ning ka seda, et Kardo on mõttetu mees, sest talle meeldib mänge mängida ja kuigi ta on isapuhkusel, siis ametlikult võiks ta 1700 euri ju juurde teenida, et miks see lohh ometi seda ei tee. Seega – me teeme reaalselt ühiskonnale teene, et me kaks teineteist leidnud oleme ? Olemegi nn normaalsete ja ebalabaste ja töökate inimeste tee pealt ära korjatud.
Ps! Kuna Kardo enamasti mu blogi ei loe (vb ta ei oska, ma ei tea, ta ju tööl ei käi) ja ta on minulaadne, et usub kõike, siis ei, Kardo, me ei lähe lahku, rahune maha. Aga krt kui sa veel ühe korra mölised, siis ma sülitan su järgmise toidukorra sisse…
Kas teil on mõnikord sellist tunnet, et pekki kah, otsin uue mehe ? Või.. olete ehk seda juba teinud?
