plaaster 1
Mul oli eile jälle üks eriti mõnus teraapia raund ja ma jäin pärast mõtlema sellele, et issand püha jeesus, IGA inimene peaks aeg-ajalt teraapiasse minema. See on lihtsalt hämmastav, et ma olen 30-aastane inimene, aga mu sees toimub nii palju asju, millele ma mitte kunagi mõelnud ei ole. Et me lihtsalt oleme sellised nagu me oleme ja käitume nii, nagu me käitume ja meil on sellele üks sõna – meie iseloom. Aga millest see tuleb, kuidas see tekkinud on, ei tekita kunagi mingit küsimust.
Kui me ärritume, solvume, haavume, tunneme rõõmu – miks need reaktsioonid meis tekivad? Sellele me ju väga ei mõtle ja isegi kui mõtleme, siis üksi on sellest maru raske aru saada. Mina näiteks ei mõelnud ja ei saanud aru ka. Lihtsalt rahumeeli panin oma mustris edasi, mille ma endale loonud olen ja oleksin ilmselt seda veel aastaid teinud, kui Elina poleks tagasi mu ellu tulnud. Ma ei ütle, et te nüüd kõik Elina juurde tormama peaksite, aga ma ei tea siiani ühtegi inimest, kes tema juurest tulles ei ütleks, et ISSAND JUMAL, MIDA MA KÕIKE ENDA KOHTA TEADA SAIN?!
Jep, mul on üsna fked up sõprusringkond haha, ma isegi vahepeal mõtlesin, et ma peaks talt vahendustasu küsima hakkama, sest noh, pooled mu sõbrad ja tuttavad on varsti tema juures käinud. Aga selles suhtes pole ka ime – nagu ma postitust alustasin, siis meil kõigil on aeg-ajalt sees mingisugune tunne, et MIDAGI on valesti, aga mis? Seda on raske iseendale öelda. Juba selle pärast, et põhjus, miks mustrid tekivad, on mingisuguse trauma “kinni lappimine” ja üldiselt toimub see juba hästi noores eas, nii et sa võid selle endas nii kenasti kinni plaasterdanud olla, et ise sinna surkima minna on võõras ja noh… valus. Niii valus ja rõve, et palju kergem on uus plaaster peale visata ja edasi elada. Kuni see haav kuskilt ikka immitsema hakkab. Mida siis teha? Oma plaastrikihid maha kiskuda (mis on valus ja rõve) või uus plaaster peale kleepida? Ma olen alati seda viimast teinud.
Ja nüüd, 30aastasena, sain aru, et sellel pole mõtet. Et ma peangi kõikidele oma traumadele ja probleemidele näkku vaatama, valu välja kannatama ja edasi liikuma. Eriti kuna mul on kolm last ja mustritel on komme korduda. Me kõik elame enda vanemate mustris, nemad omakorda enda omades ja nii see läheb. Ma ei taha enda mustreid lastele edasi anda, ma loodan, et ma ei ole seda veel teinud, aga ma annan endast parima, et seda kõike parandada.
Ja esimene samm ongi teadvustamine. Juba see oli nii raske. Päriselt, mul tulevad praegu ka pisarad silma, kui ma mõtlen väiksele iseendale, kes sai ühel hetkel nii haiget, et hakkas ehitama kedagi teist. Muuseas, see trauma võib inimesteti nii erinev olla, sest noh, meid mõjutavad väga erinevad asjad. On päriselt olukordi, kus näiteks ema ütles väiksele lapsele ühe valesti välja öeldud lause ja see üks asi muutis lapse mõttemaailma nii palju, et tekitas trauma, mida aastakümneid lappima peab. Ja minul oli ka see trauma, ma lihtsalt ei mõelnud sellele kunagi, sest see mina, mida väike Mallu endale siis üles ehitama hakkas, oli alati rõõmsameelne, esineja, lõbus, viskas nalja ja ei öelnud mitte kellelegi, et ta on tegelikult kurb ja haiget saanud. Mis on ka loogiline, sest esiteks väiksed lapsed ei oska enda emotsioone nii hästi sõnastada. Teiseks fakt, et mulle ilmselt tundus, et see, kes ma olin, ei olnud piisavalt hea, seega mõtles lapse aju välja selle, et järelikult ma pean nüüd olema teistsugune. Parem. Ja kurb ja õnnetu ei ole parem, see on ju hale. Seega toppisin ma oma trauma kenasti kuskile peitu ja minust sai see lõbus, tore ja jutukas Mallu. Sest SIIS ma ju äkki meeldin teistele? Eks?
Aah, teate kui rõve ja vastik on neid sõnu siia kirja panna, mul legit pisarad lihtsalt voolavad, sest mul on väiksest endast nii kahju ja mul on kahju, et see on nii kaua aega võtnud, et sellest aru saada. Ja ega see edasi liikumine nüüd ka super kerge pole, sest kahjuks ei ole nii, et teadvustad endale ära, et vot, see läks kunagi mul südames katki, tore, saan sellest aru ja see on nüüd tehtud. Kahjuks nüüd hakkab see osa, kus ma pean reaalselt iga oma emotsiooni analüüsima. Ala kui ma kellegi käitumise peale vihastan, siis miks? Mida ma tunnen? Kas see on päriselt viha selle konkreetse TEO vastu, või on see lihtsalt minu vana kaitserefleks millegi suhtes, mida ma kunagi tundnud olen, mis emotsiooni ma väljendada pole osanud ja selle asendanud vihaga.
Naljakas on mõelda, et tegelikult käitume me kõik tihtipeale nagu väiksed lapsed. Lihtsalt selle pärast, et meie sees ongi need väiksed lapsed, kes on kunagi tundndud ennast hüljatuna, reedetuna, petetuna. Ja kuna lapsed ei oska veel emotsioone kontrollida, siis asendavad nad “aruka vestluse” nutuga, vihaga, jonniga jne. Ja need tunded on ikka meie sees.
Omg, ma ei tea, kas ma üldse midagi teie jaoks arusaadavat praegu kirja panna oskasin, aga ma lihtsalt tahtsin kõik need tunded enda seest välja saada. See tunne on korraga nii vabastav, aga samas hirmutav, sest nüüd ma põhimõtteliselt ütlesin välja, et kuskil minu sees on super ebakindel väike Mallu, kes lihtsalt tahaks kõikidele meeldida ja selle tõttu olen ehitanud endale peale tuusa kaitsekihi, kes viskab nalja ja kellel on kõigest suva ja keda suurt miski ei kõiguta. Ja iga kord, kui ma oma elus seda endale öelnud olen, olen ma jälle seda plaastrit peale pannud. Ja mul on nüüd NIII PALJU KURADI PLAASTREID, et ma kardan ise ka, mis sealt alt välja tuleb, kui ma need kõik maha saan.
Nii et olge mu vastu hellad palun, ma nähtavasti täpselt see, kes ma iial olla ei tahtnud – mingisugne ebakindel ja haavatud habras tont.
Nice.
Aga mis siis muud, kui paneme edasi ja ütleme siis nii, et praegune post on näiteks üks maha võetud plaaster. Sammuke lähemale ikka.
*Omg, kui ma nüüd seda üle loen, siis ma jätan mulje, nagu mind oleks kuidagi abuseitud või midagi, pliis ärge seda küll välja lugege, seda ei juhtunud.
Mirjam
October 23, 2020Malluuuu. Sa oled armas! Lihtsalt südamest armas. Aitähh sulle! ??
Mallu
October 23, 2020mh, sina ka!
Kadi
October 23, 2020Mõistan täpselt millest räägin. Ma olen ise täpselt samas seisus hetkel. 30 ja järsku olen aru saanud, et pean hakkana analüüsima igat oma emotsiooni ja sammu, et mitte oma vanemate mustreid oma lastele edasi kanda. Väga raske on ausalt öeldes. Aga olen ka teadvustanud omale, et asi pole õige ja ma pean oma õige minapildi üles leidma. Sest kui mina olen õnnelik ja rahul, on ka mu pere õnnelik ning head asjad saavad ise mu ellu tulla. Aitäh, et jagad! See tekitab tunde, et ma pole ainus, kes oma segases tunde maailmas hetkel purjetab..
Mallu
October 23, 2020Ainuke sa küll ei ole, ma seal samas purjeka teises otsas! 🙂
P.
October 23, 2020Ma sinuga nende mustrite koha pealt nii samal lehel:( Teraapias küll ei käi, kuid olen ise jõudnud sammukesi lähemale, et teadvustada endale asju parjasti siis, kui nad toimuvad. Ning valida käituda teisiti. Ma muidugi näen ka, et lastele olen juba küllalt suutnud mõju avaldada ja see ajab veel rohkem nutma. Ja siis ikkagi see, et kuigi teadvustan, siis feilimist on ka ju niiii palju. Kuidas sellest mülkast üldse võimalik välja on saada? Nii lootusetu tundub vahel. Aga eks tuleb endale ka andestada, maast uuesti püsti tõusta, endale peeglisse naeratada, uskuda, et täna läheb kõik paremini. Olla võimalikult parim variant iseendast.
Mind nii huvitaks, mis need sinu lapsepõlvetraumad olid. Paljud ei viitsi tegelt kuulda neid kellegi lapsepõlveheietusi, sest enamusel on mingid oma plaasterdatud laekad ja luukered seal sees. Mind just väga huvitab. Inimesest tekib kohe palju terviklikum ja sügavam arusaam.
Peaks ka ikka mingi nõustamise teekonna ette võtma, aga mdea. Kompleksid takistavad. Teismelisena isegi käisin. Halamist oli seal omajagu. Lõpuks psühhiaater ütles mulle otse, et mis sa halad, mine ära tööle ja näed kohe, kuidas selliseks sisutuks ja mõttetuks kaeblemiseks enam aega pole. Noh.. Tal oli natuke muidugi õigus. Töölkäimine tõesti andis mulle edukogemusi, tunde, et mu elu on mu enda kontrolli all, olen iseseisev ja puha, teostan end, andis võimalusi uuteks asjadeks jne. Kuid haavad on ikka veel ju seal, kus nad tookord jäeti. Viimasel ajal olen ise neid vanu plaastreid pealt kakkunud, sest et jah… kaua ma selle pagasiga elan. Tahaks vabaneda.
Liisukas
October 23, 2020Aga selle kõige tunnistamine, abi otsimine ja endaga tegelemine on juba suur samm paremuse poole. Kui sa tunned midagi ja tunnetele järgneb emotsioon, siis järelikult oled sa inimene ja võimeline tundma, ka muutuma ja paranema. Siis on ju kõik hästi.
Ma ise olen faasis, kus olen teadlik oma probleemidest, aga ette ei võta hetkel midagi, üritan ise hakkama saada. Arvates, et kui ma endale väga täpselt aru anna, miks ma ühte või teist asja teen, siis olen võimeline ka ise paranema. Saab näha, kas läheb paremaks või mässin ennast hoopis rohkem sisse.
Kadri
October 23, 2020Tean mida tunned, mul sarnane teema ja psühholoogist on ikka niiiiii palju abi. Mul oli sama tunne- et kõik inimesed peaksid korra psühholoogil ära käima, elu oleks kohe palju kergem ja saaks nagu õigel teel end hoida, mitte korrata vanemate mustreid, tehes end ja teisi õnnetuks. Samas on raske ka, sest jah, need teadmised teevad haiget ja mustrite muutmine on jube suur töö. Sellep on niiiiii hea, kui on olemas tark psühholoog, kes meid vähemalt korra kuus õiges suunas paika lükkab ja jõudu ja lootust annab. Mul on üle poole aasta käidud, pereelu on viimase 10 aasta parim!! Mees näeb muutust, pingutab ise ka ja on toeks. Soovitan 100% kõigil külastada psühholoogi, nad tõesti tunnevad inimese aju ja kogu seda teadust ja sa tõesti saad sealt abi! Ma ei uskunud seda, aga! Ma sain abi 🙂 Edu sulle ka Mallu!
A.
October 23, 2020Ma olen ka niiii pikalt tahtnud minna psühhologi/terapeudi juurde, aga ei oska nagu kedagi valida. Seega saan aru, et sa oled väga rahul enda omaga. Jaga kontakt palun 🙂
Mallu
October 23, 2020Mina käin Elina Kirt juures, ilmselt leiad ta kontaktid googlega 🙂
Ann
October 23, 2020Jälgin su blogi ning mõtlemapanevad postitused on nagu oot kas räägid minust? Nii palju sarnasust on, me elukaaslasega ei räägi tülidest, ei aruta miks just tüli oli või millepärast? Tavaliselt minu poolt algab alati tülitsemine piisab ühest väikesest sõnast lausest (töötab välismaal ja aind nv oleme koos) ning isegi ühest telefonikõnest võib hakata tüli, nii need koguvad ja siis järsku kui tundub, et elu on liiga hea siis plahvatab see(meil ka 2last üks 4a ja teine5k) oleme selle 6a jooksul 3a et läheks lahku saaks paremini ehk läbi jne aga vot on miski mis jääb kraapima ja lahti lasta raske, tülitseme ütleme vb halvasti üksteisele, palume vabandust aga ei räägi mis oli põhjuseks, ta on super isa, aitab mind kui ta kodus, teeb süüa, peseb pesu, koristab,tegeleb lastega.
Rika
October 23, 2020See 30 on nagu teine murdeiga jah, taipamine ja ärkamine. Ma olin 31 kui oma sünnitusjärgse depressiooniga terapeudi juurde jõudsin ning kuidas ka kiht kihi haaval jõudsid kõik minu probleemkohad ja “iseloomuvead” välja lapsepõlve. Mul oli väga armastav ema, aga emotsionaalselt oskamatu isa, kelle heakskiitu oli võimatu pälvida justkui. Alles läbi teraapia sain sellest aru ning algselt kaasnes sellega viha tema vastu. Kuid peatselt sain aru, et tema oli selle õppinud oma vanematelt ja et ta tõesti lihtsalt ei osanud muudmoodi käituda ning ise ta aru ei saanud ka seetõttu, et midagi valesti teeks. No ja minu jaoks andis see võimaluse asjaga rahu teha, kadus viha tema vastu ja ma ei tundnud end enam ohvrina (“vaene mina” mentaliteet kadus ära), vaid õppisingi neid olukordi teadvustama ja mustreid muutma.
See on selline pikem protsess, miski ei toimu üleöö, aga kokkuvõttes koorub sellest lõpuks välja sinu tõeline olemus ja no see toob tõesti rahu enese sisse ja enese ümber.
Nii et supertubli oled! Ja no endise heiterina (no kuni Lende ootuseni sa väga sümpaatne polnud, vabandust) on lihtsalt nii südantsoojendav näha ja lugeda läbi aastate, kuidas pardipojast tõeline luik järjest välja kasvab 🙂 Arvestades, kui palju jälgijaid sul on, siis sa teed oma avameelsusega tõelist lightworker tööd puhtalt sellega, et oled ja kirjutad nii nagu on 😉
Kertu
October 23, 2020Lugesin seda ja ka mul hakkasid pisarad jooskma ja just selle koha peal, kus rääkisid väikesest minast. Olen niipalju lapsena haiget saanud ja ei oska kuskilt abi otsida… Sõpradele ei julge/ei taha rääkida. Raha eest terapeuti osta ka ei taha… Keegi võiks ju päriselt!! hoolifa.. Ilma vastutasu saamata… Aga jah.. Parem pea liiva alm edasi minna, sest teised variandid ei tundu ka paremad…
Head!
Liisa
October 25, 2020Sa ei pea raha eest terapeudi juurde minema. Tallinna ja Tartu psühhiaatriakliinikutes võtavad tasuta ja saatekirjata vastu vaimse tervise õed ja psühhiaatrid. Soovitan alustada esimesest, ta suunab vajadusel siis edasi, kuhu vaja. Kindlasti mine ja räägi kellegagi. Spetsialistidest on selles olukorras kindlasti rohkem abi kui lihtsalt hoolivast kuulajast, kes päriselt jällegi kuidagi sageli aidata ei oska.
Nelli
October 23, 2020Kuidas saada lahti siis nendest käitumismustritest, mis segavad normaalset elu? Ma just hiljuti mõtelsin, et miks mingisugused pisiasjad mind nii närvi võivad ajada..MIKS? Tegelt lamp ju, aga ei.. keep ikka üle.
Ülekõige tahaksin lahti saada sellest vihastamisest :(. Ma saan aru küll, et nii käitus mu ema, aga selle arusaamisega ma midagi peale hakata ei oska..
Vaike
October 25, 2020Selleks ongi teraapia, kus sa seda õpid. Oleks asi nii lihtne, et keegi viskab netis ühe nõuande ja see toimib, siis polekski terapeute vaja.
H
October 23, 2020Issand, Sa kirjutasid täpselt niiii õige asja hetkel. Olen ka käinud teraapias ja lisaks veel ka konstellatsioonis. Esimest korda teraapias käisin siis, kui läksin enda eelmisest elukaaslasest lahku, olime koos 3 aastat. See oli mega raske ja siis lõpuks otsisin terapeudi, kelle juurde minna. Ja sain ka aru asjadest, et olengi ka plaastreid peale pannud ja siis üritanud olla tugev inimene, kes saab alati hakkama kõigega ja ei ole nõrk ja ei näita selliseid emotsioone välja, kui olen kurb ja õnnetu. Aga see, et inimesed näitavad emotsioone välja ja just kõiki, see on ka väga oluline eks. Kaua ikka end seesmiselt plaasterdad ja oled. Ja konstellatsioonist oli ka palju kasu! Seega, aitäh, et oled ja enda lugu jagasid! 😉
Vaike
October 23, 2020Mustri kordamise ja oma käitumise analüüsimise vajaduse mõistmiseni jõudsin ma alles pärast aastapikkust teraapiat vist, kui emotsioonid hakkasid vaikselt taastuma, s.t mul tekkis taas huvi olla õnnelik. Ma ei tahtnud elada sama elu, mida seni, ma tahan elada õnnelikku elu, mis tähendab, et ma pean õppima teisiti käituma kui seni. Sama muster viib samasse sohu. Kerge ei ole, hirmud ei kao niisama lihtsalt ja minu mustri kõige tugevam emotsioon on hirm. Nii olen ma täpselt samamoodi püüdnud olla kogu aeg see, kelleks olemist minust oodatakse, et vastata “nõuetele”; mitte see, kes ma olen tegelikult. Ja ma olen lihtsalt väike haiget saanud tüdruk, kes tahab, et teda kallistatakse, kui tal on valus, mitte ei sõimata selle eest läbi. Võtsin mingil hetkel vastu otsuse, et näitan lähisuhtes päris mind, sest lõppeks tuleb see ju välja nagunii ja kellele ei meeldi, on vaba voli lahkuda, parem siis juba varem. Vaikselt püüan seda teha, ennast näidata siis, aga tunnistan ausalt – sitaks hirmus on. Ent praegu olen õnneks saanud vaid julgustavat tagasisidet nii, et vast õnnestub jätkata teekonda tervema minani.
O
October 23, 2020Nii äge, et oled paranemise teel. Veel toredam, et sellest kirjutad. See on nii oluline, palun jätka. Su teekonna jälgimine annab lootust.
Olen ise ka juba enam kui kindel, et mul on ATH, aga noh, keegi lähikonnas ei taha väga uskuda, sest ilmselgelt olen suutnud seda kõike need aastad nii hästi vaka all hoida, et ühiskonna silmis aktsepteeritum olla. Natuke kurb on, et keegi mind ei usu. Aga ennast sel määral avada, et mõistma hakataks on ka raske. Ja kuna teraapia-diagnoosimine on nii kallis, et eelarvesse kuidagi mahtuda ei taha, siis praegu olengi murega üksi.
Seega tore, et jagad! <3 Annab mingitki tuge.
E.
October 23, 2020Minu terapeudi juures käisid või? ? Oh ma nii hästi saan aru mis sa mõtled, ka mul on nn. mother issues… Julm, ja kõige selle keskel, olles ise nagu väike laps, pean kasvatama kolme last?♀️ Kuidas krt, kui oga asi mu nagu tite jonnima ja hüsteeritsema ajab. Olen samuti terve elu kloun olnud ja pea ees kõiki abistama tormanud, lootuses, et ehk ometi keegi märkab ja kiidab- tavaliselt aga saan alati vastu perset selle entusiasmi eest?♀️
Geidi
October 23, 2020See on nii õige, et lapse haiget saamine ei pruugi olla üldse suur asi. Piisab väikesest sõnakõlksust, väikesest lausest, arvamusest, mingiat olukorra lahendusest, et lõhkuda kellegi maailm. Ja see ei pea olema üldse suur ning teine osapool ei pruugi seda isegi aru saada, märgata, mäletada, sest tema jaoks oli see tühine.
Mul on hea meel, et sa abi saad.
Tegelikult peaks ise ka hea abilise leidma enesetervendamise ja leidmise teel. Kurb, et ma teises Eesti otsas elan 🙁
Kris
October 23, 2020Tean täpselt millest jutt, ka omal on hetkel sama protsess käsil. Küll ilma terapeudi abita, aga iseseisvalt analüüsin ma kõike mida teen, tunnen või ütlen. Andku keegi kannatust neile inimestele, kes minuga kokku puutuvad, ausalt 😀
Mina paraku olengi see väärkoheldud laps, kellel oli häbi seda tunnistada, sest tahtsin hirmsasti kuskile kuuluda. Ma olen kasvanud vaimus, et ma pole piisav. Pole piisavalt ilus, piisavalt sale, piisavalt tark jne. Katkine perekond muidugi andis hoogu juurde, kuigi kena oleks olnud kui ükski vanem oleks mind toetanud.
Nüüd täiskasvanuna olen aru saanud, et selle taha ma peitu pugeda ei saa ja pean ohvrirollist ikka välja ka tulema ja oma elu võimalikult hästi elama. Laias laastus ongi täiesti savi mis enamus arvab, oluline on, et minu inimesed mind mõistavad ja mulle kaasa elavad ja et ma ise endaga hea olen 🙂
Lyna
October 23, 2020Mind tõi kookonist välja Tartus töötav psüholoog Ljudmilla Atškasov. Julgesin lõpetada suhte kus olin õnnetu,leidsin julguse minna kooli ja tööle. Hakkasin uskuma et olen kõikvõimas ja saan hakkama ka iseseisvalt vaatamata sellele et olin tol hetkel 35+ vana on mu elu alles ees. Et ma ei ole jalamatt.
Nii et julgen ka soovitada neile kes tunnevad et vajavad muutust külastage psüholoogi.
Vilenna
October 23, 2020Sa uut raamatut ei ole mõelnud kirjutama hakata? Ilmselt nüüd vaatad eelnevaid mõttekäike ja enda filosoofiaid teisiti ning usun et oleks huvitav seda lugeda. Eks tegelikult selle blogi jooksul mis mulle enim meeldib, et reaalselt sinu mõttemaailma areng ja kasvamine on selgelt näha olnud. Aga nüüd tundub et mingi next level käes ?
Mallu
October 25, 2020Ma juba kirjutan!!
Kadri
October 24, 2020Ma saan täiesti sinuga samastuda praegu. Loen ja täpselt nagu minu enda tunded ja mõtted oleks kirja pandud. Avastasin ka hiljuti enda jaoks selle teema, psühholoogi juures käimine ka aitas palju. Olen küll paar aastat sinust noorem aga soovin siiski, et keegi oleks mulle juba ammu seda kõike rääkinud. Oleksin paljusid asju teisiti teinud. Aga jusiis oli vaja seda kõike. Soovin sulle edu ja jõudu nende valusate lapsepõlvehaavadega tegelemisel. ♥️
Susanne
October 24, 2020See on nii tore ja aus et sa sellest kirjutad ja et sa julged selle loo käiku teistega jagada! Tubli oled ja ehk aitab see ka kedagi teist. Olen ise kah kala, kergesti ärrituv, stressis jne. koroona kriis itaalias ja kodus istudes + psühholiogiga jutte pahatedes on toonud välja palju palju asju mida ma siiamaani ei näe nii otseselt aga mis juttude käigus siiski sõrmega suunavad kuskile poole! Kontrollin rohen teatud mustreid, püüan võimust võtta, ning kui itallannast psühholoog palub väikese “mina’ga” suhelda, siis otsin enda sees väikest Susannet ja proovin temaga korra koos olla ja aru saada, mis väiksele Suannele kunagi haiget on teinud! Naljakas aga nii ta kipub olema. Jõudu ja jaksu! ❤️
Queen
October 24, 2020See lausa mida sa ütlesid, et kõik inimesed peaksid käima teraapias siis jah, enamus inimesi ehk tõesti aga mitte mina. Ma ei tea kas ma lihtsalt olen iseloomult selline rahulik muidu ka, mul ei ole literary elus ühtegi traumat. Mu ema ja isa on küll lahutatud, aga see juhtus kui olin nii väike ja ei mäleta midagi ega oska isegi igatseda seda mida pole olnud. Isa puudumine elus pole mind kuidagi moodi mõjutanud. Ka pean ennast ikka väga õnnelikuks inimeseks muidu ka. Ema ja vanaema olnud mul alati hästi toetavad ja tekitanud minus tunde, et ma saan hakkama ükskõik millega. Sellest ka tõenäoliselt minu suhteliselt suur enesehinnang 😀 oma vanemate, või siis ema siinkohal, mustris ma ei ela, mu elu on olnud hoopis teistsugune. Lapsi veel pole, suhteid on olnud, aga ei midagi väga tramaatilist. Leidsin oma elusarmastuse hilisemas faasis ehk veidike enne 30ndat. Ma julgen arvata, et ainuke asi mis mulle on meelehärmi tekitanud, on mu hilisemad sõbrasuhted. Ma olen ikka nendes väga palju vastu päid ja jalgu saanud, et igasugune motivatsioon uusi selliseid lähedasemaid sõpru leida on kindlasti kadunud. Õnneks mul on mu lapsepõlve sõbrannad. Ei viitsi enam isegi analüüsida midagi, varem ma jah analüüsisin suht palju oma inimsuhteid ja mõelnud et huhh millega ma selle sita olen ära teeninud, aga nüüd on pigem selline aeg mu elus kus ma olen lasknud just sellistes asjadel minna ja nö lahti lasknud. Aga jah see kõige üleanalüüsime on rohkem naiste teema mulle tundub. No ei saa nagu rahus oldud ?
Liisa
October 25, 2020Heh, ma soovitaks küll mitte selliste mõtteavaldustega esineda. Ma arvasin ka, et ma mõnus teflon-naine, tulnud elust läbi nii, et miski pole mind mõjutanud. Kuni sain ühe läbielamise tõttu depressiooni ja oh boy, kus siis hakkas kooruma igasuguseid asju alates lapsepõlvest.
Manna
October 24, 202030selt ongi esimene “keskeakriis”. Ise lõpetasin 11a pikkuse suhte selles vanuses, kartsin hirmsasti, et kuidas hakkama saan… Tegelt oli parim otsus ever! Plaastreid pole vaja maha võtta, vaid ühte plaastrit on juurde vaja, kes murtud südant lapiks. Kui see haav kinni kasvab, tõmbad plaastri maha ja hakkad elu nautima (ehk siis võtad mingi mehe lohutuseks ja pärast annad kinga) 😀
Mallu
October 25, 2020Mitte ükski inimene ei saa teise “haavu lappida” ja plaastriks olla. Et suva, unustame kõik minevikus, surume alla, sest nüüd on meil “suur armastus” mis võidab kõik v? Sry, not buying it.
Vaike
October 25, 2020Vähe sellest, et see abinõu pikas perspektiivis ei toimi, sest on nagu valuvaigisti põhjuse ravimise asemel, on see ka teise inimese (“ehk siis võtad mingi mehe lohutuseks ja pärast annad kinga”) vastu äärmiselt ebaaus ja alatu. Ise küll ei tahaks kellegi lohutus olla ja “kinga saada”, miks peaks tahtma seda teisele teha. Meestel on ka tunded, kui see ehk üllatusena peaks tulema.
Mallu
October 26, 2020tunduks veits ebaviisakas jah 😀 seda enam, et ma ei saa aru, kuidas endale võtta selles suhtes reboundi, et kui sa hakkad kellegagi koos olema, siis ta ju peaks sulle PÄRISELT meeldima, mitte et ah noh mitte eriti, aga plaastrina kärab kah? Ah ma ei tea 😀
Sooda
October 25, 2020Päris südametu. Teine inimene on siis süüdi ja peab vastutama selle eest, et sina katki oled. Sul on valus ja raske olla üksi, võtad “mingi mehe ja annad kinga”, kui enesetunne paraneb. Ebanormaalne