püreesupihulluses ja niisama juttu loosidest

Kunagi sain Eveliisilt üüratu kõrvitsa ja ei osanud sellega essugi teha. Hakkasin ma siis googeldama ja koperdasin kõrvitsapüreesuppide otsa. Sellest hetkest peale otsustasin mina, vana supivihkaja, et püreesuppe ma siiski ei vihka. Tom Kha suppi ka mitte, aga ülejäänud asjad nagu borš ja hernesupp võivad minu poolest mitte siin maamunal eksisteerida. Ega ma tegelikult ei pirtsuta ja söön ikka ära, kui pakutakse, aga no mitte ei meeldi lihtsalt. Püreesupid on seevastu imelised ja eriti hea on see, et ühtlasi saab Mari ka püreed teha, kui ülejäänud supp pärast tema osa eraldamist ära maitsestada.

Mõni nädal tagasi tabaski mind jälle kõrvitsasupi isu. Aga mida sa ära teed, kui kõik kohad universumis on lõpetanud kõrvitsa müümise? Jah, siis teed bataadipüreesuppi!

Bataadipüreesupp:

Tarvis on bataati, kartulit, porgandit, küüslauku, sibulaid, toorjuustu. Okei, need on asjad, mida mina kasutasin, tegelikult võib sinna panna ka kõrvitsat(kui leiad), lillkapsast, brokkolit – mida iganes. Kaunistuseks kasutasin mina peekonit ja tooreid herneid.

Kõigepealt lõika tükkideks bataat, kartul, porgand, sibul, küüslauk. Bataadi ja kartuli panin potti, külma vee sisse ja vesi keema. Porgandi lõikasin hästi peenikesteks viiludeks ja pruunistasin pannil koos küüslaugu ja sibulaga.

Kui kartulid ja bataat on pehmed, siis kalla natukene vett ära (samas, kui tahad vedelamat suppi, siis las jääb sisse, ise tead) ja lisa porgandid, sibulad, küüslaugud. Oota veits aega ja siis pane sisse pakk toorjuustu. Keeda veits veel, siis võta tulelt ära ja tee saumiksriga püreeks. Mina võtsin Marile väikse kausitäie välja, siis lisasin soola kah, pipart panin juba enne.

Ja vot näetegi, niimoodi seda suppi siis tehaksegi. Ahjaa, ma unustasin kirjutada (sest ka siis kui ma suppi sõin, unustasin ma seda kasutada), et tegelikult võib supi peale riivida ka parmesani, sest see on imeliselt hea.

Täitsa teistel teemadel rääkides olen ma haigeks jäänud. Jaanid olid mõnusad, aga nüüd olen nohu ja köhaga karantiinis ja ei tohi Marikest näppida 🙁 Ega see mõistus enda teha pole, sest kui üks tüdruk tahtis must põllul pilte teha, kiskusin ma ennast kohe särgiväele ja tulemus on nüüd käes.

Veel teisel teemal rääkides pidin ma välja loosima kassisõbra kingituse. Selle sai endale Kala kommentaariga: “Minul kassi ei ole, aga lugesin siin sinu blogi (kuulub igaõhtuse rutiini juurde) ja mees nii osavalt vaatas ühe silmaga jalgpalli ja teisega, mis ma teen ja kui ma olin juba ammu siit lehelt ära läinud, ütles ta, et kui ma selle kassi asja võidan, siis me võtame kassi (olen talle vähemalt aasta aega pinda käinud ‘kiisu või beebi või kutsu või midagigiiiiii!!!’ jutuga). Kiiruga hakkasin otsima, et mis kassiasjast ta rääkis, sest ma neid loosimise blogisid ei viitsi lugeda. Seega loodan väga väga väga, et õnn on see kord minu poolt.”

Väga tore ja edukat kassivõtmist teie peresse. Palun kirjuta mulle meilile 🙂

Ps! Mu raamatuvõitjad pole ka ikka kumbki ühendust võtnud ja ma pean kahjuks ütlema, et kui reedeks minuga kontakti ei võeta, siis loosin ma välja uued võitjad. Aga nende kommentaarid olid siis sellised:

“Marje tahab seda raamatut väga-väga, nagu ka kõik teised.  Hakkasin sinu blogi lugema päeval mil Mari sündis. Kahjuks ma neid rasedusega seonduvaid jutte ei näinudgi kuna ei teadnud üldse sellest. Nii huvitav oleks lugeda kellegi teise 9. kuust.  Ja muide, ainuke blogi ongi Malluka oma mida ma loen.  Oled hästi vahva. ”

Ja teise raamatu saab endale Kätlin kommentaariga: “Mina vaga tahaks seda raamatut, kuna sain just selle nadala esmaspaeval pommuudise, et olen beebi ootel. Oota ja kas ma utlesin et ma beebidest ei tea absoluutselt mitte midagi. Veel:)”