selle aasta kolm ebaõnnestumist
Aasta lõpp tahab kokkuvõtteid ja kokkuvõtteid peab tema saama. Ma sattusin kellegi blogis sellise postituse peale, et selle aasta kolm ebaõnnestumist ja jäin mõtlema, mis olid minu kõige suuremad ebaõnnestumised? Tegelikult midagi sellist katastroofilist, et “issand, never poleks pidanud seda tegema” värki ei olnud, aga no selliseid asju, mis välja ei tulnud, oli küll.
- Melu.TV – Meil tuli see mõte ja see tundus igati äge värk, aga ainult kaks kuud tegemist ja me saime aru, et kolmele inimesele on see liiga suur amps, mis võetud sai. Eriti just see, et iga videoga kaasnesid supakad. Selliseid lühikesi “suitse” oli veel ok teha, aga need pooletunnised Suure M’i show värgid olid küll ikka nii hull nokerdamine, et lihtsalt ei jõudnud valmis. Võtsime suvel paar kuud, et ennast koguda ja uus strateegia välja mõelda. Mõtlesime, et okei, kuna meil FBis on juba nii palju fänne, hakkame siis sinna lihtsalt edaspidi laive tegema. Ma tean, et need inimestele enivei väga meeldivad. Tahtsin tegelikult alustadagi just Tenerifel, et mis me seal teeme jne, aga ma ei taibanud, et sel oli nii nadi nett, et sellest ei tulnud essugi välja. Mis me edasi teeme selle Meluga, seda ma ei tea. Võib-olla tuleb kunagi mingi idee ja võib-olla ei tule. Igatahes nii sellega meil läks. Küll aga ei saaks ma öelda, et see nüüd eluebaõnnestumine oli, sest inimene elab ja õpib ja just täna saime sama tiimiga kokku, et arutada meie uut projekti. Ega proovima peab alati ja kui see meil rohkem läbi mõeldud, räägin jälle teile ka.
- Pekk – Mul oli grandioosne plaan selle aasta jooksul alla võtta kümme kilo. Reaalselt siht oli nii silme ees, et ma kujutasin juba ette, kuidas ma kirjutan raamatu “Kuidas võtta alla 10 kilo!”. Ütleme nii, et kui keegi kuskil on sellise raamatu juba kirjutanud, siis võiks keegi mulle seda laenata, sest minul see ilmselgelt välja ei tulnud. Olgem ausad, ega ma väga üritanud ka, kui üdini aus olla. Aga vist iga aasta alguses ma mõtlen sellele, et no tavai, täiega võtan ennast kätte. Samas, ega ma ennast päris jälestusega ka peeglist ei vaata, lihtsalt ei ole selline sale ja prink, nagu Instas oldakse 😀
- Saate aru, see postitus seisis siin niimoodi kolm tundi ja no ei suuda välja mõelda kolmandat asja, mis ma saaksin konkreetselt ebaõnnestumiseks lugeda. Mul oli küll lootus, et saame sellel aastal majale uue fassaadi ja värgi, aga no laias laastus pole see ebaõnnestumine, sest ma ei alustanud ise paljaste kätega fassaadi panemist ja ei saanud hakkama vms. Lihtsalt nagu mingi lootus või nii. Mis mind aga väga kurvastanud on, on kaks sõprust, mis selle aasta jooksul kadusid. Eks see vast ole ka osaliselt minu enda ebaõnnestumine. Ahjaa, rahaga ei oska ma ka ikka ringi käia, aga no peaasi, et vastavalt oma võimetele ja siis on ikkagi okk.
Kindlasti on veel mingisuguseid ebaõnnestumisi olnud, aga tee või tina, mul tulevad sellest aastast ainult ilusad asjad meelde. Muidugi nüüd võivad sõna võtta kõik kurjad kommentaatorid, kes kindlasti väga hästi mu äpardumisi mäletavad, aga laias laastus on vist hea, et minul vähemalt ainult ilusad asjad meelde tulevad.
Nii palju ilusaid momente perekonnaga – nii äge, et Kardo meiega kodus on! Kui palju peretrippe, spapäevi ja no lõpetuseks muidugi meie pikk Tenerifereis. Lisaks nii palju uusi ägedaid sõpru, nii palju vahvaid ja inspireerivaid inimesi mu ümber. Mulle meeldib kõik see, mida mööduv aasta mulle tõi ja ma olen kõige eest lõpmatult tänulik. Näiteks mu kodu – ma ei mõelnud sellest enne kuigi palju, aga nüüd ma lihtsalt istun diivanil ja mõtlen, et vau. Ma pean olema nii õnnelik, et mul on nii ilus ja mõnus kodu, nii pehme voodi, nii-nii-nii… Mul pole sõnu lihtsalt. Ja mis siis ikka, kui uut fassaadi pole. Armas ja hea on ta sellegipoolest.
Üldse tundub mulle, et ebaõnnestumised on osa elust ja neid pole üldse põhjust häbeneda. Teiste vigadest on hea õppida, aga paraku kiputakse ikka ise neid vigu tegema, enne kui õpitakse ja pole ju hullu ka. Iga äpardumine võib vabalt viia kuskile edasi ja ma olen alati olnud mentaliteediga, et noh, ma võin ju proovida! Et enamasti olen päris kõva yes-man! 😀 Kui ei riski, siis ei näe kunagi, mis saada võib. Nii kaua kui oma proovimistega teistele haiget ja liiga ei tee, pole ju lugu 🙂
Kui uus aasta sama hea on, siis võin juba ette öelda, et saab olema üks imeline aasta ja no ma ei jõua isegi ära oodata. Ja kui selles uues aastas ka mõni ebaõnnestumine on, siis – bring it on! Eks mina ka muudkui elan ja õpin, mis seal ikka, kui selle jaoks tuleb vahepeal vigu teha ja murduda ja noh, kogu see sitt, mis elul meile teinekord pakkuda on.
Mida ma aga sel aastal olen väga palju mõelnud on see, et ma proovin olla alati võimalikult lahke ja sõbralik. Iial ei tea, millal me ise oleme halvas olukorras ja siis on ju hea mõelda, et ka teised mind aitaksid ja minu vastu lahked ja sõbralikud oleksid, kui mul seda kõige rohkem vaja oleks. Ma tean väga hästi, et mul on paha komme mõnikord nähvata ja olla väga ebakannatlik, neid omadusi proovin ka vähemaks saada. Mitte uuest aastast, aga juba tegelikult jupp aega.
Aga ega keegi meist täiuslik nagunii olla ei saa ja ei pea ka, seega pole hullu ja elame muudkui edasi.
Mida teie loeksite enda selle aasta suurimaks ebaõnnestumiseks?
Lote
December 23, 2017Ausalt ei tule ühtegi meelde. Samas 3 suurt õnnetusmist küll:
1. Sünnitasin imearmsa tütre aasta alguses. Nüüd on mul kodus 10k kraage, kes on metsik energiapall ja kõige naljakam olend maailmas ?
2. Läksin tagasi kooli. Küll mingi täiesti uut õppima, aga väga huvitab on.
3. Olen suutnud 4 kuuga pea 30kg alla võtta! Mul siin seda pekki on , mida kikvideerida, niiet kui samapalju veel saaks, oleks juba ideaalne?
Sulle aga ilusaid jõule ja lõppevat vana-aastat! Pudinatele pikad paid!
Rebski
December 23, 2017Vau, nii tubli! Palun saladust, kuidas 4 kuuga 30kg alla võtta? Mul on 6 kuud selleks, et 30 kaotada.
Mallukas
December 23, 2017ma tahaks ka teada 😀
Liisa
December 23, 2017Kui algkaal on suur, siis esialgu lähebki väga kiiresti.
Irina
December 23, 2017Mina sain ka 30 kg alla. Saladust pole-LCHF.
Carry
December 24, 2017Mis see on siis? 😀
Mallukas
December 24, 2017see on süsivesikuvaba ja rohke lihhiga dieet 😀
Laura
December 23, 2017Minu suurim ebaõnnestumine on seotud ilmselt Naiskodukaitsega. Oleksin tahtnud teha läbi see aasta enamik baaskursusi, aga ajaliselt lihtsalt ei suutnud. See tähendab seda, et järgmine aasta pean olema seda rohkem töökam.
Suurimaks õnnestumiseks loen ka kaalulangust – aastaga 17,3 kg. Olen kaalu jälginud juba natukene kauem ja võiks öelda, et 1,5 aastaga kaotanud juba üle 30kg. Raske töö ja vaev, aga tulemused on seda väärt
Mallukas
December 23, 2017Kindlasti saad järgmisel aastal hakkama ja no kammoon, 17 kilo on ju ülihea saavutus!!
Merje
December 23, 2017Mingit väga suurt ebaõnnestumist polnudki, pisikesi ikka, ja õnnestumisi oli kindlasti rohkem. Pekiga on küll sama lugu, mis sul, aga noh… eks uuel aastal uue hooga 😀
Ann
December 23, 2017Ma olen ise üks suur ebaõnnestumine ausaltöeldes 🙁
Mallukas
December 23, 2017Miks nii arvad?
Ma
December 23, 2017Mul ei tule ühtki ebaõnnestumist meelde, sest ma olen oma uue raseduse uimas hetkel. ???
Mallukas
December 23, 2017Ooooooo! Palju-palju õnne teile!!! Öeldakse jah, et kaks kolmandata ei jää 😉
Ma
December 23, 2017Aitäh! 🙂
Ega su kaks ka kolmandata jää!?
Mallukas
December 23, 2017Kindlasti mitte, aga ma veel kogun ennast 😀
ritsik
December 23, 2017Sõbralik olemisest: armas oli lugeda, kuidas sa eelmises postituses ühe ebameeldiva kommentaari peale vastasid, et kahju, kui kedagi solvasid.
See oli.. täitsa teistmoodi kohe ?. Täiskasvanulik?
Minu feiliks võib lugeda töökaotust, aga ma ei tee seda, sest olen oma hingerahu tagasi saanud, palju uut õppinud ja see on suurim võit.
Mallukas
December 23, 2017Sellest kommentaari vastusest, ma olen täheldanud, et inimesi solvata on jube lihtne. Ja veel lihtsam on hakata solvamist õigustama. Selles suhtes, et ega see pole ju minu asi laias laastus, et tema solvus või tundis ennast puudutatuna, aga lihtsam on vabandada ja edasi elada 😀
Töökaotusest – kui sa tunned sellest kergendust, siis see on üliii hea fiiling! Been there, done that!
Kit
December 23, 2017Minu on kaa suht sama mis sul , et sõbralistist minu jaoks kadunud sõbrad. Kui on hetki kus on raske ja vajad toetust ja kui teatad kurva uudise siis öeldakse selle peale
“” noojaah” . Isegi lisamata et ” kurb kuuld vms.”Siis leian, et selline sõprus võiks olemata olla. Kuid õnneks oli väga palju,kes truud sõbrad nii mina neile kui ka nemad mulle!
Kris
December 23, 2017Kolme ebaõnnestumist on ehk raske loetleda, kuid tunnen, et minu suurim ebaõnnestumine on oskus olla selline ema nagu ma soovin. Mul on erivajadusega laps ning ükskõik kuidas ma püüan ja pingutan – ikka ma tunnen, et ma ei oska, ei suuda ning see kõik pole piisav. Eks asi jääb ka oskuste taha, kuid sisuliselt olen ma oma mure keskel üksi – abi riigi või KOV-i poolt on minimaalne. Lisaks võõraste viltused pilgud. See kõik on nii raske ja kurnav ning selle tulemusel olen õnnetu mina ja lõpuks ka laps. Ma nii väga tahan pakkuda talle parimat ja ikka ja jälle ma tunnen ennast ebaõnnestunud emana…
Tyy
December 24, 2017Mina olen märganud küll, et siin blogis — püüad olla rohkem mõistev ja isegi negatiivsele enda suhtes reageerid tasakaalukamalt ja oled nõus analüüsima asju mitmepoole pealt. See ei pea tähendama kohe kõigega nõustumist. Nähvamine ei kaunista kedagi, isegi kui teine seda väärt oleks. Keegi ei kipu end parandama käsukorras. Olgem suuremeelsed ka eksijate vastu, see aitab nad kiiremini õigele teele.
Tubli tüdrik! 🙂
Õnnelikku uut aastat !
Mallukas
December 24, 2017Ehhee, ma nüüd muhelen kiituse üle heameelest ja aitäh. Ma ei arvanud, et seda kohe nii teistele ka näha on 😀
Tyy
December 24, 2017Kallis Kris tahaks sulle öelda, et kuigi ma sind ei tea, oled kindlasti väga tubli ema ja teinud rohkem kui sa ise arvad. Lihtsalt sulle pole ehk mitte keegi seda tõesti südamest öelnud.
Me, emad, eriti erivajadusega lapse emad oleme ise enda suurimad piitsutajad ja kriitikud ja arvustajad oma peas ja mõtetes. Kui siis mujalt ka veel kuuleb halvustavaid märkusi, on kerge tekkima läbikukkumise tunne, kuigi mõistuses seda ei usu, elab üks ussitav tunne nimega “Polepiisavalt teinud ” su hinges. Lase tal minna ja kasvagu sinu iseteadlikkus , sest keegi teine ei saa sinu tegemisi lapse heaks hinnata õiglaselt.
Ma ei tea mis laadi ja kui suured on teie probleemid, küll aga tean et sellega leppimine käib etapi kaupa.
EI ma ei mänginud pimedat lapse suhtes. Ometi väga kaua tahtsin ja püüdsin utsitada oma last olema nagu teised ja see soov ja pidev õpetus ja kasvatus jne viiski last edasi aga mis hinnaga ?! Tegelikult nüüd näen kannatasime mõlemad nii mina kui laps. Kuni oli mul üks tore valgustav vestlus ja ma taipasin et suur osa mu pingutustest tuleb soovist olla hea ema. Ja heal emal on ju hea laps. Hea laps käitub kenasti ja ON NAGU TEISED tema vanused. Selle soovi põhjuseks ONGI JUST teiste vihjed ja torked ja pidev noorte emade komme kõike võrrelda. Ja võõraste halvustavad pilgud. Nii saab toidetud see sama süütunne. mis oli suurim takistus ja põhjus mu rahulolu tunde puudumises emana. Ometi ma ju teadsin et teen kõik mis oskan. Kuni ma jõudsin tõdemuseni et ta EI PEAGI olema nagu teised , vot see oli alles tõeline leppimise koht ja vabanemine kõigest koormavast. Sinnani kulus oma 8-9 aastat. Probleemid on meil ehk erinevad aga võibolla aitab see mõte ka kedagi teist.
Mallukas
December 24, 2017Oh! Tyy ütles kõike, mida ma mõtlen! Kõik lapsed on erinevad ja miskipärast on teiste laste emad kõige suuremad kriitikud. Meie, emad ja naised, peaksime kokku hoidma ja teineteist motiveerima, mitte kõõrdpilkudega vaatama. Pakkuma abi, kui küsitakse ja leppima sellega, et “minul küll see töötas” ja “meie peres..” sest see ei ole mingi värk, mis igaühele sobib ja kõigiga töötab. Iga ema annab endast parima ja teeb nii, kuidas tunneb õige olevat. Kahtleme me kõik, aga mina usun, et Kris on hea ema!! 🙂
Rents
December 24, 2017Dziisas, su laps on täiesti mõrtsukanäoga siin pildil. 😀 Hea, et veel liiga väike, et tellisega lüüa vms.
väga väga naine
December 24, 2017Ega väga ei olegi. Et mul ikka veel titat kõhus ei ole, veits aint.
Aga sel on ka hea põhjus, ma seda operatsiooni ei teadnud oodata, eks ole, mis enne vajalikuks osutus.
Ja enne kui kunstliku viljastamisega edasi lähen, räägin asjad korralikult K-ga läbi. Sest see on nii krdi äge, et mul on siuke sõber, ta on ka mu lastest üleni sisse võetud ja et me ei seksi – noh, vbla võiks ikka?
Mallukas
December 24, 2017Mul hakkab ka see titetuhin peale ronima, aga ma matan seda 😀
Mia
December 24, 2017Mul ebaõnnestumisi niimoodi ei olegi (või siis mõni pisike), aga sellel aastal oli mul suur õnnestumine ja sain ennast lõpuks normaalkaalu! 😀 Ma terve elu olnud alakaaluline ja kuidagimoodi ei tulnud seda kaalu juurde, aga lõpuks hakkas tulema kui vähendasin menüüs drastiliselt rämpstoitu ja poolfabrikaate ning hakkasin ise korralikult süüa tegema.
Tundub nii totter, et ah mis seal ikka hullu oli, et noh olid peenike, kõik ju tahavadki olla. Aga ma ei olnud ses mõttes ILUS peenike, ma nägingi välja nagu mind näljutatakse. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi kui inimesed mind murelikult vaatasid ja uurisid, et kas ma rohkem ei peaks sööma või et kas mul mingi haigus, et nii kõhna olen ja see kõik häiris mind nii meeletult. Nüüd on NII hea tunne, et seda enam ei ole 😀 Kusjuures mul ka nüüd lott ja kõhupekk, aga ma olen nii õnnes selle peki üle, jumala eest las ta siis olla kui tahab, tore et ta lõpuks tulla suvatses 😀
Mallukas
December 24, 2017Ma pole kunagi nii armast oodi pekile näinud, mul su üle nii hea meel :D! Elagu lotid!
Carry
December 24, 2017Suurim õnn aastal 2017 oli uue beebi sünd ja kuna see juhtus päris aasta alguses, siis kogu see aasta veereski suht beebikasvatamise melus..seega ebaõnnestumisi kustkui polnudki.. vähemalt nii mõeldes ei tule kohe pähe..
Virge
December 25, 2017Terve see aasta oli üks suur ebaõnnestumine 😀
Mallukas
December 25, 2017miks :D?
Virge
December 25, 2017Jaanuar: möh?
Veebruar: 2 nädalat närvipõletikku peas
Märts: eemaldati hammas ja üsna julmalt. Ige lõigati küljelt kõik lõhki. Mina nõrganärviline sain sellest trauma.
Aprill: võitlesin kuu aega tugeva ärevusega. Õudne. Ma ei taha mõeldagi mis tunne on terve elu millegi sellise käes vaevelda.
Mai: möh?
Juuni: möh?
Juuli: elu raskeim põiepõletik. Positiivne: sain sisse ülikooli. Whoop whoop
August: positiivne: sain teada rasedusest. Loobusin selle tõttu ülikooli kohast. Kuu lõpus sain põrutada, järgnes nädal haiglas säilitamist.
September: kuu lõpus sain teada, et meie murumuna südameke oli seiskunud. Järgnes medikamentoosne puhastus. Meeletu vaimne ja füüsiline krahh. Tundsin, et olin kõigest ilma jäänud.
Oktoober: lein, stress
November: stress, keskkõrvapõletik mõlemas kõrvas, tinnistus, raske angiin, ärevusele viitavad sümptomid
Detsember: toibumine, tunne on juba nagu varem, möh? Suure huviga ja positiivsust täis süstituna ootan uut aastat 😀
Kõik mis vähegi positiivne oli, võeti mult ära. Seega suht s*** aasta oli. Loodan, et jääb viimaseks nii kehvaks aastaks 😀
Mallukas
December 26, 2017Oh jumal, tead, mul on sarnane aasta olnud, aga sellest järgmine aasta hakkas sellega, et ma jäin Lendet ootama 🙂 Jõudu ja noh,ega sellest tõesti sitemaks minna saa, ainult paremaks!
Mari
December 26, 2017Mina mõtlen, et miks sa nende sõpradega, kelle sõprust sa taga nutad (mitte halvas mõttes) lepitust ei otsi? See ei ole ju raske? Helista ja räägi. Alguses on ehk hirmus telefon võtta, aga see on seda väärt, ma ise olen sellised sammud teinud, et neelasin uhkuse alla ja taastasin sõpruse. Aga siin on muidugi esmakõike vaja endale selgeks teha, kas tegu on sõpruse või tutvusega. Tutvused tulevad ja lähevad, sõprused ka hääbuvad, aga siis on mõned sõprused, millest puudust tunned ja siis on tark esimene samm astuda. Jõulukaart saata, kingitus teha, kulleriga saata kui ise ei julge külla minna. Ma tean, millest ma räägin.
Mallukas
December 26, 2017Ühega on see võimatu, sest tal on mees, kes ei luba suhelda 😀 Ma ei tea ta numbrit, ta facebooki, ega isegi mitte enam ta aadressi. Olen proovinud helistada, kui veel sain, aga mees käskis rahule jätta ja kõik. Ei olegi teha midagi sellises olukorras, kui ainult taga nutta. Teine sõbranna kolis nii kaugele, et raske on 🙁 St tülis pole, aga sõprus nagu hääbub, kui üks teisel pool maakera on.