tavaline päev piltides aka hullar ja piiritu õnn

Kardo mässas eile terve päeva väljas, seega ma olin lastega toas. Mulle tundus, et kõik läheb väga libedalt, sain Varnast kätte oma uued diivanipadjad ja pleedi (loving them!), sättisin ilusasti toad korda ja lõin illusooni, et minust saab ideaalne koduperenaine, kes mängleva kergusega saab hakkama laste, kodu, kokkamise ja tööga.  Algus oli igatahes paljutõotav.

Pleedi enam ei ole, aga Varnast leiad veel kodusisustust, k.a neid patju, kriidivärve ja mööblit ja kõikesugust värki, ülihea pood, ma juba aastaid klient olnud. Kui ma natukene vinguks, siis piltidel tundusid need kahtsorti padjad ühte värvi, aga tegelikult on üks puhta hall mis hall.

Ja siis tulid kullerid. Esimene ei toond midagi põnevat, ainult loomadele süüa (Kasutan Penner.ee e-poodi selle jaoks: MALLUKAS15 annab soodustust 15% Kehtib kuni 30.06.2020 ja kehtib alates 25€ ostust). Tellisin kassidele ja koerale suure varu sööke ja nüüd on mõnda aega jälle mureta. Üldse ma enamasti tellin loomatoitu kuskilt e-poest, siis ei pea ise tassima. Eriti nüüd, onju…

Aga teine, PÕNEV kuller saabus siis, kui ma sain elux.ee paki. Ma olen nendega ka aastaid koostööd teinud, sedapuhku langesin ise oma reklaami ohvriks. St unistasin siin sõbranna tehtud kaneelirullidest, kui mõtlesin, et teoorias ma peaks saama neid ise ka teha. Vaatasin siis eluxi kodukale, sest mul on ju röster ja veekeedukann just sealt, et ilmselt peaks ka köögikombain nendega kokku sobima. Ja seal ta oligi, ilus mündiroheline ja puha (LINK). Mis seal ikka, kui tellisin ära. Kui mitte muuks, siis juba ilu mõttes on teist tore vaadata, haha.

Kui me siin juba unistame, siis püha jeerum, mis ma annaks selle samasuguse Smegi külmiku eest, nagu APPI, kui ilus see on! Too hetk, kui ma endale külmikut valisin, sest vana katki läks, ei olnud mul ühtegi smegi asja ja kui ma ei eksi, siis nii suuri Smege toona seal poes veel müügil ka polnud. Kas kellelgi on kodus Smegi külmikut muidu? Olete rahul? Mul hetkel Eletrolux ja muidugi ka super rahul, aga see pastellroheline… tule jumal appi. Ma abielluks sellega, kui saaks ? Muidugi selle hind on ka selline, et sellest võiks üldse hädavaevu unistama hakata umbes siis, kui maja on soojustatud, uus fassaad tehtud ja terrass ehitatud. Vot SIIS ma võiksin selle külmiku peale juba mõtlema hakata tasa ja targu. Ega seda vist loota ei maksa, et see eelmine katki läheks ?‍♀️?. Aga pilti võite minuga koos imetleda küll. ON ju ilus ❤️

Samas, mis isegi mõeldavam oleks, oleks SEE segisti. Meil see vana kraanikauss on nii logu, et valamu võiks ju küll ära vahetada. Et paneks näiteks SELLE valamu ja siis rohelise segisti, oleks ilus ju. Oeh, konkreetselt vajan abi juba oma sundmõtetega kodu muutmisest. Just lugesin Marca blogist, et ta ei viitsi kunagi mõelda sellistele asjadele, et miks peaks, kui vana veel töötab ja okei on, et kes viitsiks mõelda sellele. Teate, kes? MINA! ?

Aga ühesõnaga, lõpetame nüüd need unistused ja tuleme tagasi reaalsusesse, kus kuller tõi mulle köögikombaini ja mina lunisin Pilllelt retsepti ja hakkasin heausklikult küpsetama. Lapsed tiirutasid ka ümber ja tundsid jahu vastu huvi, seega andsin ma neile mõtlemale peotäie, et ma ise rahus tegutseda saaks.

Ütleme nii, et lapsed võtsid minu töö imiteerimist väga tõsiselt, sest sama sassis, kui oli köök, oli ka elutuba. Mari pätsas terve paki jahu veel enda kätte, et kaost suurendada. Ma samal ajal elu ees üritasin esimest korda elus pärmitaigent teha ja lootsin, et enne kui ma lõpetan, elutoast veel midagi alles oleks. Ütleme nii, et Mari tegi lõpuks elutoapõrandal jahuingleid…

Kui te küsite, et mis ta näos on, siis.. enne kui lapsed robinal alla tulid, mulle “appi” tegelesid nad kambakesti üleval enda meikimisega. Või noh, antud momendil meikis ainult Mari ja me läksime kõik koos alla…

…aga Lende jäi üles ja kui ma teda kontrollima taipasin minna, oli ta juba selline. Ta nägu on täpselt samasugune, kui ma ennast 3a meikinud olen ja siis pärast peeglist näen, et ma näen mega rõve ja ülemeigitud välja. Ilmselt Lendel tuli sama arusaam, et mõnikord less is more ?

Mida Marta sellel ajal tegi? No loomulikult oli väike kullatükikene!

Nali, ta suutis pool elamist veega täis plätserdada ja tegeles sellega, et ma jumala eest oma toimetusi soundtrackita tegema ei peaks. Ehk siis üürgas mulle terve aja kõrva ja tahtis näppida kõiki asju, mida ma talle anda ei saanud. Näiteks fileerimisnuga ja muid selliseid asju.

Kogu selle kammi keskel valmisid mingi hetk mu elu esimesed kaneelirullid, mis olid kuivad nagu vanamuti kannad. Pille arvas, et ehk oleksid nad pidanud tihedamalt teineteise vastas ja väiksema vormi sees olema, aga hallooo, ma ei ole miljonär, kellel mitu erimõõtu ahjuvormi on!!! Külma piimaga kannatas siiski ühe süüa, sest nii tark ma olin, et kuhjasin sinna vahele peaaegu terve purgi Yummikommide pähklikreemi. Ma ei ole paremat asja elusees saanud ja see praegu ales ka (LINK).

Kui keegi tahab rulle katsetada, siis siin on ka teile Pille antud imeline retsept (mille ma kuidagi pekki keerata suutsin).

Tainas:

1 pakk presspärmi

2 tl kardemoni

250 ml käesooja vett

550 g jahu

veerand kruusi õli

4 spl suhkrut

1 tl soola

Täidis:

Pähklikreemi 50 g

piimašokolaadi 4 spl

sulatatud võid

Suhkru-kaneeli segu

– Pane kõik kuivained kaussi, vala peale käesoe vesi, mikserda aeglasel kiirusel tainaotsikuga ühtlaseks, lisa õli, sega veel kuni kõik on ühtlane.

– Kata kauas rätiku või toidukilega, lase tund aega soojas kohas (35-40 kraadi) kerkida.

– Võta tainas kausist välja, sõtku vähese jahuga ühtlaseks palliks.

– Rulli veidi jahusel tööpinnal tainas ruudukujuliseks, määri ühte serva 5-10 cm laiuselt pähklikreemi, puista sinna peale 50 g tükeldatud piimašokolaadi.

– Ülejäänud tainas pintselda üle sulavõiga ja puista peale suhkru-kaneelisegu.

– Rulli tainas kokku nii, et šokolaad ja pähklikreem jääks rulli keskele.

– Lõika rullist 3-4 cm paksused viilud ja paiguta need teineteise vastu küpsetusvormi sisse.

– Pintselda pealt sulavõiga (just neid kohti, mis on jahused ja kuivemad). Puista peale veel veidi suhkru-kaneelisegu.

– Lase 10 min soojas kohas seista.

– Küpseta 20 minutit 200 kraadi käes.

– Soovi korral sulata veidi šokolaadi ja nirista seda üle rullide.

Lõpuks hakkasid lapsed mängima lapsevanemate lemmik mängu: seda, et nad magavad. Ma ei tea, mis selle mängu lõbu neile oli, aga igatahes elutoa põrandal nad seda mängisid ja ma sain paar sekundit rahu ja vaikust nautida, seda hetkeni, kuni hakkas pihta kiun, et keegi on kellegi koha peal ja kellelegi on rohkem tekki ja keegi pühkis oma ninakolli kellegi peale ja… JESUS HELP!

Ja kui ma juba tahtsin ahastada, et issand, kõik on jälle nii sassis ja Kardo ikka õues ja lapsed segased, siis tuli mulle veel üks pakk ja seal pakis, kallid sõbrad, oli uhiuus tolmuimeja! Saate aru või?! UHIUUS DYSON V11 absolute! Ma ei tea, kas ma laste sündimise hetkel ka nii rõõmus olin, kui seda pakki saades, haha. Ma oleks napilt pisara pannud. Ja kui ma enne arvasin, et see eelmine Dyson oli mega hea, siis see uus… ei, mul pole sõnu, ma teen varsti sellest lausa eraldi postituse, sest see masin on seda väärt. Kas see on vanaduse tunnus, kui sa tunned ülevoolavat rõõmu millestki sellisest, nagu tolmuimeja?! Kui jah, siis ma olen au ja uhkusega vanamutt!

Aga okei, ma eile panin oma masina alles laadima ja pole seda veel kasutada saanudki, seega lähen ja imen maja peal ühe korraliku tiiru, ise õnnest pisaraid valades. Ja kui ma enam kunagi ei blogi, siis ilmselt nutsin ma ennast õnnest surnuks. Ja kui te tahate ka Dysonit, siis SIIN näha kõik edasimüügikohad.

Aaaaa ja teate, mida ma täna õhtul teha proovin?! ÕMMELDA! Ma tellisin endale hunniku kangaid ja pole küll kindel, mida ja kuidas ma õmblen, aga igatahes MIDAGI ma valmis õmblen, pange aga tähele.