tulin pihile
Märten sai enda raamatu valmis. Või noh, valmis sai ta juba natsa aega tagasi, aga nüüd on see kenasti trükist tulnud ja esimestel lugejatel juba käes. Ja ma pean suure häbitundega tunnistama, et ma olen low key kade, sest ma tahaks ka, et mu raamatu kirjutamise töö oleks ühel pool ja ma saaks ka juba enda trükisooja raamatut käes hoida. Ainukene miinus on see, et ma pole nimelt enda raamatust mitte ühte rida ka kirja pannud, seega tundub natukene mõttetu kade olla. See oleks umbes sama hea, kui olla kade inimese üle, kellel on eralennuk, endal pole lennupiletitki ostetud, haha.
Tiina
December 20, 2025Pole hullu!
Hei
December 20, 2025See esimene Suur Depressioon tuli ka võika pedofiilide paljastamise perioodil.. iga normaalse inimese ajab selliste teemade lahkamine depressiooni!
Aga Sa oled ainuke, kes sellest hoolimata silmi kinni ei pigista ja käsi ei laiuta mugavusest, et no mis ma ikka teha saan…
Epp
December 20, 2025Jah. Absoluutse ilu, inimlikkuse ja headuse kõrval saab olla siin maailmas absoluutne jõhkrus, jälkus ja rõlgus – seda olen viimasel ajal aina rohkem aru saanud. See kontrast on kuidagi nii räige. Ja et see maailm on nii räige, aga ikkagi nii ilus, ja et ainult sündides on kõik lapsed head.
Aga elust teismelisega, kes pole sinu laps ja tulnud nö üleöö tahaks küll lugeda.
Vaimse tervise õde
December 20, 2025Lihtsalt üks mõte, heast kohast
ATH-ga inimesed jõuavad sageli depressiooni mitte korraga, vaid vaikselt. Pikem stress, pidev pingutus ja taastumise puudus viivad selleni, et aju lihtsalt väsib ära. Alguses on rohkem ärevust ja ülekoormatust, hiljem kaob rõõm ja jaks ning tekib tunne, et tahaks end maailmast veidi ära peita. See ei ole nõrkus – see on närvisüsteemi kurnatus.
Sellises kohas võib antidepressant olla pigem tugi kui lahendus ise. Midagi, mis aitab ajul korraks hinge tõmmata ja uuesti tasakaalu leida. Oluline on ehk see teadmine, et antidepressant ei ole tavaliselt eluaegne asi – enamasti räägitakse kuurist, sageli umbes 6–12 kuud, et taastumine saaks päriselt lõpuni minna.
Sageli juhtub ka nii, et kui enesetunne paraneb, tekib tunne, et ehk pole enam vaja. Aga aju taastumine võtab aega ja just seepärast on oluline, et ravi oleks järjepidev – iga päev, mitte vahepeal. Muidu võibki enesetunne hakata kõikuma, ilma et inimene ise midagi „valesti“ teeks.
Kõige turvalisem koht nende otsuste jaoks on tegelikult rahulik arutelu psühhiaatriga – millal jätkata, millal pidurdada ja millal lõpetada. See ei ole samm tagasi, vaid märk sellest, et inimene kuulab oma keha ja pead.
Aga taastumiseks on vahel vaja, et see kestaks piisavalt kaua
Hello its me
December 20, 2025Palju õnne Märtenile järgmise teose üle, et sedagi saadaks suur edu 🙂
Aga see, mis puudutab vägivalda.. Kuna sul on nii suur mõjuvõim, võib-olla sa saaksid selle viha suunata hoopis sellisest, kui alustaksid mingit koostööd nende asjadega tegeleva asutusega? Võib-olla reklaamnäoks, julgustajaks? Võib-olla hoopis kokkupuude õige inimesega, et seaduseid üle vaadata? Vahel elus on nii, et õige inimene, õiges kohas suudab maakera ka seima jätta..
Ja ravimeid võtta ikka ettenähtud periood ära. Tavaliselt raviga lõpetatakse kevadel, kui elu on ilusam jälle, energiat rohkem.
Ja pubeka kasvatamisel – ole lihtsalt olemas ja avatud suhtlemine on kõige võti. Vahel piisab ainult sellest, et sa kuulad ja korda tema sõnu, siis ta tunneb, et kuulatakse. Nii, kui hakkad lahendusi pakkuma öeldakse “Sa ei mõista mind üldse”
Anni
December 20, 2025No isegi mul tuli kerge deprekas neid vàheseid kirju lugedez, mis sul veel siis toimuma peaks
Neiu M
December 20, 2025Täiega igatsesin su postitusi. Kirjuta ja kurda ikka siin ka, vlogid ja storyd on lahedad, aga kuidagi rohkem PÄRIS sina oled ikka ja alati blogis mu arvates. Tore, et hullurohud aitavad ja maailm on tõesti jubedalt ebaaus.