üks ilgelt hea ema
Kuigi mulle seda pidevalt anonüümselt ette heidetakse, et ma olen kehva ema, pean mina ennast vastupidiselt väga heaks emaks. Muidugi üüratult suurt rolli mängib siin Mari ise, kes on lihtsalt nii hea laps ja teeb selle heaks emaks olemise imelihtsaks. Jah, loomulikult teen mina ka mingisuguseid asju valesti selle vanemaks olemise juures, aga ma usun, et see on okei ja ma ei vaeva oma pead selle üle, et olla ideaalne ema, vaid piisavalt hea ema.
Näete, sattusin lugema sellist artiklit SIIN ja pean ütlema, et paljude osadega artiklist tuleb nõustuda. Ma usun, et ei ole mõtet üritada olla ideaalne ema, sest see on üsna koormav. Mitte isegi seda, vaid täitsa võimatu. Ma tean, et mõned nüüd siin ütlevad, et usu mind, naine peab pingutama, et olla oma lapsele täiuslik, sest laps on ilusaim asi su elus. Tõsijutt, aga üle ka ei maksa pingutada.
Loomulikult on igal inimesel omad kiiksud, mida tema iialgi ei teeks. No näiteks mõni leiab, et ma olen halvem ema, sest ma ei taha veeta iga sekundit oma lapsega ja leian aega ka väljas käimiseks ja sõpradega tsillimiseks. Mina näiteks natukene hinges olen minevikus kritiseerinud neid, kes ütlevad, et ah, ma ei viitsi “ökomöko” olla, sest maailm on nagunii keemiat täis ja kõike ei saa vältida. Tõsijutt eks, aga mina jälle leian, et kui mul on võimalus näiteks toiduga Marile vähem sitta sisse sööta, siis see on küll minu kohus emana, aga see ei pea olema otseselt teiste kohus oma last nii kasvatada.
Ärge nüüd valesti aru saage, et Mari pole elusees midagi “keemilist” saanud. Ükspäev matsutas siin kahe käega mu skittelseid, mis ma ise lolli peaga olin liiga aknalaua äärele jätnud, mistõttu mõngel need kergelt kätte sai ja vitsutama kukkus. Paha lugu, aga õnnetusi juhtub. Ma ise ju selline maias vend, et minu kommijäänuseid õnnestub Maril ikka teinekord leida. Meelega ma siiski neid talle väga ei anna (olen andnud jäätiseampsu ja kaks korda kohukest ja muud sellist), sest aega selle asjaga ju nagu on.
Ma tõesti ei kujuta ette, mis vägi sunniks mind lapsele kokakoolat või fantat andma, aga aeg on isegi mind õpetanud, et hoian rohkem oma arvamust enda teada. Selles suhtes, et vaevalt, et kui keegi on pooleteiseaastasele andnud kokat ühe lonksu, et ta nüüd ülisitt lapsevanem oleks. Mina lihtsalt ei taha anda, aga see, mida teised teevad, on täitsa oma asi neil.
Mõnikord ma mõtlen, et ma käin lapsega liiga vähe väljas ja näitan ehk liiga palju multikaid, aga ega ma ennast selle pärast väga süüdi ei tunne. Ega ta aastate kaupa ka toas ei istu ja ööd päevad läbi multikaid vahi. Mari on lihtsalt selline naljakas laps, et ta päriselt tahabki omaette asjatada.
Teinekord ma mõtlen, et oo Mari, hakkame nüüd raamatut vaatama või palli mängima, mille peale Mari ennast vedelaks laseb, põrandale voolab ja ruttu minema läheb. Teine hetk võib ta aga ise raamatu ja palliga tulla, siis on ta ikka nõus koos tegutsema. Aga see peab toimuma ainult siis, kui proua ISE soovib. Enamasti soovib ta siiski oma asjadega ise tegeleda ja talle ei meeldi, kui ma seal vahepeal torgin ja kaagutan.
Samas saab meil Mariga pulli ka. Näiteks täna panin ma talle ühe kausi sisse sooja vett, et ta seal sees solberdada saaks. Tulemuseks muidugi see, et ta istus sinna sisse ja ta riided ja mähe imesid kogu vee endale sisse. Siis see vaene könn istus läbimärjana oma kausis ja jorises. Mis muud, kui tuli ta riidest lahti võtta ja kaussi vett juurde panna. Toavann! Lisaboonuseks see, et pärast seda on põhjus põrandad ära pesta.
Vot sellised lood meil siis siin majas. Oleme natukene head vanemad ja natukene vist lohakad vanemad, aga jumal tänatud, et me Kardoga nii erinevad oleme ja seetõttu saab Mari tulevikus ikka igasugu vanemdamist tunda. Näiteks seda “toavanni” värki ei oleks Kardo elusees teinud, sest see tekitab ju segadust. Mul on segadusest suva, mulle meeldib kui laps lõbutseb. Ma ei viitsi näiteks Mari kleiti kohe ära vahetada, kui ta selle tomatiseks teeb, sest ma juba tean seda sindrinahka! Kohe tahab ta UUT tomatit ja teeb järgmise kleidi ka tomatiseks. Seega on üsna tavaline, et Mari kodus nagu väike rokanokk ringi jookseb – tomat kleidil, muld soki all ja puder juustes. Mis seal ikka – lapsepõlv!
Ma olen ise ka minevikus näpuga näidanud, et vaadake, küll on see ja teine halvem ema. Praegu mõistan, et see on tobe jutt. Inimesed on lihtsalt niivõrd erinevad ja igal käitumisel on tagamaa. Nagu artikliski kirjas oli näide – naisel on mehega natukene kaugemad suhted, pühendab kogu oma aja ja tähelepanu ja hellusevajaduse lapsele, mistõttu mees jääb veel kaugemaks. Eriti hirmus lugu, kui pole veel südamelähedast tööd või hobi, mis natukenegi tähelepanu mujale hajutaks – tulemuseks naine, kellel on ainult üks siht – laps! Selline elu ei ole eriti jätkusuutlik, sest tuleks püüda säilitada ikka kõigi häid asju elus. Aga ei saa ka minna sellele naisele ette heitma, et küll sina oled ikka loll kanaema. See ei aita inimest, vaid ajab ta veel suuremasse masendusse.
Vot selle pärast mulle tundubki, et mul on kõik ikka väga hästi – väike kalliloomast mõngel, imeline mees, kes mulle praegu hernepeenart kaevab ja kellega koos meil on väga lõbus, suurepärased sõbrad, kellega klaasikene veini võtta, kui tuju, vapustav töökoht, kus ma saan olla mina ise ja teha asja, mida ma oskan ja tore perekond, kes on mind alati igas aspektis valmis aitama. Kõik karvased ja harjastega loomad on ainult suureks boonuseks.
Päike paistab ja mina tunnen täna, et ma olen õnnelik! Õnnelik oma vigade ja heade külgedega, sest minu moto on küll see, et miks muretseda, kui saab ka mitte muretseda? Parem võtta elult viimast ja tunda ennast täiuslikuna, sest suva need tillukesed vead! Su laps vaatab sind armastusega ka siis, kui sa oled talle eile poe keemilise puljonikuubikuga suppi teinud, või kui sa ei ela täpse graafiku järgi nagu raamatud käsivad. Piisab sellest, kui sa kallistad teda siis, kui ta sinu juurde tuleb ja musitad teda, kui ta kuskile haiget peaks saama. Alati võib PROOVIDA parem olla, aga sellest ei maksa teha kinnisideed. Go with the flow and don’t stop!
Sa oledki täiuslik ema, oma lapsele. Alati!*
*Va kui sa last lööd. Siis sa oled tropp.
Millisteks vanemateks teie ennast peate? Rangeteks? Vabameelseteks? Headeks? Mis vigu arvate endal vanemana olevat?
e
May 3, 2015Mind jäi häirima see, et sa Mari kohta proua ütlesid, vist ikka pigem preili 🙂 Aga muidu väga mõistlik postitus ja nõustun
enamusega mis kirja panid.
Mallukas
May 3, 2015mulle meeldib ta kohta proua öelda, ta on nagu vanamutt kohati, kui ta endale rätikuid pähe seob 😀 väike baaba
ylla
May 3, 2015Ma ei tea, aga mind häiris väga see liikuv pilt sellise
pealkirjaga poatituse all.
Sa ju ikka tead, kellega tegu???
Mallukas
May 3, 2015Ikka tean, mis siis?
Britt
May 3, 2015Ma arvan, et siinkohal mõeldi vist seda viimast skandaali ehk siis tolle naisterahva pedofiilsete kalduvustega peikat.
Mallukas
May 3, 2015okei, ma ei tea sellest küll midagi. ma tean, et ta on see… booboochild’i ema
L
May 3, 2015Mulle tuli ka korra mõtesse, et viimaste skandaalidega seoses (kaitses oma pedofiilist peikat) sellise teema all tema pilt
natuke vb kohatu, aga noh
Reet
May 3, 2015Mina olen sinu kirjutisega igatepidi
nõus :).
Iga inimene on erinev ja halb ema on
see, kes teadlikult lapsele vigastusi
ja muud moodi(ka emotsionaalselt)
haiget teeb ja tervist kahjustab.
Kahjuks on ka selliseid emasid, kes
seda oma teadmatusest teevad.
Mina lasen ka oma lapssel(1a2kuune)
mõistuse piires lõbutseda ja samas ka
keelan teatud asju. Nunnutan palju ,
põdemata et tuleb memmekas laps aga
samas ka õpetan sellised asju, et
tulevikus piisavalt asjalik oleks.
Kessu
May 3, 2015olen sama meelt, ei tasu olla liiga
range. Mina lähtun lapse soovidest,
kui tema ikka tahab öösel kaissu,
siis tuleb ja kui ta ei taha potti
pissida, siis ma ei sunni.
ja minu laps ka laseb kodus ringi
nagu väike murjam 😀
lis
May 3, 2015No Mari on ikka täpselt Kardo koopia 😀
Ty
May 3, 2015Mulle jäi see kanaema koht meenutama sellist mõtet, et lapsed on meie elus vaid möödujad ja 18 aasta pärast on laps läinud ja kui
sa kogu rõhu oled lapsele pannud, siis mis paarisuhtest saab? Suht kadunud… ja kui ennast teostada vaid läbi lapse ja üks hetk laps
sind enam ei vaja, siis tuleb suht kõrge kukkumine, kui avastad, et sa ise polegi enam keegi….
Kats
May 3, 2015kui saad vanemaks mõtled teistmoodi:) I’m sure:D minu esimene laps sündis samuti minu 20-dates aastates- alati oli keegi olemas
kes hoidis, sain tegeleda sellega mida tahtsin, arvasin samuti et olen mega hea ema, laps sai mis tahtis,millestki polnud puudust
kui ei tegelenud mina siis oli ema/isa/ämma silma all- teine laps sündis hilistes 30-dates, ainult enda ja mehe kasvatada ja vot
nüüd võin öelda, et olen hea ema:D
Riinu
May 3, 2015Koik oige! Olen samuti lasknud lastel
kasvada ilma elamata vaid neile.
Kuidas see ytlus oligi- parim kink,
mis isa saab oma lastele anda, on
armastada nende ema. Aga kui ema
ennast naisena armastada ei lase ning
pyhendub vaid emaks olemisele- siis
jaab see kink ju isal oma lastele
andmata. Eluterves paarisuhtest
kasvavad onnelikud lapsed.
Negatiivse koha pealt- sel korral jai
sissekande puhul kuidagi vaga hairima
grammatilised vead, kehva lauseehitus
ja korduv sama tyvega sonade kasutus
yhes lauses. Jaab natuke tunne, et
kirjutad hooga koik valmis ning
avaldad enne, kui piisavalt
syvenenult uuesti teksti labi loed.
See oli lihtsalt pisut
konstruktiivset kriitikat ning yldse
mitte oelalt oeldud 🙂
Mallukas
May 3, 2015Ma ei loegi tegelikult enamasti oma postitusi läbi 😀
pia
May 3, 2015Ma arvan, et sul on ilgelt vedanud tugisüsteemiga – ämma ja Kardo näol on alati lapsega tegelejad olemas.
See võimaldab sul kindlasti keskmisest tunduvalt rohkem lapse kõrvalt eemal olla (nädalavahetus siin,
nädalavahetus seal …) Kui Mari põhivajadused on täidetud, siis miks mitte. Ma pakuks aga ka oma
kogemusest, et näiteks kümne aasta pärast uuesti emaks saades, vaatad sa sellele ehk veidi teisiti. 😉
Mallukas
May 4, 2015Ma olen kindel, et 10 aasta pärast vaatan ma paljusid asju teisiti 🙂
Riinu
May 4, 2015Mulle jaab arusaamatuks see 10 aasta
parast emaks olemise erinevus
praegusega. Minul on laste vahe 11
aastat- esimene 20ndate alguses ja
teine 30ndates. Ma ei nae vahet-
pigem nyyd on kuidagi lihtsam. Ma
julgen last jatta vanavanematega ilma
pidevalt helistades, lasta tal
katsetada ning teha asju, mida ma ei
oleks iial lasknud teha esimesel
lapsel jne. Jah, ma teen kindlaks, et
ta ei vigastaks ennast koike seda
kordasaates, aga samas poen tunduvalt
vahem. Ma maletan, kuidas esimese
lapsega ei julgenud ma sopradega
valja sooma minna- akki vanavanemad
ei pane tahele kui ta jatab oma
sormed sahtli vahele voi teeb midagi
muud sellist (esimest korda isegi
motlesin mingile meelelahutuselegi
alles siis, kui laps oli juba
8-9kuune ning roomas ja huvitus
sahtlite sisust ikka hoolega). Ma
unustasin taielikult, et ka mu
vanemad on olnud ema ja isa
vaikestele lastele ning teavad,
kuidas nende jarele vaadata. Ma
sundisin ennast ning last pidevalt
tegema teda arendavaid tegevusi-
joonistame, sest praegu on aeg
selleks, paneme kokku puslesid, sest
nii peab jne jne. Aga nagu Marigi oli
ta yksi tegutseja tyyp ning
kokkuvottes olime molemad stressis.
Yhesonaga, nyyd olen ma ysna sarnane
ema nagu Mallukas ning ma loen ennast
palju paremaks, kui seda olin esimese
lapsega. Miks muretseda kui
tegelikult pole pohjust, miks teha
koike raamatu jargi kui tegelikult on
koik lapsed taiesti erinevad. Ma ei
olnud halb ema oma esimesel, aga olen
parem ema nyyd, just seetottu, et
julgen teha vigu.
Karin
May 4, 2015Mina tunnen ka vahepeal, et olen halb ema. Mu mees saab lapsega liiga hästi hakkama, mulle tundub. Ma
olen hea eluga ära harjunud. Aga samas näen, kui väga mu väike tütar oma issit hoiab ja kui tore neil koos
on, siis ma saan aru, et mul ei ole vaja alati ennast sinna vahele toppida ja ennast “vajalikuks” teha. Pean
oma kompleksidest üle olema. Õnnelikud inimesed, kelle peresuhted on korras, ei vaja oma laste najal
enda vajalikkusele kinnitust.
H
May 4, 2015kusjuures ma olen ennast kogu aeg pigem
kanaemaks pidanud, aga seda artiklit lugedes
tekkis küll tunne, et issand jumal, kas nii
äärmuslikuks saab ka minna või 😀 porilombis
mängimist ja mulla sees istumist ei keela, iga
komistamise peale paaniliselt sülle ei haara ja
kui endal tuleb tahtmine välja minna, siis
lähen ikka üksi ja käin kus vaja, uneajaks tulen
tagasi ja hoida jätan lähedaste pereliikmetega,
kes lapsele hästi tuttavad on (laps on ka
poolteist).
kanaemadus on vist ikka pigem klammerduv
ja ennastohverdav mõtteviis, mitte ainult see,
kui veeta suurem osa ajast lapsega ja mitte
varakult tööle minna.