ülbitseja apteegis

Ma ei jõua vist kokku lugeda neid kordi, kus ma omast arust lihtsalt hingan ja keegi küsib: “Noh, mis sul viga on?”. Viga pole muud midagi peale selle, et ma lambist avastan, et mul oleks asap rohkem hapniku vaja ja ma ülisügavalt ohkan/hingan. Märten tavaliselt arvab, et mul on mingi suur mure hinge peal, aga mina üritan lihtsalt… elus püsida või nii. Aga no kodus on suht suva, kuidas ma hingan või ohin. V.a siis kui ma KT’ga koos olin ja tema alati üli sabinasse läks, et “mis sul jälle viga on????”. Sorri, et hapniku tarbin, eksole.

Aga paar päeva tagasi käisin ma apteegis ja ma lihtsalt ei suuda seda nõmedat olukorda ära unustada. Täna tegin silmad lahti ja see oli reaalselt ESIMENE asi, millele ma mõtlesin. Nimelt ootasin ma järjekorras ja minu ees ostis naisterahvas eeldatavasti oma lapsele ravimeid. Ta hakkas juba maksma, kui võttis ühe ravimikarbi kätte ja uuris töötajalt, et kas ainult pakend on muutunud, või on ka sisu kuidagi teine. Teenindaja võttis paki ja hakkas siis sealt pealt talle vastuseid otsima, kui mina ühel hetkel jälle sügavalt hingasin/ohkasin. Ma reaaselt ise ei pane muidu seda üldiselt isegi tähele, aga kohe kui ma seda tegin, vaatas see naine minu poole, hakkas ruttu asju kotti toppima ja puterdas, et ah vahet ei ole! Tormas oma ravimisaagiga minema.

Ja siis ma sain aru, et ma oleks nagu meelega super demonstratiivselt OHANUD, et tra sa valid siin oma haigele  lapsele ravimeid ja küsid küsimusi, tõmba naaksu!

See oli reaalselt mitu päeva tagasi ja see endiselt painab mind, kuidas see vaene ema ehmunult minema tormas, ilma isegi vastust saamata, et kas see ravim on siis muutunud või mitte. Et kui see naine seda juhtumisi lugema satub, siis ausõna mul oli lihtsalt HAPNIKU vaja, mitte mul pole nii tohutult kiire elustiil, et ma ei jaksa kaks sekundit apteegis järjekorras olla, kui keegi oma haigetele lastele rohtu ostab samal ajal.

Krt küll noh!

Mõni ime, et inimesed arvavad, et ma ülbe ja vastik tont olen, kui ma niimoodi mööda ilma ringi ohin.