väike südamepuistusekesekene
Imelik, kuidas ajad muutuvad. November ja detsember olid lihtsalt kohutavad kuud, kus ma ei tahtnud midagi teha, kedagi näha, kuskil olla. Põhimõtteliselt ma tundsin ainult seda, kuidas kõik kohustused mul üle pea jooksevad ja mina ei saa nendest mitte millegagi hakkama. Kui tuba oli segamini, siis selle asemel, et seda koristada, tahtsin ma lihtsalt kodust ära minna, et mitte seda seapesa vaadata ja tunda, kuidas ma olen üks väärtusetu koduperenaine. Kui Mari jonnis või torises, tundsin ma ennast läbikukkununa, kergesti ärrituvana ja jällegi, tundus kergem kodust välja minna, lihtsalt siit eemale saada, et mitte hakata lapse juuresolekul nutma või närvitsema. Ja kõige parem oli magada. Lihtsalt magada ja magada ja magada ja mõelda, et äkki kunagi saan mina ka veel ennast normaalsena tunda. Eriti hulluks tegi asjaolu see, et ma polnud kunagi midagi sellist tundnud. Ma olen alati kõike teinud, kõigega hakkama saanud, ei ole iial ennast niimoodi haletsenud ja üldse isegi sääraseid “nõrku inimesi” enda peas arvustanud. “Võtku nad ennast kokku!”, “Mida nad viguvad?”. Nüüd olin ma üks nendest nõrkadest vinguvatest inimestest.
Midagi oli valesti, aga mis? Ega ma täpselt ei tea siiani, ehk oli see mitmete asjade kokkulangevus. Küll on mul aga hea meel, et see aeg kuidagi väga sujuvalt ja pingutuseta läbi sai, sest praegu tunduvad mulle need mõtted, mis ma toona mõlgutasin, täiesti üleliigsed ja ülepaisutatud.
Küll mõistsin ma aga üht – mida vähem ma sunnin ennast tegema, seda rohkem ma teen.
Ma ei ole ammu ennast nii hästi tundnud kui praegu ja tänu sellele ma muudkui toimetan, tegutsen ja elan. Tundub jube lihtne soovitus, eks? Lihtsalt lase kõigel minna. Ma mäletan seda nurkasurutuse tunnet, et tegevusi on nii palju, mida ma pean tegema, aga kuidagi nagu aega ja jõudu ei olnud. Ma ei suutnud korraga olla hea ema, hea koduperenaine, hea naine, hea sõber, hea töötaja, hea oma hobides, hea oma sihtide poole prügimises. Ja kuna mulle tundus, et ma korraga ei suuda neid asju teha, siis andsin ma justkui alla. Et selge, ma olen üsna kasutu ja ma ei oskagi neist midagi teha.
Äkki selgus see, et kui ma teen isegi ühte nendest, hakkavad teised järgi tulema. Iseenesest. Ega ma enam ei mäletagi, millega ma täpsemalt alustasin, aga vaikselt tasa ja targu tegutsedes hakkasid asjad paika loksuma ja ka teised tegevused tundusid lõpuks võimalikud.
Paari kuuga olen ma mingisugusest põhjatust august jõudnud kohta, kus ma olen rasedana võtnud alla 8 kilo (ei, ma ei ole selle jaoks midagi teinud, see on kuidagi ise maha läinud), ma naudin aias tegutsemist, lapsega mängimist/meisterdamist/lollitamist. Ja kui ma enne tõmbusin Kardost kuidagi eemale, siis nüüd ei ole mul seda tunnetki, et ma temast eemale tahaks minna. Pigem ma tahaks kuidagi füüsiliselt veel lähemal olla, kui see võimalik oleks 😀 Ma just tahtsin kirjutada, et nii hea on see, et Kardo kogu aeg minga koos on, aga ma vahin siin mööda maja ringi ja mul pole õrnematki aimu, kus see Kardo ennast nüüd varjab, või kus pagana kohas redutab. Mõte on see, mis loeb. Ja ma olen nii õnnelik, et meil ei ole mingeid kraaklemisi ja tülitsemist ega karjumist. Nojah, ma siin alles eelmine nädal solvusin ta peale ja valasin paar pisaratki, aga no tema kohe kindlasti ei tülitsenud, vaid lihtsalt kaisutas mind kuni ma alla andsin.
Ja tööasjad lendavad kuidagi nagu supsti käe all valmis, ning täitsa juhuslikult hakkavad kuju looma asjad, mida ma mõnda aega plaaninud olen, kuid enne tundsid need “nii suur jamamine”, kuid selgus, et head mõtted laabuvad justkui iseenesest. Nagu praegu sai valmis see foorum, kust ma pole pidanud ära kustutama mitte ainsamatki teemat, sest inimesed ei tunne vajadust anonüümselt inimestele psühhoanalüüse teha ja kedagi salamisi sõimata. Üle kahesaja toreda inimese, kellega niisama juttu puhuda ja erinevaid teemasid arutada. Ma ei saa unustada seda raamatut ka, millega ma praegu tegutsen. Võeh, nii lahe lihtsalt!
Ma siin ükspäev rääkisin eks, kuidas Mari hüsteeritses keset tänavat ja mina lihtsalt istusin ja ootasin seal kõrval olukorra lahenemist. Paar kuud tagasi oleksin ma vist ise ka sinna murule langenud ja nutta lahistanud. Nüüd lihtsalt muigasin nagu poolearuline.
Mari tundub iga päevaga tublim, armsam ja imelisem. Kardo tundub iga päevaga aina parim abikaasa, isegi Lotte on 90% ajast lõpetanud tuppa kusemise. Ma isegi ei tea, et kui see pole elu väiksed võidud, siis mis üldse on?
Mis siis, et koristatud tuba täitub poole tunniga uue kihi mänguasjadega, mis siis, kui ma suudan poole valgest pesust roosaks värvida, mis siis, et ma vahepeal tunnen, et mul hakkavad kõrvad verd jooksma sellest, et keegi sinna sisse kisab, mis siis, et mu küünealused on alati kuidagi kõige ebasobivamatel hetkedel mullased, sest mul tekkis tahtmine enne uksest välja minekut ühe tikripõõsa alune ära rohida. Mis siis. Keda huvitab?
Väiksed pisiasjad on kohati nii tobedad, millele tähelepanu pööratakse. Millele ma ise ka tähelepanu pööranud olen. Näiteks võõraste inimeste sõnad. Eks iga inimene puutub kokku tagaselga rääkimisega, mis paratamatult lõpuks ka inimese endani jõuab. Nõrgematel hetkedel võib see tekitada viha, või süvendada masendust. Ma mäletan, kuidas ma ükskord nutsin, sest Perekooli oli mingi debiilne teema tehtud, kus hunnik kägusid kohe pakkusid, et küllap ma ise ennast jälle reklaamin. Kui ma praegu sellist asja loeks, siis ma lihtsalt naeraks, sest ma ei tea, mis häda oleks mul tegelikult ennast reklaamida a)kohas, kus ma enamikele nagunii ei meeldi, b)lehel, millel on kordi ja kordi väiksem lugejaskond, kui mu enda blogis. Tundub loogiline eks? See on sama hea, et ma läheksin KKK miitingule oma uut neegrisõpra tutvustama või otsustaksin näiteks enda foorumit promoda Männiku bussipeatuses 😀
Ei saa ma sinna midagi parata, et ma olen üleni emotsioone täis inimene, aga kuhu ma oma pika soigumisega jõuda tahtsin, oli tegelikult see, et kui keegi minu lugejatest tunneb ennast praegu nii, et kõik oleks justkui sisutühi, tarbetu ja mõttetu. Või kui sa ISE tundud endale tarbetu ja mõttetuna. Kui sa tunned, et sa ei saa enam millegagi hakkama…
Tasa ja targu. See läheb üle. Lihtsalt ära sunni ennast, las elu lihtsalt voolab ise edasi, sest ühel hetkel kannab ta sind kuskile kaldale, kus sa enam pole “paks, mõttetu, tropp”, vaid jumala normaalne inimene, kes tunneb iga päev rõõmu ja energiat ja teotahet ja sellist lahedat positiivsust, et paha hakkab.
Kõik läheb hästi. Kõik ON hästi.
Kerli
May 14, 2016Sa oled imeline! 🙂
Mallukas
May 14, 2016Ma täna nii emotsionaalne, aga korra lõi lausa klombi kurku su kommentaar, tänks. Ma olen kindel, et sa ka üsna imeline! 😀
Elina
May 14, 2016Aitäh Sulle! Ma just seda vajasingi antud hetkel. Et keegi täiesti
võõras tuleks ja ütleks, et kõik saab korda. 🙂
Avastasin selle blogi tänu oma poisssõbrale ja ma ootan
kannatamatult alati uut postitust. Sinust õhkub nii palju
positiivsust, et endal läheb ka kohe tuju paremaks.
Veelkord aitäh 🙂
Mallukas
May 14, 2016No nüüd ma olen küll üllatunud, seda ma kuulen esimest korda, et keegi siia tänu oma poisssõbrale sattunud oleks 🙂 Nii lahe!
Ja pole tänu väärt, kõik saabki korda 😀
e.m.
May 14, 2016Aga mul elukaaslane vahel piilub siia blogisse. Ja vahel loen ma talle siit lõike ette, ütleb ka, et sa tundud megalahe inimene
oma toreda perega 🙂
Mallukas
May 14, 2016Issand kui lahe :D! Ainukene kord kui keegi siin on maininud midgagi oma mehest ja minu blogist oli siis, kui ükskord keegi ütles, et näitas mehele mu pilti ja mees võdistas õudusest õlgu :D:D Hea vaheldus!
Triin
May 14, 2016Hahaha 😀 kujuta ette, et keegi nii loll on, et seda ütleb 😀
Monika
May 14, 2016Alati loen suure huviga sinu blogi ja naeran
südamest mõne asja ule,aga mõistan sind
täielikult kuna on olnud endalgi niisuguseid
olukordi kus lihtsalt ei taha kedagi ja midagi
ning lihtsalt lasta jalga ja olla omaette kus
keegi ei käsuta ega õienda. Selle teema
kommentaariks võin ma öelda et eks need ole
rasedushormoonid ja et võib-olla pole sa
endale piisavalt aega pühendanud. Iga
inimene on erinev ja imeline,ei ole pakse ja
kõhnu, häid ja halbu,igal inimene näeb seda
mida ta näha tahab,aga sina oled väga
vaimustav ema ja naine keda ma tean,olgugi et
pole sind kunagi näinud,aga usu endasse
rohkem.
Mallukas
May 14, 2016Negatiivsed hetked jäid siiski aega, kus ma ei olnud veel rase, seega hormoonide kaela seda panna ei saa. Aitäh sulle ja praeguseks usun ma endasse päris hästi 🙂
Katrin
May 14, 2016Eks kõigil on selliseid perioode, kus kõik justkui kasvab üle pea ja mõtled siis, et “ei saa-ei suuda-ei
taha”….tähtis on siiski mitte musta auku langeda, vaid tasa ja targu, tibusammul edasi elada, liikuda,
tegutseda. Kõik laheneb ja saab korda ning läheb paremaks!
Hea meel lugeda, et oled oma elusära taas leidnud! Ja Mari “määä” tegi mu ka täna väga
emotsionaalseks (osaliselt süüdistan selles PMS-i :D)
Mallukas
May 14, 2016Panen su kohe veel pisaraid ka valama – pärast näitas ta lehma ja ütles “nuuuu” ka. See on ju peaaegu “muu” 😀
Katrin
May 14, 2016awwww! 😀
Mallukas
May 14, 2016Ma ütlesin sama asja. No nii armas oli ta “nuu”ke 😀
aitäh
May 14, 2016Olen suht metsas endaga ja see siin
oli täpselt see, mida mul vaja oli!!!
Üritan hoida pea nüüd taas püsti ja
selg sirge.
Suurimad tänud, armas Mariann!
Mallukas
May 14, 2016Muidugi, pea püsti ja ainult oota.. :D!
M
May 14, 2016oi kui palju on selliseid hetki olnud…
Mallukas
May 14, 2016Eks meil kõigil vast ole, ei tohi neisse lihtsalt kinni jääda.
M
May 14, 2016Sinu postituses tundsin küll ennast
ära ja tekkis tahtmine rohkem
pingutada. Ehk läheb ikka kõik hästi!
🙂 aitäh Sulle!
Mallukas
May 14, 2016Kõik lähebki hästi, elu on ju selline, et igale mõõnale järgneb tõus. Lihtsalt mõni mõõn on nii pikk ja rõveee, aga seda mõnnam on pärast tõus :)!
M
May 14, 2016Oi ma jään seda tõusu ootama 🙂 Sina
oled aga väga tubli ja tore inimene
ning ära lase endale midagi muud öelda 🙂
PiiaP
May 14, 2016Jaa. Selliseid madalhetki on vist kõigil. Noore naisena tunnen mina ka, et peaks veel kiiremini ülikooli lõpetama, erialase töö
leidma (mitte redutama sellel kohal, mis praegu on), trenni tegema, kodu korras hoidma, raha teenima, olema veel parem
elukaaslane, leidma rohkem aega kõigi jaoks jne jne jne.
Mind aitas elukaaslase soovitus: “Üks asi korraga.” Ja nii ongi. 🙂
Tänud seda jälle meelde tuletamast! Tore on selliste väikeste lootusekiirtega end pisutki motiveerida.
Mallukas
May 14, 2016Mult küsiti hiljaaegu, et kas mul on eesmärk saada enda ametil kõrgemale kohale. Ala tegevtoimetajaks või isegi peatoimetajaks. Ma vastasin ausalt, et kindlasti mitte – mulle meeldib mu töö, mulle meeldib mitte teiste eest vastutada ja mulle meeldib kõik nii, nagu see hetkel on. See küsija oli ka nii pahane, et mismõttes ei ole mul ühtegi ambitsiooni siin elus, et naine PEAB ju edasi arenema 😀
Mõned asjad elus tulevad kiiresti, mõni võtab aega.
Näitena võin öelda, et ma tahaks ka, et meie kodu oleks IDEAALNE. Et ilus fassaad ja super aed ja mida kõike veel. Aga… Meil on terve elu aega seda teha, et kõik oleks just meielik ja ideaalne. See kehtib ju tegelt kõigele. Meil on terve elu aega :)!
Tyy
May 14, 2016Ameti redelil edasiminek ei ole tingimata isiksuse edasiarengu näitaja. Liiga tihti saavad sellele astmele veel toorevõitu aga
ambitsioonikad tegelased. Mina lubaksin end sinna kui mul on tunne, et ON mida edasi anda teistele, kui ma tean kuidas
erinevaid isikusi juhtida, oskan tekitada ühistunnet kollektiivis, oman visiooni tulevikuks ja kirge sinnapoole liikumiseks.
Annan enesele aru , mil määral mu pere vajab mind nii tava olukorras kui mini kriisis (haigused jne ) Mul on alati kahju lastest
kes on kuskil aktusel, esinedes,laulupeol jne teistelaste ja nende perede seas kui orvud, sest emal-isa on nii hõivatud muuga
või tormavad kohale viimasel hetkel et linnuke kirja saada. Aga see ühisosa mis eelneb ja järgneb tähtsündmusele on ju palju
olulisem. Nii et kui su vaim ja veel liig väike laps(ed) vajavad suuremat meelerahu siis oli see küll mõistlik mõte.
e.m.
May 14, 2016Mallu, seda oli hea lugeda! Su energiat ja rõõmu on ka viimastest postitustest näha olnud.
Olin ka siin terve aprillikuu selline närvipundar, sest kooli lõpetamine käsil ja kõik tähtajad jooksid kokku. Aga kõik eksamid said
nüüd selle nädalaga tehtud ja elu on kohe palju värvilisem ja imelisem.
Aga eks see tõsi ole, et me ise oma mõtetega loome keskkonna, kus me elame. Igas negatiivses on midagigi positiivset ja kui see
üles leida, siis muutub kogu olukord kohe paremaks.
Mul on Sinu üle hea meel!
Mallukas
May 14, 2016Mul on sinu üle vastu hea meel :)!
Reili
May 14, 2016Sa oled tõeliselt hea ja armas inimene.
Naljakas, kuidas Sinu kirjutisi lugedes tekib
tunne nagu tunneks Sind juba kauakaua, ikka
elan ju kaasa jne, kuigi tegelikult oleme täiesti
võõrad. Nägin teid Kardoga kunagi linnas,
tekkis automaatselt selline tunne nagu kedagi
oma inimest näeks, et astud juurde ja kallistad
jne 😀 kuid hoopis naeratasin ja soovisin teile
mõttes kõike head 🙂
Mallukas
May 14, 2016Ma ausalt ei imesta, et tekib tunne, et sa mind tead, sest ma avan endast üsna.. kõik. Paljud ei tea oma tuttavaidki nii hästi, sest kui tihti inimesed ikka endast KÕIKE jagavad, eksole 😀
Tore, kui minu nõrkushoogude ja lolluste vahele ka hea silma jäänud on :)!
Evelin Merisalu
May 14, 2016Nii hea on lugeda selliseid ilusaid ja positiivsust täis postitust 🙂 . Väga tubli oled 🙂
Birx
May 14, 2016Kusjuures ma pean tunnistama, et sa hakkad mulle
aina rohkem sümpatiseerima ja meeldima 🙂 kunagi kui
ma alguse poole vahest su blogisse piilusin siis ajasid
mind närvi kuidagi:D aga ei mina pole sind kunagi
anonüümselt sõimanud ja see on lihtsalt vastik kuidas
inimesed seda teevad näiteks perekoolis. Ma ise mingi
aeg tšillisin seal ringi ja no viskas nii üle, et ma ei taha
sellest kohast midagi kuulda. Tihti tekkis küsimus, et
mis kuradi kontingent sinna kokku on sattunud.
Ja selle postituse kohta, et mulgi on olnud ja on siiani
vahepeal selliseid täielikke musta masenduse hetki
kus lihtsalt äikesepilved on pea kohale kogunenud,
mõtted on eriti negatiivsed ja tundub nagu ma ei
meeldi mitte kellegile ja kõik inimesed on nii nõmedad
ja vastikud. Aga õnneks läheb see mul kiirelt üle ja
suudan jälle positiivsele rajale tagasi suunduda. Ma ei
saa isegi aru, et miks on sellised hetked. Olen möelnud
psühholoogi juurde ka minna., aga siis jälle mõtlen, et
ah kas on ikka vaja. Sa kirjutasid, et käisid ka ja said
selguse maja. Kas arvad, et võiks seal ikka ära käia?
Võib-olla psühholoog näeb asja täiesti uue külje alt ja
tuleb sellise asja peale mille peale ma ise pole tulnud.
Ja veel lisan lõppu, et oled tõesti kuidagi rahulikumaks
ja tasakaalukamaks läinud 🙂 keep going 😉
Birx
May 14, 2016Tähendab said selguse majja
Mallukas
May 14, 2016Ma arvan, et teraapiasse minek oli tõesti esimene samm parema enesetundeni. Peale seda hakkaski ülesmäge minema kõik.
Muuseas, minevikumina ajab mind ennast ka mõnikord närvi 😀
Kelly
May 14, 2016Mul on ääretult heameel,et Sul kõik hästi on!!!
Mulle isiklikult natuke meeldis ikkagi see skandaalne-Mallu ka. 😀 Oli huvitav ja sai arutada asju janiiedasi, olgugi,et sellega
kaasnes vahepeal meeletu sõnasõda kommentaariumites. Nüüd kuidagi kõik ideaalne vms ja ei oska enam isegi midagi
kommenteerida… 😀
Mallukas
May 14, 2016Ma ausalt ei viitsi enam see skandaalne mallu olla. Kuigi RAUDSELT ma suudan veel elus kuidagi mõne üles tõmmata, nagu naksti. Sellised asjad tulevad tavaliselt jumala ootamatult 😀
Ideaalne :D? Hehe. Ega jah, mõnus on küll 😀
meow
May 14, 2016Nii tore! Mõnus lugemine oli. Mul on siiralt hea meel
su üle.
Vikike
May 14, 2016Aww;tore et sul hea olla emotsionaalselt☺Kevad
ongi positiive aeg☺olen su blogi lugesud umbes 1a.nii
heas kui halvas ?HEA periood on parem aga eks
raskeid aegu on kõigil! Tervitused Rootsist!Ilusat
ootust,jätkuvalt?
Masha
May 14, 2016Olen Su blogi lugenud pikka aega ja elan Su tegemistele pidevalt kaasa. Minu meelest oled Sa üks erilisemaid inimesi maailmas. ja
seda heas mõttes. Vahepeal mõtlen, et kas Sa oled ikka päris inimene :D. Tundub lihtsalt võimatu, et üks inimene saab selline olla.
Naljakas on see, et kui loen Su blogipostitusi, siis kommenteerin neid mehele, et näe Mallukal juhtus see ja see :D! Ja siis olen
mõelnud, et Sa oled ju täiesti võõras inimene, aga oled saanud paljudele nii omaks. Võin öelda, et Sul võib olla neid inimesi, kes
Sinust halvasti räägivad, aga neid on rohkem, kellele Sa meeldid ja kes Sulle head soovivad (vähemalt minu tutvusringkonnas).
Soovin Sulle ikka ja alati parimat. Ole tubli :)!
Mallukas
May 14, 2016Tere Mashake (milline tore nimi)!
Ma ei tea, miks sul tekib üldse mõtegi, et kas ma olen päris, kui ma oma meelest elan üsna tavalist elu 😀 Mis sulle täpsemalt siis võimatu tundub :D?
Aga nii toredad sõnad sinu poolt, tervita siis ennast ja oma tutvusringkonda 😀
L
May 16, 2016Ja Masha ütles kõik mis ka mina ütleks. Ma ka
õhtuti loen mehele ette mis see Mallukas jälle
kirjutas ja kui naljakalt on ta laused seadnud 😀
Sama selle Henry postitustega 😀 Aga see
artikkel ka minu hetke seis. Mu beebi saab kahe
kuuseks ja hetkel see magamatus ja gaasi valud
on mu üsna maha tampinud. Mul täpselt sama
tore ja hea mees nagu on sinu Kardo aga me
mõlemad nii väsinud ja ütleme kohati väga
halvasti üksteisele. Aga ma usun et ka see läheb
üle. Just let it go Ja lase olla, küll kõik läheneb 🙂
Lõpetuseks võin öelda et ka mina ei tea kedagi
kes sind ei salli nii et ju need mingid kibestunud
tiinekad on kes sulle mingit jama kirjutavad 🙂
Angelika
May 14, 2016Olin ise ka vahepeal mustas masenduses, see
on vaikselt üle läinud, aga midagi on ikkagi
alles, ma lihtsalt varjan seda magades 🙂 Tahtsin
tegelikult mainida seda kui me ükskord
elukaaslasega tülitsemine, mingi suvaline väike
asi oli.. Korraga ma lihtsalt mõtlesin, et
Mallukas küll nii ei tee ega ütleks. Sellest ajast
kui ma seda imelist blogi loen, tahan ma nii
väga olla Mallukas moodi, täpselt sama
muretu.. 😉
Mallukas
May 14, 2016Hehe, üheti on ju hea, kui selline mõte tüli ära lõpetas. Tegelikult teen ja ütlen mina ka aeg-ajalt jumala imelikke asju 😀 Enne ma hakkasin nt korra nutma, et Kardo kuuri koristab ja mina pean üksi toas olema 😀 (null loogikat :D)
Mia
May 14, 2016Nii hea meel, et sul kõvasti paremini läheb 😀
Kaisa
May 14, 2016Väga hea on lugeda, kui inimene on leidnud oma nö sisemise rahu. See on jumala tõsi jutt, mis sa kirjutad. Alles hiljuti oli mul endal
sarnane olukord. Kõik tundus halb ja aina söin ja söin ja kosusin 😀 nüüd kuidagi olen lambist hakanud lebomalt võtma kõike, ja
aru saanud, et tõesti, see ülemõtlemin kohustustest jne teeb asja hullemaks. Tuleb mõelda positiivselt, sest positiivsus tekitab
positiivsust, negatiivsus ainult kõike halba. Nüüd on endalgi söömine kuidagi stabiilsemaks muutunud 😀 😀 ja võtan asju
vabamalt, süda on rohkem rahul. Selline postitus on kindlasti väga paljudele abiks. 🙂
Päike
May 14, 2016Eks ma jään ka seda kaldale uhtumist ootama. Võiks
juba ruttu selleni jõuda.
Aga Mari on väga armas ja tubli! Edu teile.
Ja loomulikult ei saa ma mainimata jätta, et mida
õnnelikum sa oled, seda kaunimaks sa iga päev
muutud :)!
Päikest.
Pirx
May 14, 2016Väga tore postitus, kohe mõnus lugeda. Järjekordselt ehe ja aus. Mul on tutvusringkonnas nii mõnigi inimene, kellele sinu blogi ei
meeldi, kuna see on selline otsekohene ja tuleb nii nagu sülg suhu toob. Aga ütlen ausalt, just sellepärast mulle su blogi meeldibki.
Kõik olemas, nii nagu elus päriselt, head ja halvad asjad ja see ausus, see kohutavalt aus ausus – kui vähe seda muidu kohtab. See
on lausa värskendav. Lase samamoodi edasi.
Mallukas
May 14, 2016Ei mina tea, mis selles siis nii mitte meeldivat on, kui ma otsekohene olen :D? Ma ei väidagi, et ma peaks kõigile nüüd jubedalt meeldima, eks inimesed on erinevad. Mulle näiteks meeldivad otsekohesed inimesed. Ehk vanasti sai mõndade asjadega kohe väga hoogsalt ja põhjuseta nõme olla ja siis see “aususeks” tembeldada, aga nüüd.. ei teagi.
Ps! Kui eriti aus olla, siis KOHE peale selle postituse kirjutamist hakkas mind kõik nii ärritama, et hea, et nutma ei hakanud nõusid täis kraanikausi ees. Hormoonid 😀
Lilli
May 14, 2016Jah, väga tuttav on see “nõrga inimese” tunne.
Aga õnneks on kõik mööduv ja kuidagi
lahenev. Mõnus, positiivne ja jõudu andev
postitus.
Ahoi
May 14, 2016Loodetavasti see näitas sulle asju nüüd teise vaatenurga alt ning pani mõistma, et sellises augus olevale inimesel “võta end kokku”
ütlemine on väga rumal. Inimesed on segased, kui arvavad, et augus olev inimene soovib seal tegelikult ka olla ning lihtsalt ei viitsi
end kokku võtta. Mul on hea meel, et sa sellest välja said!
Mallukas
May 14, 2016Ma tegelikult ei ole kunagi päriselt kellelegi seda öelnud, aga mõelnud olen küll. Enam kindlasti ei mõtle, sest see depressioon ei olegi kuidagi ratsionaalne, ega seda ei saa “kokku võtta”.
väga väga naine
May 15, 2016Nii ilus =)
Maiku
May 15, 2016Tänks Mallukas!
Mulle meeldib Sinu suhtumine. Tihti loen Sinu
postitusi justkui endast ?
Igatahes just sellist väljaütlemist mulle isiklikult vaja
oligi!
Ma nüüd võtan end kokku ja hakkan koristama ?
Sulle aga päikest, ilus inimene! ?
Mallukas
May 15, 2016Eks korista, kui viitsid, ma praegu ei viitsi 😀
Ingrid
May 16, 2016Tere!
Mina võitlen hetkel õiguse eest olla täpselt
selline nagu ma ise tahan. Olen koduperenaine
ja abielus juba 12 aastat ja laps on teismeeas
ning nüüd ma tunnen, et aitab – ma pean
taasleidma selle naise, kes otsustas ise ja
teadis, mis on talle kõige parem. Keeruline on
panna “vastaspoolt” mõistma, et ma tahan olla
lihtsalt mina ise, mitte meie abielule pommi alla
panna. Süüd ma näen endal, sest andsin liiga
paljudes asjades ohjad käest. Kuid kõik pole
veel kadunud! Ma sain jaole enne, kui
depressioon kallale tuli – raske oli ja on, kuid
ma ei anna alla, sest siit saab elu vaid paremaks
minna! Jõudu mulle!
Triin
February 25, 2020Aitäh, see postitus on mulle suureks abiks hetkel <3
Mallu
February 25, 2020nii tore 🙂