valusad lihased ja vihased laulud

Esiteks on mind juba kolm päeva kummitanud laul, mida ma Dakiga ühel autosõidul kuulasin. Vihane veidi, aga mõnna, julgen ma arvata.

Teiseks käisin ma eile jälle postitantsus. Seekord ei olnud kaamerat kaasas, nii et kõik perverdid, kes siit neid leida lootsid, siis pean kahjuks pettumuse valmistama. Aga trenn oli 67 korda hardcore’im kui esimesel korral. Siis oli Daki ka ja saime vahepeal puhata ja istuda. Nüüd ikka järjest keerutasin ja hängisin ja väänlesin seal. Kuna juba esimest korrast olid lihased valusad, siis aina raskemaks see läks. Aga nüüd oskan juba varbaid õigesti hoida ja graatsiliselt maanduda…mõni kord vähemalt. Põlved on muidugi sinikaid täis.

Eile läksin pärast tööd külla enda uutele parimatele sõpradele maailmas – Ivole ja Triinule, kellega manustasime veini, lakkisime küüsi ja planeerisime tunde poeskäiku, mis kujunes väga raskeks reisiks, sest mingid teetööd olid ja pidime pool Tallinna läbi jalutama, et poodi jõuda.

Siinkohal meenutan ka iseendale, et pean neile kahele tegema mingi dinneri ja Aliase õhtu ka ikka. Aga seda kõike annab siis korraldada kui Ivo tööriistad saab, et mu korter mehe kätt tunda saaks. Nagu mul nüüd, meheta, mureks on, et pean aina sõbrannade mehi röövima, et korteris näiteks pirne ja muid asju vahetada saaks.

Ja kõik andunud blogifännid võivad see nv mulle ulatada abikäe kolimisel, sest just see on mul plaanis sellel nädalalõpul. Ma vist polegi siin mainunud, et kolin Pelgulinna, niiet feel free mind alati külastada. Mõned juba teavad, et ma olen nagu need eided, kellel sõbrad külas söömas käivad. Või noh, nüüd olen, sest ainult endale süüa teha tundub MEGA mõttetu.

Enivei, eilne õhtu läks ikka kuidagi väga käest ära, uni murdis kui niidukiga. Hommikul kuulasin vingumist ja avastasin, et kassid on vannitoa täis sittunud. Sellisel rõõmunoodil lippasin oma päeva esimesele intekale Alari Kivisaarega.

Ühesõnaga olen olnud tubli ja usin tööloom, samal ajal kõiki lihaseid keres valutades. Nüüd peaks minema kuskile piknikulina otsima ja siis sushit sööma jeje.

Oh, et see elu ikka nii tore olla võib.