vigadest ja nende tunnistamisest
Selle nädala Naistelehe kaanepersooniks on Ott Kiivikas, kellega mina tegin loo tema lahkuminekust eksabikaasaga. Loo sees mainis Ott midagi sellist, et tema on säärane inimene, et on alati peale konflikti valmis sellel teemal rääkima ja arutama, sest ta on elu jooksul täheldanud, et inimene ei pruugi ise alati aru saada, kui ta vigu teeb. Mõneti õige, olen isegi täheldanud, et kui konkreetselt mitte selle üle spekuleerida, võivad enda vead mõnikord kahe silma vahele jääda. Mis aga naljakas on, kipuvad inimesed neid samu vigu teiste peal usinalt kritiseerima.
Ma võin teile tuua näite oma elust. Ma isegi blogisin sellel teemal (siin). Kes lugeda ei viitsi, siis ühesõnaga olin megapahane inimeste peale, kes lubasid külla tulla, aga jätsid viimasel hetkel tulemata. Samas kevadel oli selline keiss, et jäi nagu jutt, et lähme Triinu juurde Viljandisse ja ma viimasel hetkel lihtsalt EI VIITSINUD minna. Ja kui Triinu pettunud oli (ei, ta isegi ei solvunud vms), siis ma ei saanud absull aru, et milles ta problem on, et mis vahet seal on, kas ma tulen või mitte 😀
Mis see vanasõna oligi? Et enda silmis palki ei näe, aga teise silmas pindu näen? Nüüd ma mõtlen ise ka, et ma pingutasin ilmselgelt selle solvumisega üle, kui sõbrad (neljandat korda) külla tulemata jätsid*, sest tegelikult võiks juba peale teist korda aru saada, et ilmselgelt ei tasu külaskäiku väga tõsiselt võtta, eks. Mis siin siis ikka pahandada.
Kui ma enda peas selle seose tegin, siis ma tundsin ennast küll nirusti, et näed, Triinule teen ja siis ise olen mega psühh, kui mulle tehakse. Et mis saksapreili nüüd mina olen, et MULLE ei või teha asju, mida ma ise rahumeeli teistele teen. Ma oleks lausa vabandama läinud ja sotid selgeks rääkinud, aga paraku oli sõpruskonna naispool minu pahasest blogipostitusest nii pettunud, et oli liitunud ühe naisgrupiga, kus igal võimalusel kaasa rääkis, kui nõme ja tobe tont ma olen. Natukene kurb ja natukene naljakas, sest mina pidasin meid omal ajal heaks sõbraks ja minu hetkeline pahameel nende suunas ei tunudnud mulle isiklikult tegelikult asi, mille tõttu meie sõprus nüüd igaveseks läbi peaks saama. Kuigi jah, ma kustutasin nad väga dramaatiliselt enda sõbralistist, nagu fuuriale kohane.
Aga nagu kõik asjad siin elus, õpetasid ka need olukorrad mulle paljusid asju:
- Ära tee ise asju, mida sa teiste puhul pahaks paned. Või kui teed, siis ära pane neid teiste puhul ka pahaks.
- Ära hakka iga asja peale inimesi sõbralistist kustutama, sest tulemuseks võib olla see, et kõik sinu jutud ja mured, mis “sõpruse” ajal jagatud sai, saavad täitsa avalikult mõnitatud ja jagatud.
- Kui sõber sulle teisi usinalt taga räägib ja selja takka klatšib, võid 100% kindel olla, et ka sinu elu arutatakse sinu lahkumisel üksipulgi teistega läbi.
Ma üldiselt seda esimest punkti proovin jälgida. Näiteks mind üldse ei häiri, kui keegi hilineb, sest ma olen see vend, kes ise ALATI igale poole hilineb.
Aga noh, elu ongi selline ja ega see mind tegelikult üllata. Muud ei olegi midagi teha, kui ise õppust võtta ja teinekord paremini käituda ja kõige paremini aitabki minu meelest see, kui inimene ise endale oma vigu tunnistab. Näiteks mina võiksin enne mõelda ja siis öelda, ma võksin olla kannatlikum ja järjekindlam (seda just Mariga), ma võiksin endale osta märkmiku, sest ilmselgelt ma oma mälu sunni teel paremaks teha ei saa, aga muidu unustan pooled kohtumised lihtsalt ära ja lõpetuseks võiksin ma kuidagi lahti saada tobedast kombest kõike viimasel hetkel teha. Ja mõnikord ma ei suuda vastu võtta adekvaatset nõu, sest ma automaatselt arvan, et see kommentaar või soovitus on pahatahtlik, kuigi on tegelikult suunav. Lisaks olen ma kohati iialt emotsionaalne ja võtan igasugust suva jama hinge.
Mis muud, kui iga päevaga tsutike paremaks inimeseks, muud midagi üle ei jää. Nii lihtne on teiste peale vihastada ja närvi minna, aga palju keerulisem on mõelda, et miks inimene niimoodi üldse ütles, või tegi. No nagu see samune eelmine näide sõbrannast, mis ma siin enne tõin. Et ma võiks ju ka jube pahane olla, et miks ta siis nüüd niimoodi mind taga räägib ja maha teeb, eriti selliste sõnadega, nagu me poleks iial sõbrannad olnudki. Et ta meeldis mulle inimesena ju täiega ja ma ei oleks temast ealeski seda uskunud. Aga tegelikult võin ma mõelda, et nojah, ise ma ta sõbralistist kustutasin ja see, et MINA teadsin kohe, et kammoon, ma olengi sellise äkilise (kuid lühikese) vihaga, ei pruugi tähendada, et teised seda mõistavad või üldse mõista tahavad.
Muidugi oleks ju eriti tore mõelda, et minul inimesena ÜHTEGI viga küljes ei ole, aga olgem ausad, ega ma mingi jeesus pole, et vigadeta oleksin 😀 Mulle on jäänud mulje, et need inimesed, kes enda vigu üldse ei märka on a-la-ti kõige esimesed teiste vigadele näpuga näitama. Ja kuna see viib omakorda igasuguste negatiivsete mõtete ja tunneteni, siis on see pikas perspektiivis mõttetu ja tarbetu.
Muidugi mingil määral on jumala õigus teiste vigadele tähelepanu pöörata, aga kust see piir läheb, ma täpselt pakkuda ei oskagi, et millal öelda ja millal mitte. Kindlasti mitte ei mõtle ma seda, mida Leen oma blogis mainis, et kui näeb kedagi tänaval retuusidega, et siis läheb kommenteerib kõva häälega, et RETUUSID POLE PÜKSID. See ei ole veale tähelepanu pööramine, vaid pigem niisama mõnitamine ja halvustamine. Aga no näiteks kui keegi keset suvekuuma oma lapse vankri rätikuga katab, siis läheks ma ikka rääkima, et see võib ohtlik olla. Mitte selle pärast, et “lolli ema” mõnitada, vaid seepärast, et inimene ei pruugi lihtsalt teada. Seal siis äkki see piir ongi? Et kui sa saad inimest oma tähelepanekuga aidata, siis võiks öelda?
Mis on teie iseloomu suurimad vead?
*Mõni sai vist tekstist valesti aru, igatahes ma ei mõelnud selle “kunagise sõbranna” all Triinut 😀
Krissu
July 17, 2016Ma ärritun jube kergesti mingite täiesti suvaliste
asjade peale. Ärritumise hetkel need asjad muidugi ei
tundu suvalised, siis on need maailma kõige suuremad
draamad, mis on ainult minu vihastamiseks olemas.
Loomulikult võtan ma kõike jummala isiklikult ja siis
olen kogu maailma peale vihane. Ja kui mu peika
julgeb mulle öelda, et ma overreactin siis saab tema
kogu selle viha oma kaela, sest lisaks tervele
maailmale on ka tema mu vastu ja üldse ei üritagi
mõista mind. Nüüdseks on ta juba selgeks saanud, et
pole mõtet mitte midagi öelda kui ma pahane olen,
sest mõne hetke pärast saan ma ise ka aru, et see on ju
jaburus, mille pärast ma endast välja lähen. Ja siis pole
teha enam muud kui vabandada, et ma selline saiko
olin. Jälle.
K
July 17, 2016Mina pean oma veaks näiteks seda, et mulle ka
meeldib ennem öelda ja siis mõelda. Aga väga tihti
ütlen ma kõike naljaga. Ja siis ongi see, et inimesed on
mu peale solvunud aga ma ei saa isegi aru et miks?
Mida ma tegin? Aga lõpuks tulebki välja see, et ma olin
neile midagi öelnud ja ma ise ei saanud arugi sellest ?
Teine viga on kindlasti see, et ma ei suuda mitte
kunagi oma sõnade eest vabandada. Kui ma tõesti
olen vihane, ütlen pahasti, võibolla et isegi lähen liiale
ei suudaks ma vabandada ?
mari
July 17, 2016Noorena oli mul millegipärast arvamus, et kui ma inimesele halvasti ütlen naljatleval toonil, siis see on “naljaga ütlemine”.
Võttis natuke peeglisse vaatamist, enne kui aru sain, miks see ei ole okei käitumine.
Kelly
July 17, 2016Üks suur viga on see näiteks,et ma olen vägaväga kriitiline enda suhtes ja see on kohati muserdav juba.. mees näiteks on mul
täitsa hädas sellega, kopp nii ees,et ma endast nii halvasti arvan 😀 Teine asi on see, et ma olen megaigav inimene…kodukana 😀
haha! Ma tunnen,et ma lihtsalt ei jaksa käia ja olla kogu aeg igal pool.. kodus diivan on palju armsam 😀 Tegelt tahaks aga no,mis
sa teed…
Vigu on palju aga õnneks ma saan neist aru ka, muuta aint ei oska. 🙂
Mallukas
July 17, 2016No ma ka ei viitsi kuskil käia, miks see viga on :D?
Kelly
July 17, 2016Mul näiteks seetõttu viga,et paljud inimesed arvavad,et ma ei taha/viitsi nendega suhelda 😀 tegelt ju tahan aga lihtsalt..ise
ei viitsi väga selleks midagi teha 😀
minasiin
July 17, 2016Mõned asjad on ikka sellised, mida ei peaks andestama. Mina pean üheks selliseks asjaks tagarääkimist. See on midagi ülimalt
jäledat. Sellist inimest ei saa ju usaldada, ta ei ole sisuliselt midagi väärt enam (ei tea, kas üldse oligi).
Võid ainult tänada, et said teada, milline see külg temas välja näeb.
Mallukas
July 17, 2016Siinkohal mängib rolli ka see, et mida keegi peab tagarääkimiseks. Mingil määral on see minu meelest tavaline ja mind see solvuma ei paneks, mingi piirini. Ütleme näiteks, et mul on sõbranna, kelle mees mulle ei meeldi, siis paratamatult tuleb see mõnikord jutuks meie ühise sõbrannaga, et ala krt miks ta ikka selle tropiga koos on jne. Mõneti ju taga rääkimine? Ei? Ühesõnaga mingi piirini see mind ei häiri ega solva, sest noh, ikka arutatakse teiste valikute ja asjade üle, minu meelest nii kaua kuni seda PAHATAHLIKULT ei tehta pole hullu.
minasiin
July 17, 2016Piir on inimeseti erinev, arusaadav ju.
Mirjam
July 17, 2016Minu üheks halvaks küljeks on just tagarääkimine ja kohati negatiivsus. Masendav, aga nii see kahjuks on. Kusjuures mulle
tundub, et seda siiski teevad ikka väga paljud inimesed, aga vähesed tunnistavad. No ma ei soovi halba kellelegi, aga lihtsalt leian
ennast tihti arutamas teiste inimeste asjade üle, aga pigem ongi need asjad mõistmatus teiste valikute suhtes, näiteks just nimelt
kellegi jobu peika, rumalad rahalised/töökoha/kooli valikud. Ma saan ka sellest aru, et see on AINULT minu arvates rumal ja see
pole mingi näitaja. Samas ma leian, et ma ju võin nii arvata. Üldiselt ma ka ütlen otse välja nendele inimestele, mis ma arvan. Mul
endal pole ka selle vastu miskit, kui minu ja minu elu üle arutatakse, mis seal ikka. Halbu külgi on kindlasti veel ja veel…mingeid
asju ma üritan endas ikka parandada ja kontrollida, aga roosamanna ninnu-nännu “kõik on tore” inimeseks ma selles elus niikuinii
ei saa :D.
Annika
July 17, 2016Mina ka varem ei pannud tähele, et asjad, mis teistele ei ole lubatud, võivad minule küll lubatud olla kui ma heaks arvan, aga siis
mitu head aastat tagasi, üks noormees ütles mulle “sa ei saa teistelt nõuda käitumist, millele sa ei ole valmis samaga vastama” ja
kuna need sõnad jõudsid minuni üsna pöördelisel momendil minu elus ja olid öeldud inimese poolt, keda ma väga austan, siis jäi
see lause mind saatma ja loodetavasti saadab surmani. Mis ei tähenda, nagu ma enam selle vastu ei eksiks, eksin ikka, aga ma
teadvustan seda endale ja püüan paremini.
A.
July 17, 2016* olen kohati liiiiga kangekaelne, et võiks olla rohkem nö painduv
* kukun kohati liiga palju hädaldama, a la ma ei saa minna välja sest vihma sajab, ma ei taha märjaks saada
* vahel ei mõtle mida ütlen, purskan ära ja siis mõtlen
* solvun liiga kiiresti , aga mitte iga kord, vahel siiski juhtub 😀
Aga selle sinu sõbranna kohta ütleks et väga ebameeldiv käitumine, enne oleks võind sinuga rääkida asjad
nö selgeks mitte aga minna kuskile netti taga rääkima.
Kiisukeauh
July 17, 2016Väga arukas.
Mina olen oma elu jooksul niipalju
targemaks saanud, et päris 100% ja
lõpuni ei tasu kedagi usaldada. Ma
olin ka kindel, et mind ei reedeta
kunagi. Jummel, kui naiivne ma olla
võisin. 😀 Ja kui juba mitu korda on
ühe ja sama reha otsa astutud siis
lõpuks ikka õpid ka midagi. Mina
mõtlen enne millegi kellegile
rääkimist alati enne järgi. Kas ma
olen valmis, et see info jõuab
kolmandate-neljandate inimeste kõrvu?
Kas see jutt võib mind kunagi
kahjustada, kompromiteerida? vms Ja
enne jätan rääkimata, kui riskin.
Peale seda on elu palju rahulikum.
Kahju ainult, et ma varem selle asja
peale ei tulnud. Õnneks ma pole
kunagi eriline pläkutaja olnud ja oma
suhtlemisvajaduse saan tööl
rahuldatud. 😀 Nii, et minu jaoks
pole see õnneks raske ka. Kas peab
kõigest teisele ikka rääkima?
Tegelikult ei pea ju 🙂
e.m
July 17, 2016Mul just mõnda aega tagasi oli selline juhtum .. Läksin sõbrannaga tema juurde koos tema kutiga. Läksime kuhugi peole vms, ..
ja siis sõbranna kutt oli juba piisavalt joonud ,, ja lajatas mulle et mina pole õige sõbranna tema tüdruku jaoks. Sõbrannaga
olime pea 10 aastat parimad sõbrannad, ja nemad tuttavad vaid kuu aega kuskil, ja sinna maani olnud meil miskit juhtunud,
alati saime igast asjast üle. Kuid nüüd kui tema kutt mulle igast solvanguid pillas..ilma mingi põhjuseta, ma olin enamus ajast
vait, olen üldse väga vaikne inimene..(et ma olen mõttetu inimene, ja käin talle närvidele, ja et mina tüütan teda ja ei ole õige
sõbranna tema tüdrukule, ja saatis mind ka paari kohta, kus päike ei paista), hiljem tuli nuttes minu juurde ja vabandas ja ütles
et ma annaks talle andeks, et mina ja minu pere talle siiski meeldime ja et ta ei teadnud mida ta räägib. .. . Ja nüüd ei ole
sõbranna minuga suhelnud kuskil kuu aega, ei tea mina milles probleem. Ja olengi selle kuti pärast, oma parimast sõbrannast
ilma. Kaine peaga see vend enda silmas palki muidugi ei näinud ,, ja vabandust ka ei palunud.
Oii kuidas ma ei salli kahepalgelisi.
Järelikult kui suuutis miski minu ja minu sõbranna vahele tulla .. ei olnud see järelikult nii tugev sõprus meie vahel ,kui ma seda
arvasin.
Mannakas
July 17, 2016Mina olen tüüpiliselt kaladele auur liialdaja.
Võin liialdada raha raiskamisega, võin liialdada
ütlemisega ja muu kõigega.
Hiljem küll mõtlen, et oleks võinud ennast ohejeldada
aga nohh….
Maria
July 17, 2016Minu viga on see, et ma katsun koiki aidata, ka neid
inimesi kes parast naeravad ja arvavad, et sai lolli ara
kasutada.
Annan vaga kergelt koik asjad ara, kui keegi ainult
kusib, ka taiesti uued ostetud asjad. Varem laenasin
raha ka koigile, kuni koik alati unustasid tagasi anda ja
mul oli alati nii imelik tagasi kusida.
Thea
July 18, 2016Mul täpselt sama värk. Laenan kõigile raha ja
parast on niii imelik tagasi kusida seda.
Lilith
July 17, 2016Minu suurim viga on armukadedus. Vohh. Näiteks ei
suuda olla rohkem, kui ühe inimesega koos, sest siis ei
pöörata mulle nii palju tähelepanu, kui kahekesi olles.
Ilmselt asi selles, et mina olen alati, igalpool see viies
ratas vankri all olnud.