ei ole head halvata

Hakkasin mõtlema asjadele, mis mulle kuidagi ootamatult tulid, kui ma üksi kolisin. Palun siit nüüd mitte välja lugeda, et ma ei saaks nendega üksi hakkama, aga lihtsalt eks inimene on oma harjumuste ori ja paratamatult ei oska sa olukorras sees olles pisikesi nüansse alati märgata. Näiteks:

Eelmises postituses mainitud prügi välja viimine. See on suht 99% ajast Kardo töö olnud ja jumal kui tüütu seda ise teha on. Okei, majas veel, et astud 2 sammu ja tehtud, aga siin roni alla ja õue ja.. tüütu. Ja oleks siis, et ma teadvustaks seda endale, et see on nii tüütu ja viiks koti kohe välja…eiii. Ma ikka lasen seda sodi siia koguneda ja siis pean veel mitme kotiga välja sahmima.

Igasugune tehnika. Ma ei ole absull tehnika inimene, mind ei huvita need teemad üldse ja iga kord, kui mingi uus asi tuli, mis vajas kokku panemist või seadistamist, siis oli selleks vana hea Kardo. Nüüd pusserdasime sõbrannaga pool tundi, et aru saada, kuidas kohvimasinaga piima vahustada. Aga hakkama saime, woohhoo!

Teki koti sisse panemine – appii. Kardo on vähemalt hea pikk, tal on seda lihtsam teha, ma üksi literally ronin koos tekiga sinna koti sisse ja susserdan seda neli päeva seal sees sirgu.

Lastega koos olles on loomulikult ka sellised pisikesed asjad, et paneme neid koos autosse ja toolidesse ja rihmadega kinni, nüüd samal ajal kui ühte kinni panen, otsustab teine ära joosta ja kolmas tuppa tagasi minna. Casual.

Reaalselt kõik asjad, mida ma Netflixist vaadata tahan, on üksi vaatamiseks liiga creepyd. Ehk siis… edaspidi vaatan ainult Peppat.

See vabadus, et läheks korra poodi, autosse, õue vms. Et üks saab ju vaadata. Nüüd tahan poodi minna, siis paki kõik sisse, lohista kaasa. Üks ei taha vankrisse, teine ei taha poodi ja kolmas tahaks üldse mängutuppa minna. Kergelt öeldes kaos.

Häid külgi on ka. Esiteks see, et mu korter on enamjaolt kogu aeg korras – ma lihtsalt TEAN, et keegi teine seda ilmselt minu eest ei korista, seega mis mul muud üle jääb, kui ise kuskilt pihta hakata.

Ma saan osta koju ainult neid asju, mida MINA tahan. No näiteks igasugused viinerid ja kotleid ja muu jama, mida ma teoorias lastele anda ei tahaks, ostsis Kardo kogu aeg. Ja siis tekib endal ka tunne, et ah, mis ma ikka siis ei osta, kui teine nagunii neid koju toob ja lapsed neid tahavad ja teine annab. Mul pole kodus vist hetkel ühtegi lihalist toodet isegi, sest.. ei tea, ei tunne puudust kah. Eriti veel need poolfabrikaatidest sõrajäänused, mida viineriks kutsutakse, haha.

Ei taha nüüd kõlada nagu rongaema, aga need lapsevabad päevad on ka tegelikult nagu mingi jessuse õnnistus. Muidugi mul samal ajal süda valutab, et kas neil ikka kõik korras ja kas nad mind igatsevad jne, aga praegu näiteks on nii, et eile viisin Kardole ja kolmapäeval juba toon tagasi, seega vahed on ainult paar päeva, aga ma saan rahus olukorraga harjuda, teha oma asju, tööd…mida iganes MINA tahan teha. Ja kui selleks on kella neljani hommikul varbaküüsi lakkida, maske teha ja muusikat kuulata ja lugeda, siis see on jumala okei, sest ma ei pea hommikul lastega ärkama. Blööö, mul tegelt nii nõme isegi seda öelda, et ooo mulle meeldivad lapsevabad päevad, aga ma tunnen, et mul oli seda nii vaja ja kui midagi peaks olema, olen ma vaid 20 mintsa kaugusel, seega on see ka vast fine.

Mäletate, ma rääkisin enda listist. Seal on kirjas, et ma teeksin iga nädal midagi uut. Sel nädalal läksin ja andsin verd (see polnud uus, oli mul viies kord anda), aga ühtlasi, sama satsiga, sain anda ka vereproovi, mis saadetakse siis Luuüdi Doonorite Registrisse. Ma olen siin enne ka rääkinud, aga kes ei tea, siis pmst kui tahad ka liituda, siis piisab vaid vereproovist, mis registrisse pannakse ja kui keegi selle põhjal sinuga match oleks, siis saad kõne, et kle viitsid luuüdi anda v. See kõne muidugi ei kohusta, aga kuna niisama seda ei küsita ja ilmselt see inimene vajab seda VÄGA, oleks mul hea meel isegi, kui ma selle kõne saaks. See on ju ka kellegi teise lähedane. Ja vabalt võib ka olla, et ei helistata kunagi, aga mida rohkem ennast sinna nimekirja panevad, siis seda suurema tõenäosusega on mõnel vanaemal, vanaisal, tütrel, pojal, emal, isal, vennal, õel, you name it, terveks saada. Seega ei tasu oodata oma heategemisega selle ajani, kuni mingi lähedase haigus sind seda tegema paneb. Vereproovi andmine on mega lihtne ja võtab super vähe aega. Mina käisin Ülemiste Verekeskuses nt (seal saab online bronnida endale aja ka).

Aga olgem ausad, ma võin seda luuüdi kilode viisi ka laiali jagada, aga see ei tähenda, et süütunne ära kaoks. See närib kogu aeg kuklas ja tuletab mulle ennast meelde siis, kui mu enda emotsioonid üle pea jooksevad, kui ka siis, kui mul on parasjagu just hästi hea olla. Siis tõstab ta pea, et kle, mis rõõmustad siin, endal lapsed isa juures ja sa tegid oma perekonna katki ja ilmselt sinu pärast su lapsed on elu lõpuni jumala pekkis psüühikaga vms. Ennast nüpeldama on see süütunne armutu. Aga äkki see ka mingi hetk väheneb. Ega mul ei ole ka midagi muud teha, kui loota, et see kõik lõpuks hästi välja kujuneb. Ma tean, et me kõik anname selleks endast parima.

Nii kaua naudin seda, et 90% mu toidukordadest on Wolt, sest kõik on nii lähedal ja valik nii suur ja ma pean tellima ainult endale, mitte valima kohta, kust viis inimest endale midagi meeldivat leiaks. Raskel ajal abiks ikka, eks. (Ps! Kes veel ei teanud, siis kood mallukas annab WOLT äpist esimeselt kojuveotellimuselt 7€ ale kah!).

Avapildil siis Mari ja Lende kunstiteosed: Mari joonistas mind ja ennast, Lende vahtralehe. On ikka nunnud mul.

Mida sina arvad?

Your email address will not be published. Required fields are marked *

18 Comments
  • Marta
    September 28, 2020

    Kas luuüdi annetamine on nagu neeru andmine, et kas pooliku luuüdiga võib olla riskentsem edasi elada. Või see on nagu verigi et keha toodab juurde? Sry ma nii meditsiinikauge inimene vb Sulle selgitati seal.

    • Mallu
      September 28, 2020

      googelda seda teemat, nett põhjalikku infot täis 🙂

  • Nimi
    September 28, 2020

    Tubli oled ja saad hakkama ?
    Sa võiks sellest ka kirjutada kuidas lapsi ette valmistasime ja nendega lahkuminekust olete rääkinud.

  • T
    September 28, 2020

    Tekikotist – keera tekikott pahupidi, võta tekinurkadest kinni ja tõmba tekikott üle teki. Reaalselt alla minuyi läheb ?

  • Mirr
    September 28, 2020

    Mina vahetan tekikotte umbes nii, ülikiirelt läheb 🙂 ma asetan tekikoti pahupidi voodile, teki selle peale ja siis teen nii nagu siin videos 🙂

    Ja leidsin ühe teise kiire tekikotivahetamise meetodi kaa videosid vaadates! Tekikotid ei pea vakitsema meie elu! 😀

    Aga laste pärast ära põe! Kõige olulisem on, et lastel on eluterved ja õnnelikud vanemad, muud tegelikult polegi vaja. Ja te saate sellega hakkama küll!

    Aga su postitused ja tuttavate kogemused panevad mind mõtlema, et suhe on kompromisside tegemise kunst, aga kompromissid väsitavad ja kurnavad lõpuks ära nii ennast kui ka suhte. Ennast ei tohi ära kaotada ja enda vajadusi, aga ka see on omaette kunst suhtes alles hoida. Ühesõnaga, keeruline.

    Jaksu!

    https://www.facebook.com/rkkodukoristus/videos/240342547419152/

  • KIR
    September 28, 2020

    Tean, seda tunnet kui järsku pead asju ise tegema hakkama. Seda paanikat mis mind ees ootab.
    Mul küll läks lihtsamalt, hakkasin mehe eest asju tegema juba kevadel. Kuna temal igasugune huvi puudus kodus asju teha või aeda korrastada siis alustasin sellega ise.
    Õppisin enamus asjad ära ning tänasepäeva seisuga võin mootorsaae kätte võtta, võsalõikuriga niita ja palju muudki.
    Kodus veel õppisin nõudepesumasina torust ummistust likvideerima ning lisaks ka filtrite vahetust.
    Seega, saa saad hakkama. Kui aga tõesti on kontimurdev töö siis on sõbrannade mehed alati abiks.
    Ning lisaks avastasin ka selle, et mul polegi sellist meest vaja. Nüüd ka mehest vaba 🙂

    • MIA
      September 28, 2020

      Nagu minu lugu :D. Lõpuks oskasin lampi ka lakke ühendada, rääkimata muudest remondi- või aiatöödest. Ka prügi väljaviimine (ja konteineri maja ette lükkamine) kujunes kuidagi minu probleemiks. Kuna tal oli täielik huvipuudus nii kodusse kui ka minusse panustamisse, siis otsustasin, et mind siis ka ei huvita.

  • Laura
    September 28, 2020

    Tekk tekikotti pane nii , et keerad koti pahupidi üldse. Siis paned koti sisse käed nurkadesse ja võtad teki nurkadest kinni ja siis raputa tekikott tekile peale. Lihtsam ja mugavam. Kui nurgad juba sees ja kott peale raputatud enamus siis saab voodile teki panna ja ülejäänud koti peale tõmmata nii, et tekk jääb sirgu. Väike nipp sulle. 🙂

    • Marii
      September 28, 2020

      Jepp. Parim tehnika, tahtsin sama soovitada.

    • Kristiina
      September 28, 2020

      Ma tulin just sama kirjutama. 😀 ja et tekk mööda maad ei vedeleks, raputa voodi peal seistes))

    • Kairi
      September 28, 2020

      Ainuke jama se et käed ei veni 240cm laiali xD

    • Helina
      September 28, 2020

      Ma olen nii teinud, aga kuna tekikott üle 200 cm, siis ikkagi on raske. Mallukal ka vist hiiglasliku tekiga tegu.

  • Nipi
    September 28, 2020

    Mulle väga meelivad su uue elu kirjeldused. Ise salajas mõtisklen samuti lahkumineku teemat, sest asjad pole juba pikalt enam toiminud, ka lapsed peres. Hea on kellegi kogemust lugeda. Ma loodan, et aasta pärast on sul kõik kenasti paika loksunud. Keep on going!

  • Sama paat
    September 28, 2020

    See on Sinust nii võrratult tore, et Sa nii ausalt ja avameelselt kõike seda oma teekonda kirjeldad. Nii tõuse kui mõõnu. Ning just sellest vaatevinklist, et ka lahkuminemist sooviv osaline elab seda ikka omajagu keeruliselt üle. Ei ole ka lahkuja tundetu ja külm, lisaks kergendusele ja vabadusele on kahetsust ja nukrust, on kurbust ja süütunnet. Ja ometi kui selline otsus on tehtud (ilma selleta, et sul keegi uus kaaslane juba ootamas oleks) siis see näitab ju, et hing ja süda lihtsalt ei olnud selles suhtes enam õnnelikud.

    Ühesõnaga mul olid väga sarnased emotsioonid peale lahutust ning tegelikult nüüd 4a hiljem võin käsi südamel öelda, et minu lapsed on sellest võitnud tohutult! Neil on kaks õnnelikku (mitte omavahel tülitsevat või vaikivat) vanemat, kes mõlemad saavad lastest piisavalt puhata ja seetõttu pakuvad lastega koos olles neile kvaliteetaega. Samuti mõlemad vanemad peavad veidi rohkem pingutama, et lapsed ei hakkaks teist eelistama (ja ma ei räägi asjade ostmisest vaid just tähelepanust ja hoolimisest). Ühesõnaga laste jaoks igati win! Ning minu enda jaoks on ka need lastevabad perioodid justkui akude laadimise hinnalised hetked.

    Mis aga kõige olulisem! Meil mõlemal Sinuga on olnud laste isa suhtes ju tegelikult suurepärased valikud, et teame, et võime ilma ühegi mureta lapsed mitmeks päevaks isa hoolde jätta ning ei pea end sellepärast rongaemana tundma, et nad saavad aega veeta oma teise sama võrratu lapsevanemaga 🙂

    Ahjaa ja see iseseisvumine 😀 Noh, prügi väljaviimine, tekikotid ja tehnika on alles algus 😀 Mul tuli terve maja valmis ehitada lõpuks ise, sest lahutamise hetkel oli meil protsess sealmaal, et uuel majal oli neli välisseina ja katus. Pank aga tegi iga viivitatud aasta eest trahvi. Ja nii uskumatu kui ka pole, siis kolme aastaga saigi valmis. Ise ka ei usu, aga täitsa elamiskõlbulik 😀

  • Al
    September 28, 2020

    Luuüdi loovutamine on kindlasti väga tähtis ja oluline, see võib päästa kellegi elu. Ma ise haigestusin leukeemiasse ja ainus elu päästev varjant oligi leida luuüdi doonor. Õnneks leiti minule sobiv loovutaja Saksamaalt(registri kaudu). Olen väga tänulik, et saan olla oma laste jaoks olemas . Haigestumise ajal oli väiksem laps alles 8-kuune ja suurem 3-aastane

  • RA
    September 28, 2020

    Mulle ikka meeldib öelda, et mis ei tapa teeb tugevaks. Usun ka saatusesse. Kõik on meie teele ette määratud. Igas halvas asjas on ka head ?‍♀️☺️ ise pikas suhtes mõtlen samuti lahku minekule. Ega ei oskagi seda teha. Loodan pigem, et läheb ikka paremaks ja äkki ka tunded tulevad tagasi. Tegelt näen, et aeg teeb asja hullemaks. Eks on raske loobuda. Ole tubli ja tugev.

  • kaili
    September 29, 2020

    jääb mulje,et kooselus kasvasid sul lihtsalt asjad yle pea….nyyd need lastevabad päevad annavad sulle võimaluse asjad rea peal hoida ja see toob sulle rahulolu,mitte et oleks armastuse puudus olnud…nii näib kõrvalt vaadates.

  • Mi
    September 29, 2020

    Ma annaks hea meelega verd, aga mu veenid on olematud ja mind ei taheta doonoriks. Olen 2 korda pakkumas käinud, aga keegi ei ole mu veene leidnud, imelik oleks uuesti minna suruma, et pliis võtke mu verd 😀 mul haruldane veregrupp ka pealegi. Ja kui saaks, siis oleksin ilmselgelt kaluuüdidoonor, aga noh.. Pole teha midagi.