elul pole vigu
Naljakas – terve reisi tundsin kogu aeg nii tugevat tänutunnet. Näiteks kui ma kõndisin kuskil rannas helesinisesse vette ja vesi oli niii soe ja läbipaistev ja puhas. Ja rannal õõtsusid vaikselt palmipuud soojas tuules ja laual ootas maailma kõige magusama maitsega kookospähkel ja… Nagu seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna peale selle, et ma olin TÄNULIK, et ma saan seda kogeda.
Tyy
February 25, 2026Sinu erioskus on unustada kõik halb, vastupidiselt minule, kes iga solvangut, üleelamist, ebaõiglust ja muud pahna mäletab, ega suuda unustada. Usu ma tahn unustada, näen vaeva selle nimel. Ma tahan osata ka nii, nagu sina, aga ei kuku hästi välja. Ainus mida ma oskan – on näha ilu ja head pisikestes asjades. Nii ma kuhjan nagu kompensatsiooniks enesele uusi rõõmustavaid detaile igasse päeva. Katan laua kaunilt tavaliseks söögikorraks, selle piskuga mis mul on. Nopin mõne õie või oksa, tehes lilleseade lauale või terassipotti. Põletan küünlaid, sest see rituaal annab tunde, et halb lahustub, armastan vees olemist, mis samuti loob puhastunud tunde. Tunnen uhkust oma väikeste või kaugemate reiside üle, sest suudan seda teha ja nautida õige pisikese eelarvega. Selle suurim takistud on vähene võõrkeele oskus ja hirm tundmatu ees. Ometi ma ikka ja jälle ületan ennast ja tagasi koju jõudes imestan- mis siin karta oli. Ja iga järgmine minek on täpselt sama seis- vaja end taaskord ületada. See, et maailmas nii vähesed reisivad, on minu arvates päris paljudele valiku küsimus. Nad lihtsalt valivad muud. Kes suitsu ja mullijooki, kes teatrit või ajakirju, raamatuid, mõni jälle omab kalleid hobisid ja keegi suunab oma ressursid ilumaailma jne. Vähesed saavad endale kõike lubada. Mina lihtsalt ei oska, raatsi, ega taha kulutada ehetele, lõhnadele, kosmeetikale, küüntele jne. See on mulle võõras ja samas ei halvusta seda naiselikku osa, igal omad valikud.
Muidugi on raskes olukorras inimesi, kel polegi võimalik teha mingeidki valikuid. Olen isegi elanud väikeste lastega väga väga raskeid aegu üle, kus üüriks ja toidukski ei jagunud. Siis õppisingi olema leidlik, rõõmu tundma ja nägema head pisikestes asjades.
Lõpetuseks me saame omad katsumused, et kogeda ja neist õppida. Teise elukogemust ei tohi ära võtta, ehk sekkuda – kui abi pole palutud. Abi palumine oli mulle väga raske, see justkui võttis ära ainsa mis mul veel oli – eneseuhkuse. Täna tean, et see oli petlik tunne.
Olen tundnud ka elust eufooriat. Selle sõna täpsest tähendusest saab aru, kui oled seda päriselt kogenud. Kui saad aru, kui vähe tähendavad siin maapealses elus asjad ja milline rõõm on olla elus ja kogeda seda vaimustusega. Aga ka see tänutunne võib mööduda, ent teadmine jääb.
Aitähh et jagasid oma harduse hetke.