kas laste ees on ok nutta? guess not…
Eile panin lapsi magama ja kuidagi juhtus nii, et Marta pani mulle täie raginaga peaga otse ninna. Ma ausalt arvasin korraks, et mul on vähemalt nina murdunud. Istusin seal, käed näo ees ja pisarad voolasid. Mitte, et ma nutma oleks hakanud, aga ilmselt mingi refleks või miskit. Ja kae nalja, lapsed, kes just täiest kõrist kilkasid ja mürasid, absull kuulamata, mida ma neile ütlesin, jäid täiesti vaikseks. Tulid kõik mulle peale puhuma (Marta küll rohkem sülitas mulle näkku, aga noh, ta vähemalt proovis :D) ja ronisid kõik kohe vaidlemata teki alla.
Rääkisin avastusest sõbrannale, et kuule, mõtle kui hea variant. Lihtsalt tasub laste ees nutta ja nad kohe teevad kõike, mida sa teha tahad. Ma pole enne seda täheldanud, sest ma nutan üldiselt ikkagi uhkes üksinduses, aga kui ma saan väikse pisara abil lapsed tunni aja asemel viie mintsaga magama pandud, siis jumala eest, ma võiks nutta nagu torust tuleb.
Vastu sain muidugi pika loengu teemal, kuidas loomulikult ei tohiks elada nii, et lapsed iial vanemaid nutmas ei näe, aga kui see muutub nt stressiolukordades tavaliseks, siis ei olla see ka eriti hea. Lapse silmis on ju tema vanemad kõige paremad, suuremad, targemad ja võimsamad inimesed, seega kui vanem lapse ees (nt stressiolukordades) nutab, tekitab see lapses lõpuks sellise tunde, et tema isiklikult vastutab oma vanema emotsioonide eest. Mis omakorda tähendab, et ta õpib juba varajases eas ära selle, et tema enda soovid ja tunded tuleb maha suruda, arvestada ainult teiste omadega. See võib omakorda välja tuua lapse käitumises vihapurskeid ja suuurt emotsionaalsust, sest ta ei oska enam oma tundeid kuidagi kontrollida. Täiskasvanuna on sellised lapsed üldiselt “people pleaser’id”, ehk siis panevad teiste tunded enda omadest alati ette. Khm, te saate ikka aru jah, et sõbranna, kellega ma rääkisin, õpib psühholoogiks, eks 😀
“Children may experience these negative emotions as background anger,” Huang says. “Of course, depending on the child’s age and developmental level, he or she would internalise the experience differently. Toddlers and small children may react by showing anger or distress themselves, while older, schoolkids may withdraw emotionally or be less likely to react when confronted with negative emotions.
“When this state of experiencing anger and aggression at home is prolonged, the children’s self-esteem may be affected, leading to self-blame and feelings of shame, humiliation and helplessness.”
Dr Lim Boon Leng, a psychiatrist at Dr BL Lim Centre for Psychological Wellness in Singapore, agrees that young children are more susceptible to their parents’ moods than older ones.
“Kids under three are still learning about emotional regulation, so if their parents show emotional instability they may react in a similar way, by crying more frequently and uncontrollably, throwing temper tantrums, or showing excessive fear or anxiety. They may even act more clingy towards their parents, develop phobias, or have problems eating or sleeping.”
Ma ütlen ausalt, et kolme lapsega majandamine ei ole mul iga päev super kerge. On päevi, kus kõik läheb nagu lepase reega ja on päevi, kus nad lihtsalt terve päeva tahavad erinevaid asju, kaklevad, kriiskavad, ei kuula sõna, kiusavad teineteist, ei taha süüa, ei taha riideid, ei taha magama, ei taha sama muinasjuttu. Üks istub vannis ja karjub, et ta vesi on liiga soe ja teine teises korteri otsas on peadpidi enda pusa sisse lõksu jäänud. Bläh, teate küll selliseid päevi eks. Kus sa jooksed terve päeva ringi, lihtsalt üritades neid kuidagi talitseda ja meelelahutust pakkuda ja õpetada ja aidata ja siis õhtu lõpuks oled nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ja kui sellise õhtu lõpus pead sa veel tund (või KAKS) maadlema sellega, et kes tahab peppa patja, kes tahab juua. Kes ei taha, et teine jooks enne teda, kes tahab tule kustu panna jne, siis ausalt. Mul on olnud küll neid kordi, kus ma lihtsalt peale kogu seda tralli tulen elutuppa ja panen pisara. Sest see on lihtsalt niiiiii väsitav.
Ja kes mind vähegi teab, siis teab ka seda, et ma VIHKAN laste peale hääle tõstmist. See ei ole üldse minulik ja ma tunnen ennast sellel hetkel tõesti läbikukkunud vanemana. Palju lihtsam oli seda tralli Kardoga kahekesti üle elada, haha. Isegi selline väike asi, nagu hommikuti kolme lapse riidesse saamine on kahekesti umbes 70% kergem, kui üksi. Uskumatu, kui mitu korda võivad väiksed lapsed ümber mõelda, et mida nad selga panna tahavad ja kes kelle mütsi kanda soovib ja LOOMULIKULT siis, kui nad on juba kombekates, tuleb kellelegi meelde, et tahaks pissile. Täna oli Lende veel kohe eriti hea vend, talle meenus see pissimise osa siis, kui me juba autos istusime…
Ma ärkan hommikul piisavalt vara, ma hakkan super vara juba kõiki sättima, et me EI peaks kiirustama, aga kui see lõpuks siiski juhtub, siis mul on küll veits selline kuul pähe olukord. Nagu täna oli.
Ja ma terve tee autos lasteaeda lihtsalt hoidsin pisaraid tagasi, sest ma olin ausalt niiiiiiii väsinud sellest kemplemisest ja trallist. Ning meenutades sõbranna eilseid sõnu, siis ei tihanud ma nende ees ka halama hakata, sest ega see nende süü ei ole, et ma vahepeal selle vanemdamisega hakkama ei saa ja raske on. Nagu kommentaatorid mulle öelda tavatsevad: “Ise sa need lapsed said, saa nüüd ise hakkama ka!” Ja no mis mul muud üle jääb, kui saan ka.
Eks ma muidugi olen ikka laste ees nutnud ka, kui ma nüüd hästi meenutan. Aga mitte sellise nn vihahoo käigus, vaid see oli siis, kui ma olin just siia kolinud ja kuidagi nii lost endaga, siis küll vahepeal lambist hakkasid pisarad voolama. Aga eks ma siis seletasin neile, et emme on natukene kurb ja midagi hullu tegelikult ei juhtunud, iga paha tuju läheb lõpuks üle. Mari siis lohutas mind ja rääkis, et tal oli ka ükskord väga kurb tuju, sest lasteaias üks poiss ütles talle “puupea”, aga Mari ei teadnud, mis see tähendab ja siis tal oli südames väga kurb olla. Lapsed on ikka armsad, eks. Küsis veel hoolitsevalt, et kas keegi juhuslikult ütles mulle ka puupea 😀 Oi Marike, kui sa vaid teaksid, kui paljud arvavad, et su ema puupea on!
Kas ja kui palju teie oma laste ees nutnud olete? Ja muuseas, kui olete rohkem, kui arvate, et hea oleks, siis ärge muretsege, uuringud näitavad, et isadede mentaalne seisund on laste arengule suurema tähendusega, kui emade oma, nii et abiks seegi 😀
10 kuuse lapse ema
January 4, 2021Alles eile nutsin. 10 kuune kisab kopsu põhjast, nii et…vaatas mind haletseva pilguga ja ei saanud aru,mis toimub. Lõpuks tuli ronis sülle, lohutama vist
Mallu
January 4, 2021Jaa, ega väiksed lapsed saavad ju ka aru ema emotsioonidest. Lihtsalt peaasi, et iga päev nutta ei röögi, ma arvan, siis on fine 😀
Anna
January 4, 2021Ei ole, sest mul pole lapsi, kuid mul on elavalt meeles, kuidas noorem vend (vanuses 2-3) oli salaja pliidiplaadi tööle keeranud ja ema pani käe sinna peale. Ta ilmselgelt ei teadnud, et see kuum on ja kõrvetas käe korralikult ära ning hakkas ka valust nutma. Selle peale vend ehmus ja hakkas veel kõvemini tema kõrval nutma ?
Mallu
January 4, 2021No muidugi, kui ema nutab, järelikult on maailm lõppemas 😀
M.
January 4, 2021Minu arust on väga okei nutta laste ees kui haiget saad. Saad ilusti seletada miks sa nutad ja kuidas see sind mõjutab emotsionaalselt. Muidugi, lõpetada positiivsel toonil a’la et varsti läheb valu ära ja siis on jälle kõik hästi.
Mina muidugi ei poolda seda varianti kus vanem elab oma frustratsiooni ja viha laste nähes välja. See on pigem halb. Eks igalühel on oma arvamus sellise teema ümber.
Mallu
January 4, 2021No muidugi seletamine ongi asja alus. Aga kui vanem seletab, et näed ma nutan, sest SINA oled paha laps vms, see pole ka kuigi mõistlik ma arvan.
Pihel
January 4, 2021Mulle meenub, kuidas nutsin lahinal loomaarsti juures, kui mu kass suri. Ja mu kaheaastane tütar istus mul vaikselt süles ja paitas mind. Ise ei nutnud, keskendus ainult minu lohutamisele. Ilus ja armas hetk tegelikult, kuigi kurb.
Mallu
January 4, 2021Nii väikestel lastel vist ei ole veel sellist empaatiat, et mõista looma surma. Aga seda, et ema on kurb, seda ikka mõistavad. Nii armas tõesti.
Kolmpoega
January 4, 2021Mina olen küll oma lastele öelnud ja nutnud nende ees, kuna nad on mitte kuulanud mind ja täiesti pööraseks läinud. Ja olengi öelnud, et ma nutan TEIE PÄRAST, sest te ei kuula mind ja teete üksteisele liiga ja seda on kõike liiga palju jne. Ennem seda olen umbes tunde öelnud ja rääkinud ja palunud jne. Mina julgen küll näidata oma tundeid välja. Või noh nad enamasti sunnivad mind selleks .?✌️
Mallu
January 4, 2021aga sa ju ei nuta NENDE pärast, vaid selle pärast, et SINA ei suuda olukorraga vaimselt hakkama saada, selles ongi vahe 🙂 (mitte, et meil kõigil seda ei juhtuks mõnikord :D)
Mari
January 4, 2021Laste ees võib ikka nutta, pärast tuleb seletada, miks nutsid. Meil küll löömisega pole väga probleeme olnud, võib-olla on see seotud sellega (aga võib-olla ka mitte!), et iga kord, kui ta titana mulle mingi tou kirja pani, ma nutsin. Kui tou oli väike, nutsin mängult, kui tou oli suur, nutsin päriselt. Minu arust ei ole see ka päris õige, et lapsed oma vanemaid löövad (väikelapse löök palju haiget ju ei tee), aga vanemad ei tee teist nägugi. Mida laps õpib? Emmet võib lüüa, ta ei saa haiget. Laps kasvab, jõud suureneb, tema lööb omast arust samamoodi edasi, aga tegelikult võib juba päris haiget teha.
Aga olen nutnud ka frustratsioonist ja pärast olen ka öelnud, et emme on väsinud, emme ei jaksa taielda, emme muutub kurvaks, kui me käsi pestud (või misiganes see tegevus parasjagu on) ei saa. Kui me saame sõbralikult käed pestud, siis emme ei muutu kurvaks.
Tunded on igapäevaelu osa, ja neid tuleb näidata. Oluline on rääkimine – tunne on minul, miks see on minul, miks ma nii tunnen, ja kinnitada, et laps ei ole selles süüdi, et emmel on halb tuju (aga mõnikord võib mine pikema taidlemise tulemuseks olla see, et me ei saa sõbralikult mängida, vaid emme väsis ära). Kurvastada tohib, nutta tohib jne jne.
Mallu
January 4, 2021Jep 🙂
E
January 4, 2021Ma arvan, et pigem mitte. Ise kasvasin vaid emaga ja ei olnud tal kõige kergem ning tihti vihastas, siis palus andeks, nuttis nii oma probleemide, kui ka minuga käitumise pärast jne. Ja võib öelda küll, et selle sõbranna jutt peab paika. Mõtlen liiga palju teiste emotsioonidele, teiste muljele, tunnetele ja püüan neid ette aimata ja vastavalt käituda (ennast allasurudes, enda soove jm mitte väljendades). Seepärast eelistan ka tihti üksindust nt. Lisaks on see lapsele ka ebamugav, selline jõuetu tunne, umbes nagu tuleks ise täiskasvanuks hakata ja vanema eest hoolitsema vms. Samuti nüüd täiskasvanuna selline emotsionaalne tuimus, ei meeldi tunded ja nendega tegelemine, rääkimine jms. Seega minu arvates see kõige parem pole.
Mallu
January 4, 2021Jah, ma mäletan enda lapsepõlvest samu tundeid. Kuigi jah, ega emad ka robotid pole, et poleks õigus absull tundeid tunda.
Laura
January 4, 2021Ma megalt lapse ees nutnud. Mu arust see on okei ja näitab lapsele, et nutta on okei. Lapski ütleb, et “emme, onju nutta tohib”.
Nutmine on elus lausa vajalik…
Mallu
January 4, 2021ei vaidle vastu
Kristel
January 4, 2021Väga palju.
Kuna kasvatan ka üksi kahte last juba aasta. Viies aastast ja nüüd juba aastast.
Kuna lahkuminek oli raske, siis aasta alguses ikka palju.
Üks ei kuula sõna ja vaidleb vastu, teine nutab ja viriseb nagu tited ikka.
Aga nüüd juba olen tugev ja ei nutan enam lapse ees vaid nutan siis kui olen üksi.
Vaike
January 4, 2021Mu ema ei nutnud never meie ees ja minust sai ikkagi people pleaser, nii et nuta aga, perse läheb nagunii. 😀
K
January 4, 2021Olen praktiseeriv psühholoog. Sõbranna teooriaga saab nõus olla juhul kui nuttev vanem ütleb lapsele, et ta nutab kuna laps ei maga/söö/istu rahulikult/tee midagi muud, mina vanem temalt ootab. Iga inimene peaks juba kasvades nägema, et kõik emotsioonid on normaalsed ja vajalikud. Kogedes, et talle olulisimad eeskujud ei tunne negatiivseid emotsioone õpib ta ühtlasi, et tema sellised tunded on ebanormaalsed ja ta peaks alati õnnelik või vähemalt mitte õnnetu olema.
Mallu
January 4, 2021Jah, ma selle osa unustasin siia vahele lisada, fbi kommides mainisin jah seda. Et kui emotsioonid keevad üle pea ja sa nutad ja ütled, et näed, sina tegid nii ja nüüd mina nutan vms, et see ei ole absull hea. Niisama tundeid omada on loomulikult normaalne 🙂
Geidi
January 4, 2021Mina võin vabalt mingi filmi ajal nutma hakata aga lapsed teavad, et kui on kurb film, siis ema poetab pisaraid. Aga emotsoonidest nutnud väga väga harva, haiget saamise osas jaa kui keegi opitud ninalr peaga virutab siis on see 10000 korda valusam kui niisama peaga vastu nina saada ja siis tulevad automaatselt pisarad. Õnneks need ajad läbi (näo teemaga siis).
Pole kunagi laitnud nutmist ja kui kurvast tujust tulevad pisarad siis on kodu õige koht nutmiseks,ka lapsed teavad seda ja vahel kui on raskem päev siis lastakse kodus see kõik välja, räägitakse oma perele kasvõi läbi nutu.
K
January 4, 2021Tuli meelde, kui mina olin väike, siis emal oli kombeks oma tuppa nutma minna. Tahtsin nii väga lohutada, aga ta ei kaasanud mind ega ka seletanud, mis lahti. Väiksel lapsel on aga oma ema nutmas näha nii raske, sest ma ei saanud aru, miks ta nutab ja miks ma lohutada ei saa. Läksin siis ka oma tuppa nutma. Nüüd mõtlen, et kas selline asi lapsepõlvest ei ole mitte põhjus, miks kinnine olen. Tavaline lause emalt oli juba lapsena mulle, et ma olin nii kinnine, räägi oma muredest. Olengi emotsioonide osas väga kinnine olnud ja nüüd täiskasvanuna kurja vaeva näinud. Aitäh, et sellest kirjutasid. :)ja su lapsed on kindlasti juba praegu tänulikud, et neid kaasad. 🙂
Kristiina
January 4, 2021Soovitan sul lastele tekitada kindlad õhturutiinid enne magamaminekut. Nii teavad nad, et sellele järgneb see, siia järgmine asi ja järgmine ning siis on magamaminek. Kohati võib õhturutiini tekitamine tunduda tüütu, aga tegelikult saad kokkuvõttes lapsed kiiremini magama. Eks see võtab veidi aega, aga on pingutamist väärt. Soovitan sel teemal veidi lugeda ja googeldada ?
Kati
January 4, 2021Minul ka kogemus sellega, kuidas sinu sõbranna teooria paika peab.. Nimelt tegi minu ema minu lapsepõlves suuuri draamasid sellest, kui tema tunded haavata said, ta karjus minu ja õe peale, lisaks nutmise vahepeal röökis, et teda pole kellelegi vaja, ta on halb ema, ta läheb ära või mitmel korral isegi, et tapab ennast ära.. Seejuures hoolis ta enda tunnetest kõigee rohkem, aga sellest, kuidas seemulle ja õele mõjus, ei mõelnud ta küll… See jättis ikka VÄGA suure jälje minusse ning praegu on erinevaid probleeme sellest tekkinud (nii sõpradega kui ka oma kalli mehega, kelle armastust ma ei suuda vastu võtta..)
Olles seda öelnud, siis sinu enda kirjeldatud teguviis on sellest küll kaugel.
Lilli
January 4, 2021Sa oled kordades parem ema, kui mina. Ma olen ikka palju nutnud, hullult üritan seletada, et pole nende süü, endal hullud süümekad ja nüüd loen su sõbranna juttu ja tunnen veel rohkem süüdi! ? ja häält olen ka tõstnud ja noh, kogu kompott. Nii et hästi tehtud, Lilli!
Mallu
January 4, 2021Aga kui sa ütled neile, et see POLE nende süü ja seletad, siis ei ole ju hullu midagi! Ja kammoon, muidugi olen mina ka häält tõstnud, nagu mingi tont 😀
Margit
January 4, 2021Fun story. Olin 10-aastane, kui spordilaagris võistlusmängu käigus üks vanematest tüdrukutest (u 16) kukkus ja nutma hakkas. Olin täiesti šokeeritud, sest ma ei teadnud, et suured inimesed ka nutavad.
Mallu
January 4, 2021issand 😀 telekast ka polnud näinud v? ma väiksena ikka vaatasin vapraid ja ilusaid, seal kogu aeg keegi tönnis 😀
V.
January 4, 2021Welcome to motherhood 😀
Selline see elu on .. olen mina ka oma laste peale häält tõstnud, pärast kahetsenud ja vabandanud.
Ja samamoodi olen laste ees nutnud … korduvalt 😀 ja pärast seletanud ikka ja jälle, et pole nende süü ja asi on minus ja, et mul lihtsalt katus sõidab 😀
3a üksikema elu pole ikka mingi meelakkumine ka .. ja mul üks sellise iseloomuga laps, et anna kannatust 😀 tean, et minu iseloom, aga no kurja, kõrvalt vaadates ikka puhta hullumaja kohati 😀
Saad hakkama, kõik on saanud!
Hmm
January 4, 2021Väga huvitav, isade mentaalne seisund on laste arengule olulisem, aga samas kogu maailm üritab issidele õpetada, et on ok nutta ja oma nõrkushetki välja näidata.
Mallu
January 4, 2021Muidugi on, ma räägin veits teisest asjast- loe kommentaare 🙂
ann
January 4, 2021ausalt on hetki kus pisarad tulevad laste ees üks 4 ja teine alla aasta ning hommikuti vahel omaette vannun kui viia laps aeda, toas ei taha pissile ja kui olen venna sättinud vankri siis vaja ruttu pissile või muid asju ja see riidepanek ka veel oeh vahel teinud ka kurjemat häält aga siis selgitan miks tegin seda ja teeme kalli
Emmeliina
January 4, 2021Loen ja mõtlen: kui sul on aega laste kasvatamise käigus postitada oma foto ja veel nii …suur (keegi pidi ju selle tegema), siis ei saa ma kahjuks sinu muredele kaasa elada. Aga küsimusele vastan: loomulikult pole ma oma poegade ees nutnud, aga olen nendega kaasa nutnud nende nutud.
Mallu
January 5, 2021Sry, praegu ei saanud küll essugi aru 😀
Vaike
January 5, 2021Emmeliina, kui sul on lastekasvatamise käigus veel aega teha oma tööd, siis järelikult sul muresid ei ole. Mallu töö on postitada, sh ka pilte. Ja muidugi ei ole ükski mure mingi mure enne, kui inimesel juba nöör kaelas on.
H
January 5, 2021Oeh, terve 01.01.2021 lahistasin oma lapse ees ojadena nuttu. Olen sinuga samas olukorras (lihtsalt ma jäin ka töötuks ja kodutuks korraga) aga kuna leppisime kokku, et selle aasta pühad on tavapärased (oleme kõik koos ühe perena), siis aasta viimasel päeval hakkasin ma oma mehe kodu vaatama (kus siis viimased 11 aastat elasime) ja näha kuidas sind on juba sealt põhimõtteliselt “ära kustutatud”, siis hoidsin ma kõvasti emotsioone kinni ja kui lõpuks oma üürikasse tulin, siis lihtsalt keegi oleks nagu ookeanil korgi eest ära tõmmanud. Ja see mõte, et ma ei suuda oma emotsioone kontrollida lapse ees, tegi kõik veel hullemaks. Õnneks lapsed on targad ja minu poja (4,5) on lihtsalt mega armas inimene ja tema kaks kätt ja põsemusi on niivõrd lohutavad. Aga jah, sellises olukorras panevad need emotsioonid korralikult sõitu nagu oleks ameerika mägedel.
Kristina
January 5, 2021Ma just lugesin artiklit kus vanemad oma lapsi on erinevate unejuttudega maga üritanud saada. Kõige paremini toimivad eriti igavad teaduslikud raamatud aatomitest, matemaatika teooriast, geenitehnoloogia jne?. Teine pluss selliste raamatute lugemisel on veel see ka et võid kogemata geeniuse ka kasvatada! Kes siis ise sulle ükspäev seletab et ‘ei emme päike ei ole tulekera vaid seal toimib heeliumi reaktsioon’?.
Mallu
January 5, 2021mu ühel sõbrannal on selline laps 😀 Tsau, Pille 😀
Vaike
January 5, 2021Mu ema ei viitsinud meile lõpmatuseni muinasjutte lugeda ja luges asju, mis teda huvitasid, aga ilukirjandusest küll. 🙂 Aga mu kemikust eks oli küsinud nelja-aastasena, miks on tabletid alati seest valged!? Dafaak, ma ei tule praegugi sellise küsimuse peale. 😀
sillu
January 5, 2021Olin millegi pärast väga kurb ja laps nägi, kui ma nutsin. Ma oleks pidanud selle vahva seiga üles kirjutama, kui vana laps siis oli, kui ta minu nutmise aeg mulle nii vahvalt ja kaastundlikult ütles:”Emme, miks sa jonnid? Ma annan sulle kommi, ära enam jonni.”
Mallu
January 5, 2021niii armas!
Y
January 5, 2021Kohe ei meenu, aga olen kindlasti. Olen ka lapse eest magamistuppa peitu rahunema jooksnud jne 😀 ja mul on ainult üks laps kes on suutnud mu nii (vabandust, agaaa) närvi ajada. Tore, et kuskil on ideaalsed emad, aga meie kodus sellist ei ela ?
kit
January 6, 2021pane igale lapsele hommikuks kaks komplekti riideid valmis ja valida saab ainult nende kahe vahel, siis nad saavad ISE valida, aga ei aja sind hulluks. usu, nii on lihtsam.
Kätlin
January 6, 2021Püüan ikka mitte nutta, kuid kui neli kuud tagasi matsime vanaema ning nüüd isa, siis need on olukorrad, kus ma ei häbene nutta. Mul on silmad väga märjal kohal. Olgu seebikas kurb koht, siis minul pisarad jooksevad. See häirib mind, kuid selleks oleks vist proffesionaali abi tarvis, et suudaks liigemotsionaalsusest vabaneda. Igapäevaselt, kus lapsed ajavad pea huugama – mind nutma ei pane.
Kui on väga kurb ja valus, nutan…
Mari
January 7, 2021Ma mäletan paari korda kus ma läksin lapsele lasteaeda järgi ja ta korraldas korraliku stseeni garderoobis – no ikka vehkis jalgade ja kätega ja röökis ja teised vanemad on seal ja sa üritad olla viisakas ja saada sealt minema ja samas last rahustada ja anda signaali et see ei ole okei ja siis jõuad autosse ja puhked lahinal nutma sest see oli lihtsalt nii jube.. aga see läheb üle 🙂
Triine
January 7, 2021Tasakaal on alati see võlusõna. Mina olen ka psühholoogiat õppinud ja ilmselgelt ei ole okei, et lapsevanem ongi täiskasvanud laps, kes üldse iseendaga hakkama ei saa ja nö kaudselt annabki vastutuse lapsele.
Küll aga on lastele ka ülimalt vajalik näha, et ka vanematel on emotsioonid ja et nende väljendamine on okei. Nagu Sa ka ise mainisid, siis põhiline ongi seletamine – emme/issi on praegu kurb näiteks. Ja lisada veel, et aga näiteks, kui emme teeb seda ja seda, on emme jälle õnnelik ehk näidata/õpetada lastele, kuidas emotsioonidega ka toime tulla. Sest kuidas muidu lapsed õpivad kui mitte eeskuju näitel. Seega, täiesti okei on näidata emotsioone, kui tõesti ongi olla kurb, aga seletada lastele ka ära, et kurbusest saab läbi tulla ja näidata, et emme/issi saab iseendaga hakkama. Lapsed võtavad vastutuse vanemate tunnete eest just siis kui justkui vanem ei saa ise sellega hakkama. Ja lapsed on imetargad, nad saavad väga hästi aru kui seletada.
Samuti on tänapäeval isegi lastele mõeldud tunnete raamatuid, kus justkui läbi muinasjutu räägitakse erinevatest emotsioonidest ja kuidas nendega toime tulla.
Sigrid
January 10, 2021Lause, et ise tegid need lapsed ja saa ka hakkama on mõneti ärritav. Ma pole robot kes ainult hommikust hommikuni naeratus näol, nagu orav rattas ringi tõmblen. LOOMULIKULT saadki oma lastega hakkama, aga see ei tähenda, et vahepeal hulluks minemas pole ?
Mallu
January 10, 2021just!