kuidas kodus vähem tülitseda?
Ma reaalselt ei taha kõlada nagu kohutav inimene, aga mul on aeg-ajalt tunne, et mu laste ainukene eesmärk siin elus on testida, kui kaua ma suudan nendega ühes majas elada, ilma, et ma ennast hullumajja sisse ei kirjutaks. Iga lapse liigutus ajab kindlasti teise närvi, kõik tahavad just samu mänguasju, samu raamatuid, samu riideid, sama taldrikut, sama tassi, samal ajal pissile ja muidugi samal ajal mulle sülle. Iga tegevust saadab kõrvulukustav kriiskamine, nutmine, solvumine, asjade loopimine ja uste paugutamine.
Mõndadel päevadel ajab see mind tõesti närvi ja ma unustan asjaolu, et mina olen see täiskasvanu, kes peaks nende emotsioone haldama ja nendevahelisi konflikte lahendama. Teate küll neid hetki, kus kõik keeb justki üle pea ja sul on tunne, et okei, enam ma ei jõua. Sellistel hetkedel on lihtne tulema see käratus või ärritumine, mis olukorrale absoluutselt kaasa ei aita. Õhtul lebad loomulikult voodis ja mõtled, kui “imeline” ema sa oled ja et homme läheb kõik kindlasti paremini. Mõnikord veab, aga mõnikord hakkab hommik ka kellegi nutuse vinguga: “EMME, LENDE VÕTTIS MINU KLEIIIIDIII!” ja noh, tere hommikust sellisel juhul, eksole.
Ma ju tegelikult tean ise ka, et lapsed ei näe maailma nii nagu meie ja enamike nende virinate ja jonnide taga on hoopis midagi muud. Lihtsalt raske on seda alati endale teadvustada ja neid olukordi ratsionaalselt võtta. On tuttav tunne? Et sa tead, et sa käitud valesti, aga sa ei tea, kuidas see “õigesti” oleks? Kõige keerulisem on seda “õiget” asja endale meelde tuletada siis, kui endal mured ja probleemid peas. Mitte, et see laste süü oleks, aga ma räägin lihtsalt ausalt, kuidas ma ise ennast tunnen. Ärevatel aegadel olen ma üks kahest: kas hästi närviline, või hästi apaatne. Kumbki pole hea variant ja ma tunnen ise ka, et see peab muutuma.
Õnneks hakkab septembri lõpus juba neljas TASUTA rahumeelse vanemluse veebikursus, mille viib läbi vanemlusmentor Tanel Jäppinen. Sellel kursusel jagab Tanel mõtteid, kuidas jääda rahulikuks, kui tegelikult tahaks ise hakata ustega paugutama või kärkima ning kuidas vähendada koduseid võimuvõitlusi ja saavutada lapsega koostöö.
Kui sul on vahel tunne, et mõistus on otsas või et su laps vajutab meelega su nuppudele või tahaksid lihtsalt väikest turgutust ja inspiratsiooni rahumeelsemaks vanemluseks, siis registreeri ennast ka sellele tasuta lühikursusele, ma usun, et see on kõikidele vanematele kasulik vaatamine. Kursus koosneb neljast u 20-25 minutilisest videost ja lisaks sellele tekitatakse Facebooki väike grupp, kus saab videode sisu üle kaasa rääkida ja teistega arutada.
Kui tunned, et tahad koos minuga selle online koolituse kaasa teha, siis pole vaja teha miskit muud, kui rega ennast SIIN. Loenguid saab vaadata endale sobival ajal, minu meelest super mugav.
Lisaks oleks mul huvitav teada, mis on sellised probleemid lastega, millele te lahendust leida tahaks? Mul on endal küll paar sellist, mille kohta ma tunnen, et ma teen seda täiiiesti valesti. No näiteks laste koristamine: ma võin seitsesada korda heaga paluda, et lapsed selle ära koristaksid, aga enamuse ajast tõstavad nad kaks asja õigesse kohta ja siis hakkavad hädaldama, et küll selg valutab, küll on palav, küll on nad väsinud ja lihtsalt lõpetavad koristamise igaveseks. Isegi, kui ma pakun, et teeme koos, võidu või jumal teab, mis viguriga, koristama ei hakka enne keegi, kuni ma maksimaalselt närvi lähen. Aga see ei tundu eriti produktiivne, et ma iga kord närvi pean minema, et lapsed nuttes koristaksid, ega ju?
Mis teie murekohad on? Ja kas koolitusega liitute?
Kristin
September 13, 2020Mina liitusin sest, et mõned mured on aga ehk on veel midagi mida valesti teen ja lisaks jagasin ka oma lasteaia vestlus gruppi, et ehk kellegile pakub veel huvi sest ega paljud ei julge avalikult tunnistada, et lapsega mingi mure sest mõistetakse ju kohe hukka.
Mallu
September 13, 2020nii ta on kahjuks jah :/
Helen
September 13, 2020Ootan esimest tibu, leian hetkel, et olen suht rahulik ja niipalju, kui lastega kokku olen puutunud(seda on ikka päris palju), siis suudan ka jonnituuri ajal rahulikuks jääda. Aga noh, kunagi ei tea, kuidas enda lapse jonn mõjub, seega valmistun varakult ja regasin end ka ära, ehk annab mõne kasuliku vihje tulevikuks:)
Mallu
September 13, 2020jaa, ega teadmised mööda külge maha jookse!
Helen
September 13, 2020Jah, ma olin ka super rahulik teiste lastega. Kannatust oli kamaluga ning võisin vabalt süveneda ka töösse, kui mõni põngerjas parasjagu jonnituuril oli.
Oma lapsega paraku saab karikas lõpuks täis ja tühjaks see enam minna ei saa (sest koguaeg jookseb peale) 😀
Liisa
September 13, 2020Täpselt õige postitus minu jaoks. Hiljuti lisandus meiega beebi ja nüüd on vanem laps (4) nagu teine inimene – sõna ei kuula, karjub, lööb jnejne. Kuigi beebiga nii ôrn ja igati aitab ja tahab hoida, siis vôib siiski eeldada, et armukade.
Mul on môistus tâiesti otsas, mida teha. Isegi lasteaias ei saada enam hakkama ja saadeti eripedagoogi juurde. Kas sul pole nt Mari kade olnud kui Lende sündis? Või lende kade kui marta? Mida ma pean tegema ? Jään küll rahulikuks, aga mônikord kàratan ja pàrast nii halb tunne ?
Liisu
September 14, 2020Mariann,äkki sa kirjutaksid sellisest teemast nagu armastus laste vastu?
Kas sa armastad 100% võrdselt oma lapsi ilmselt kui keegi sellele vastata julgeks , oleksid see sina. Ma pelgan mõelda teise lapse peale kuna äkki armastan teda vähem/rohkem? Mu peikal on ka eelmisest suhtest lapsed ja mulle tundub et ta armastab ja eelistab neid rohkem kui meie pisikest,kuigi ta seda ise ei tunnista.
Mallu
September 14, 2020Tead ma ütlen sulle täiesti ausalt, et olenevalt päevast armastan üht rohkem ja siis teist rohkem 😀 Aga kui keegi ütleks, et nuga kõril, ühe pead rongi alla viskama, siis ma ütleks, et lõika see kõri käppelt läbi 😀
Marje
September 13, 2020Regasin ka juba sinna koolitusele. Mu poiss lihtsalt ei taha koostööd teha, ilma et ma häält ei tõsta. Tahaks nagu oma häälepaeltele ka veidi puhkust. Ehk on mingid imenipid minu jaoks seal koolitusel 🙂
Kristina
September 13, 2020Oii! Suur suur aitäh seda jagamast!
Minu elus hetkel mega probleem jonnimisega. Mul üks laps kes on viimasel ajal ikka meeletuid draamasid teinud poodides, tänavatel jne jne. Ma tahaks iga kord piinlikusest maa alla vajuda. Meil ei ole olnud kommet, et laps peab iga kord saama poes midagi. Kusagil keskustes käime siis alati jonnib, kui me ei lähe sinna kuhu tema tahab. Õhtuti magama minek ka õudus.
Sellistel teemadel ootaks abi ??
Kuidas jääda ise rahulikuks, kuidas lapsega vestelda nii, et ta saab aru, et hetkel ei saa minna kuhugi või ei saa midagi.
Kuidas teda jonnihool rahustada
Ann
September 13, 2020Meie käopesalt nõu küsima, sest tema 3 last käituvad igas youtube videos väga eeskujulikult. Ma ei tea kuidas see võimalik on ?
Väike Myy
September 14, 2020just sealt kuhu sa need paned või siis ei pane. 🙂
kertu
September 13, 2020Puhtalt huvist ja põnevusest.
Aga piirid on see igavikuline küsimus minu maailmas. Ma pole veel siiani aru saanud, kust need jooksevad:)
Helen
September 13, 2020Mul lapsed tüdruk kohe 5a ja poisid 3,5a ja kohe 2a.
No õnneks riiete osas probleeme pole, sest vaid 1 printsess on, aga no tempersmenti jagub küll mitme eest.
Meil põhiline – väikseimat tõrjutakse, aetakse minema, sest titt ja lõhub jne.. kisa taevani alati ja no igivana probleem – alati on vaja seda mänguasja, mille keegi just avastas kuskilt kapisahtli põhjast tolmukihi alt.. ALATI!
Kristi
September 13, 2020Nooo, mul neid pisinunnusid siin ka kolm. 8, 3 ja 9k. 3 teeb järgi KÕIK, mida 8 ees aga paraku see 8 ei ole liiga eeskujulik, mida muidugi ongi lapselt palju tahetud aga kui ma olen mingit asja N+1 korda pidanud ütlema ja ta IKKA kordab sama asja, siis.. ? no minu mõistus ei võta lihtsalt. Pessu minek, magama minek, riidesse panek, laua ääres käitumine, rahulikuks jäämine, ilusti rääkimine..
Katre
September 14, 2020Mina sain palju abi ja praktilisi nõuandeid, kuidas mingis situatsioonis käituda raamatust “Kuidas lapsed mõtlevad”. Soovitan soojalt kõigile eelkooliealiste laste vanematele.
Andrea
September 15, 2020Regasin ära. Aitäh sellest kirjutamast. Mul on iga päev selline tunne, et nüüd on kõik, mina kolin välja. Aga ei saa ju, olen üksikema. Mind huvitab, kuidas teha nii, et vanem laps pidevalt ei kiusaks nooremat ja lõpetada nende pidev sõdimine. Ma ei tea, kas sellest ka juttu tuleb, kuidas panna lapsed viisakalt rääkima?? Nad sõimavad üksteist lollakateks ja tuleb ka kangemaid sõnu, eriti pisema poolt, kes 6ne. Ma olen õhtuks energiast nii tühi, masendav.
T
September 15, 2020Ei liitu, sest üldjoones on teemad tuttavad ja teoorias peaks kodus harmoonia juba valitsema. Iseasi, kas alati suudavad ema-isa praktikas neid õigeid võtteid rakendada. Mis aga mina hoopis soovitan: meil muutus lastega elu palju harmoonilisemaks, kui lõpetasime ära peres igasuguse magusa söömise. Lapsed saavad aias magustoitu ja sünnipäevadel-pidudel muidugi ka, aga igapàevane maiustamine on lõppenud. Jonnituure enam pole, lapsed palju tasakaalukamad ja koostööaltimad. Soovitan. Muutused tulid nädalaga, väga kiiresti.