mis paariteraapias siis toimus

Ma olen siin mitu päeva juba mõelnud, et kuidas ma seda teraapiakogemust kirja panema peaksin. Siiski esimene kord elus, kus ma paariteraapiasse sattunud olen. Niisama, ise, olen teraapias käinud muidugi küll ja tegelikult Kardoga pidime ka enne lahutust minema, aga kuidagi… lahutasime enne ära ja siis tundus juba lamp kah.

Ausalt öeldes too päev, kus me sinna läksime, tundus see mulle juba natukene lamp ja mõttetu. Ma nimelt olen ise ka päris suur analüüsija ja kuna me olime Märteniga juba kõikidest probleemidest, konfliktidest ja murekohtadest sada korda rääkinud, siis arvasingi ma selleks hetkeks, et minek on üsna tarbetu. Ma ju teadsin ise ka, et ma tegelikult ei taha elu sees Märteniga lahku minna ja tegelikult on meie suhe siiamaani olnud parim asi, mida ma elusees kogenud olen. Ja kuigi need konfliktid tekitasid minus korra tunde, et “kõik hea ja tore on nüüd rikutud”, siis tegelikult otseselt ju ei juhtunud midagi, peale purjus peaga ülereageerimise ja sitta ajamise. Lollakas, aga nii oli. Ja nii väga kui ma ka ei taha seda tunnistada, siis ma ise olen ka üsna dramaatiline ja tunnetan agressioonina iga väiksematki asja (sest noh, traumad and shit).

Aga kuna aeg oli kirja pandud ja tundus ebaviisakas seda tühistama hakata (mitte, et me sellest omavahel üldse rääkinud oleks, ma lihtsalt ISE tundsin seda), siis kohale me läksime. Ilusasti käest kinni, kihistades ja nalja visates.

Umbes viis minutit sessiooni algusest olin ma juba NIII vihane, et ma mõtlesin, et ma hakkan nutma ja jooksen minema. Vaene terapeut julges nimelt küsida, et mis konflikt meil tekkis ja mina seletasin seda nii südamest ja emotsionaalselt, et ma läksin lihtsalt uuesti närvi.

Huvitav kogemus – ärrituda ja olla eriarvamusel kellegagi olukorras, kus nö kohtunik on kohe kõrval. Vähemalt nii ma arvasin, et ta nüüd ütleb kenasti ära, et kummal meist ÕIGUS on (obv mul) ja teine peab sellega lihtsalt leppima ja vaidlemise lõpetama. Paraku ta seda ei teinud, vaid hakkas esitama hoopis küsimusi stiilis, et miks X asi mind ärritab ja mis tunde X käitumine tekitab.

Ah teate, mul on nii raske (kui mitte võimatu) siin tegelikult kokku võtta seda esimest poolteist tundi, mis me seal olime, aga ma ütlen ausalt, et ma sain enda kohta kõvasti targemaks. Teile raudselt mingi suvaline infokild, aga mul on selline asi, et konfliktiolukorras, kus keegi on mulle haiget/liiga teinud (vähemalt minu meelest), siis suudan ma teha kahte asja: kas olla vait, või midagi täiesti ebaasjakohast nähvata. Ja kuna ma juba seda tean, et mul on komme nähvata, siis eelistangi ma tavaliselt lihtsalt vait jääda.

Seletasin siis terapeudile, et mul on nendel hetkedel enda peas selline tunne, et ma nagu tegelikult ju tahaks ilusasti seletada, aga esiteks tundub mulle piinlik ja häbiväärne mingit “oi see asi tegi mulle haiget” juttu ajada, sest noh, hallooo…mark on nõrk pussy olla. Ja isegi kui ma TAHAKS seda juttu ajada, siis mul on tunne, et mul puuduvad sellise vestluse jaoks õiged sõnad. Ma tean, mida ma tunnen, aga ma ei oska neid sõnadesse panna. Ja nõnda jõudsime järeldusele, et ma ei olegi kunagi õppinud konfliktiolukordi rahulikult ja sõnadega lahendama. Nagu te ehk näete ise siit mu arutust rapsimisest internetiski, hehe. Ja kui ma õigesti aru saan, siis see terapeut…õpetab mind seda tegema?

Ma ei taha siin üldse jätta nüüd muljet, et kõik meie konflikid olidki minu probleemid jne (sest ei olnud) ja eks me rääkisime seal muid asju ka, aga ma siinkohal räägin siiski ENDA asjadest, mitte ei hakka teile siin Märteni hingeelu ja südamesaladusi paljastama. Nii palju mul viisakust on 😀 Aga kui ma enda kohta mõne südamesaladuse teada saan, siis räägin teile ikka, ärge muretsege.

Ühesõnaga – ma tulin teraapiast välja sellise tundega, et kui ma enne tundsin, et ma ei taha Märteniga elu sees lahku minna, siis nüüd on mul selline tunne, et ma ei tahaks lahku minna ka järgmises, ega ülejärgmises elus. Reaalselt, KUST ma leiaksin elusees veel kellegi, kellega mul koos tegelikult niii tore ja naljakas oleks? Reaalselt teist inimest, kes minuga nii hästi sobib, ei eksisteeri.

Aga selles suhtes, et kui ta kunagi veel saikarit paneb, siis obv pean ikka lahku minema, aga jääme siis lootma, et see oli ühekordne eksitus. Me panime kolm korda veel endale aja (kokku ütles terapeut, et umbes 6-8x on fine), et eks ma hoian teid siis jooksvalt kursis.

Muuseas, neile, kes siin kommenteerisid, et nii varajases suhtestaadiumis paariteraapiasse minek on halb märk, siiis terapeut ise tegi nalja, et kuna ta töötab Õnnepalee kõrval, et paarid peaksid otse sealt tema juurde tulema. Noh, et saaks kõik teineteise (ja enda kohta) peas paika panna, nind teineteist (ja ennast) mõista. Tundub tegelikult loogiline, sest ma ise tundun endale ka natsa saikar, kui aus olla, aga ma enne pole seda nagu tähele pannud, ups.

Igatahes all good in the hood ja me hakkame nüüd Märteniga kohe vlogi kokku panema, kuidas meid päise päeva ajal ustest paljaks rööviti.