pagas ja põhimõtted
Enne, kui ma veel rahumeeli abielus olin, tuli meil aeg-ajalt sõbrannadega jututeemaks lahkuminekud. Mitte, et me nii hoogsalt ise neid planeerinud oleks ja neist elu eest unistasime (kuigi imelikul kombel läksin nii mina, kui üks lähedane sõbranna oma meestest suht samal ajal lahku), siis jutuks tuli ta mõnikord ikka. Noh, kui kuulsid nt kellegi teise lahkuminekust. Või vallalise sõbranna jutte sellest, mis deitimismaastikul toimub. Ja iga jumala kord ohkasin ma, et thank fu*k, et ma enam sellega tegelema ei pea, sest vastasel juhul sureksin ma üsna kindlalt üksikuna. Mida MINA vallalisena teeks, mul on ju kolm last?! Milline tohutu pagas!
Paraku on viimased pool aastat mulle näidanud, et ma eksisin. Mu suurim pagas ei tule kolme lapse näol, sest päris huvitaval kombel enamikke inimesi ei huvita, mitu last sul on. Okei, kindlasti on ka neid, keda huvitaks, aga õnneks ei ole ma ise säärastest huvitatud olnud. Ja kui kindlasti tähendavad lapsed (eriti pisikesed, nagu minu omad) rohkem planeerimist ja kannatlikkust ja orgunnimist, siis mitte miski ei valmistanud mind ette selleks, et mu päris pagas olen mina ise. St kõik need osad minust, mis on minevikus haiget saanud ja nüüd ennast bipolaarsel viisil kaitsta üritavad.
Vaadake – mul on elu aeg olnud selline kena väike põhimõte, et suhted peavad olema lihtsad. Kõik, mille üle tuleb vaeva näha ja jamada ja jaurata, ei ole seda väärt. Head asjad peaksid tulema meie ellu lihtsalt ja stressivabalt ja justkui loomulikult. Eks?
Ja ma tahaksin väga ka edaspidi seda teooriat uskuda, aga kas võib olla, et kui ma selle teooria enda peas valmis lõin, olin ma lihtsalt 20-aastane tiinekas, kellele sattus järjest ette kaks meest. Üks, kellega oli keeruline (ja tagantjärgi vaadates ei olnud seegi keeruline, sest tema käitus minuga nagu tõbras ja mina lihtsalt rahumeeli lasin) ja siis tuli Kardo, kellega kõik oli nii lihtne. Poof. Olemas! Abielu. Kolm last. Ei tülitsenud kunagi – mõni ime, et ma oma kõrge hobuse otsast pmst alla ei näinud ja “ainult lihtsad asjad on sittagi väärt” paremale ja vasakule kraaksusin.
Ütleme nii, et ma olen nüüd kõikides oma põhimõtetes väga kahtlema hakanud. Mul on alati olnud see TUNNE, et ma tean, kes ma olen. Ma tean enda väärtust. Ma olen enesekindel ja tore inimene, kellele teistega meeldib koos aega veeta. Ma olen enamuse ajast hea sõber ja võimalusel püüan leida viisi aidata neid, kes seda vajavad. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on mul tunne, et üks asi, mida ma enam ei ole, on inimene, kellega keegi teine normaalselt koos olla saaks, sest kuskilt seest olen ma nii mitu korda katki tehtud, et mõni osa minust lihtsalt enam ei tööta ja on rikki läinud. Samas, mõned osad on jälle selle võrra paremaks läinud. Andra just ükspäev ütles mulle, et ma olen viimasel ajal palju empaatilisem ja mõistlikum, kui ma iial kunagi varem olnud olen.
Heh, kuna ma ise tean, mida ma oma vabal ajal teen, siis ma ütleks, et lubage naerda, kuigi naerutuju mul eriti ei ole. Ma käitun lihtsalt nagu saikar ja seda täitsa ilma naljata. Irooniline selle juures on see, et kui ma selle uue tüübiga tutvusin, siis kuulsin ma ühe sõbranna käest just mitte parimat iseloomustust (teate küll neid tuttava-tuttava-naabrimehe ema teadis rääkida, et…) ja nüüd olen toredal kombel hoopis meist kahest see, keda keegi oleks pidanud enne viisakalt hoiatama ja anda võimaluse plehku panna.
Ja ma ei oska seda isegi seletada, mis mu sees toimub. See on umbes nii, et ma arvan, et ta on super tore. Ja ma arvan, et ta käitub minuga väga hästi: on viisakas, sõbralik, härrasmehelik, noh kogu kupatus, eks. Ja ma arvan, et meil on koos kogu aeg väga naljakas ja värki ja kõik on korras, kuni ühel hetkel teeb ta midagi üli pisikest, mis kogu minu aju ja südamepiirkonnas alarmid röökima paneb. Mille peale pean mina maha istuma ja mõtlema, et kas kuskil päriselt põleb, või on tegu tavalise õppusega.
Ma isegi ei saa teile siia ühtegi näidet tuua, sest alati, kui ma nendele olukordadele tagasi mõtlen, saan ma aru, et ma käitusin ise nagu segane ja mul oleks neid isegi piinlik kirja panna. Tundsin end puudutatuna tegelikult mitte millestki, mida ta tegi, vaid sellest, et “kunagi ükskord ütles keegi mulle sama asja/käitus sama moodi/pani mind sama moodi tundma” ja see triggerdab minu sees kohe need osad, mis ütlevad dramaatiliselt, et eiii. Ma ei pea sellist elu elama. Ma olen kurb! Ma ei taha nii! Ning isegi kui ma pärast üle mõtlemist saan aru, et need minu emotsioonid ja kurbused ei ole tema tekitatud, vaid see minu vana hea pagas, mis minu sees minuga kaasa rändab, on tegelikult juba hilja.
Sest, kallid sõbrad, olen ma juba super dramaatiline ja kurb ära olnud. Mis tähendab seda, et mul endal on olnud sitt ja tema… Noh, temal on ka olnud sitt ja ilmselt hakkab varsti juba kas leppima selle faktiga, et ma kord nädalas mingit segast juttu ajan, võiiiiii siis ei lepi, mis on ka fine, sest ükski normaalne inimene ei peaks sellise jamaga vist tegelemagi, mis minu sees toimub.
Ma reaalselt kardan nii väga endale kedagi lähedale lasta, et ma otsin vist juba luubiga kuskilt vigu ja probleeme, et ma saaks endale rahulolevalt õlale patsutada ja öelda, et hea töö Mallu. Jumal tänatud, et sa õigel ajal sellele jaole said, enne kui sul oleksid veel suuremad tunded tekkida saanud. Ja siis liiguksin rahumeeli edasi ja küllap ma leiaks järgmise inimese, kellele samamoodi teha.
Palun lihtsalt öelge, kuidas seda pagasit endalt maha raputada? Selles “kõik peab lihtne olema” põhimõttes ma enam nii väga kindel pole. St mul poleks midagi selle vastu, kui see OLEKS kerge, aga arvestades, et meist kahest olen mina see, kes seda raskeks teeb, siis ma ilmselt selles osas peaksin väikse järeleandmise tegema. Ei tundu ka loogiline, et 30+ vanuses inimesed kuskile suhtesse nii saaksid jõuda, et pagasit pole, ilmselt on igaühel midagi. Kellel paar suuremat kohvrit, mis telliseid täis. Mõnel Prisma kilekott paari eluksvajaliku esemega. Ma ei tea isegi, mis mul on. Ilmselt kohver, mis on täis viimaseid loogikaraase ja südamejupikesi, mida ma ei oska ise veel kokku panna, aga kellelgi teisel ka vist ei tihka lasta proovida.
Nii et jah, ma tahaks tänast hommikut alustada sõnadega, et pliis fck my life, ma ei viitsi enam iseendaga tegeleda. Ausalt ka, pole ammu nii tüütut ja ebameeldivat inimest kohanud. Ja ma teen iseennast kurvaks ja see on vastik.
Aga okei, ma lähen nüüd oma vastiku raskustundega südames hommikust sööma. Äkki kohvi aitab? Ja no avapilt ka suurt siia ei sobi, ma tahtsin leida seda pilti, kus mul kohvrid käes on, aga ei leidnud ja nüüd peate leppima sellega, kuidas ma basseinis passin. Pildi pealkiri võiks olla “Mallu oma probleemides suplemas”.
Vaike
February 10, 2021Mul on see pagas eluaeg olnud. Et ma ühest küljest niiiiiiiiiii tahan lähedust, et ma võin selle igatsuses looteasendis köögipõrandal nutta, ja siis kui tuleb inimene, kes tahab seda mulle anda, hakkab mul õudne ja ma ei oska mitte midagi muud teha, kui leiutada põhjuseid, miks ta ei ole ikkagi see. Nii kaua kuni inimene on kättesaamatu, on kõik fain, ma olen oma harjumuspärases igatsuses ja unistuses; keskkonnas, mida ma tunnen ja kuigi see on räigelt ebameeldiv ja kurb, on see mu ajule tuttav, st turvaline ja ma oskan seal olla. Ma ei ole olnud keskkonnas, millest ma unistan, ja ma ei oska seal käituda, mille peale mu sees on kõik üksainus alarm. Nii haigelt, kui see ka ei kõla. Nii, et omal kogemusel ei usu ma sellesse, et kõik peab olema lihtne, vähemalt ma ei ole seda lihtsat teed enda jaoks avastanud, sest ma pean lihtsalt läbi ussimunni pingutama, et harjuda, et ma ei ole üksi samal ajal, kui ma ei taha üksi olla. Loogiline, eks.
Mallu
February 10, 2021i feel u 😀
Krissu
February 10, 2021Jah sa oled valesti aru saanud. Ei ole küll kuulnud, et ükski psühholoog või terapeut vms tunnete spetsialist oleks kunagi öelnud, et suhe on õige kui kõik on lihtne. Absull iga suhe on töö. Ja kui sa seda ei taju, siis pole sul hea mõte suhtesse astudagi. Isegi suhe lastega, keda armastad tingimusteta on raske ja keeruline. Töö oma mõtetega, ütlemistega jne. Võimatu on oodata teisest inimesest, et kõik on kogu aeg idekas ja lebo. Nagu sul on tõusud ja mõõnad on teistelgi. Isegi kui teate kõiki suhtlemisnippe ja mida iganes asju, siis ikka on erimeelsusi või väsimusest jms suhtest mitte olenevast rahutust või pinget, mis ka suhtesse võib tulla. Keegi meist pole perfektne.
Kõigil on pagas, peab lihtsalt leidma selle inimese, kelle vastu tunned nii suurt armastust, et tahad just temaga koos kogu pasale, mis teele tuleb või on olnud, vastu astuda. Pole mina vs sina vaid teie vs probleemid. ? Ja see teebki kõik lihtsaks. Aga lihtsus ei tähenda mitte pingutamist. Lihtsalt vaev on väiksem.
Mallu
February 10, 2021Jah, ma nõustun sellega teoorias. Palun tee nüüd see mu sisemusele selgeks 😀
Mary-Liis
February 10, 2021Hei !
See on normaalne et peale pikki aastaid suhtes olles ja nüüd lahku minnes on põhimõtted muutunud .
Lase endal vabalt elada, ära mõtle üle !
Mallu
February 10, 2021Kerge öelda, nats raskem teha :/
Kertu
February 10, 2021Tahtsin siia lihtsalt jätta selle märkuse, et ülihästi kirjutatud blogipostitus. Nii hea oli lugeda seda!
Kuklike
February 10, 2021Kui tunned, et see on päriselt miski, millega soovid tegeleda, siis soovitaksin väga EMDR teraapiat: https://iviniinep.weebly.com/emdr.html Olen ise sealt sarnaste muredega väga palju abi saanud.
Tihti kanduvadki sellised asjad üle lapsepõlvest või varasematest katkistest paarisuhetest, seega tulebki lahti harutada ja näpp peale panna, et mis täpselt juhtus, miks sa end tookord sedasi tundsid ja kuidas seda mõttemustrit murda.
..
February 10, 2021Naiselt naisele soovitan sul olla avatud silmadega .. seda kõige otsesemas mõttes! 🙂
Usalda oma sisetunnet, sügaval sisimas on see õige!
mairi
February 10, 2021Minu isiklikele kogemustele tuginev põhisoovitus on: võta hästi-hästi rahulikult. Muidugi tahaks väga, et oleks see KEEGI, tahaks uue elu üles ehitada, tahaks inimest, keda usaldada, kellele toetuda. Aga ikkagi: võta aega! Suur soov kedagi enda kõrvale leida sunnib sageli silma kinni pigistama ka seikade ees, mis tegelikult peaksid just nimelt valvsaks tegema. Selge ju, et tutvumise esimeses etapis püütakse end ikka parimast küljest esitleda, see, mille või kellega tegelikult tegemist on selgub ajapikku. Ja on täiesti võimalik, et kui sul mõne pisiasja peale alarm tööle hakkab, siis see pole päris põhjuseta, on võimalik, et senised kogemused ongi just õpetanud ohuolukorda märkama. Kui oled alles faasis, kus ei tahaks miinuseid näha, tahaks väga uskuda, et kõik on hästi ja läheb ainult paremaks, siis oledki valmis viga iseendas nägema, leidma igasuguseid põhjuseid: see kõik tuleb mu minevikust, ise olen saiko, ta pole selline jmt. Aga sa ju ei tea. Ei saagi teada – ainult aeg näitab, millise inimesega on tegemist. Ei maksa kohe läheneda sellele suhtele stiilis “leidsin selle õige, me oleme kokku loodud!”, et siis iga asja peale, mis näib seda usku pisut õõnestavat, mingi draama üles kruvida. Võta rahulikult, ära juurdle ülearu iga asja üle, aga ära jäta hoiatavaid märke ka tähelepanuta ega püüa kõigele endast ja oma minevikus kogetust põhjust leida, sest vabalt võib see põhjus ollagi just nimelt teises inimeses, olla seesama, mis on elus juba ette tulnud. Ei ole vaja sundida end mitu korda sama reha otsa astuma, sest “nagunii ma ise …”. Mõne kuuga ei õpi ühtki inimest tundma ja kiiret pole tegelikult ju kuhugi, seda enam, et mängus on ka lapsed. Küll aeg kõik asjad oma kohale asetab.
Lysandra
February 10, 2021Oleme elukaaslasega varsti 5 aastat koos olnud. Ta on suurepärane inimene ja veel suurepärasem isa meie lapsele. Kuid ometi on hetki, kui ma lähen samamoodi täiega närvi mingite mõttetute asjade peale. Aastatega on olukord väga palju paremaks muutunud, sest mingi hetk mõistsin, kust see kõik tuleb: esiteks minu eelmine “suhe” ja teiseks vanemad. Neid käitumismustreid on endast väga raske välja juurida, sest need on nii sügavale sisse tallatud. On vaja aega, et analüüsida enda käitumist ja mind aitab veel seejuures mehega rääkimine – tänu sellele mõistab tema, miks ma niimoodi reageerisin ja samas jagab ta enda arvamust vms, mis aitab minul kõike selgemini näha ja ma ei jää ainult enda mõtetega mängima, mis enamasti ei viiks kuhugi. Suhtes, aga ka elus, on vaeva nägemisest palju olulisem valmisolek koostööks, isegi kui alguses tundub enda tõeliste tunnete/mõtete väljendamine ebamugavana. Ma ei tea kas see kõlab üldse loogilisena aga ma vähemalt üritasin ? ?
Liis
February 10, 2021täiesti normaalne on niimoodi tunda ja mõelda, sinu turvaline ja tuttav mull, milles olid aastaid, on alles üsna lühikest aega katki. aga sul on ju terapeut/nõustaja, kel kindlasti on mitmeid häid viise ja nõuandeid soovitada, kuidas iseennast endaga lepitada. või kui tal ei ole, siis psühholoogidel-psühholoogilistel nõustajatel ikka on. kõige parem abimees on alati aeg, aga kui ei ole aega seda aega oodata (jaa, selline kalambuur!), on täitsa mõistlik professionaalide poole pöörduda.
F
February 10, 2021Tiina Tiitus on alati rääkinud ja oma raamatutes kirjutanud, et õige suhe on just see, kus kõik on lihtne. Need suhtes vaeva nägijad valetavad mh iseendale.
Aga pagasit on raske mõista. Sa tuled ju heast ja turvalisest abielust, mis ei tekitanud pealtnäha haavu ja arme.
Mallu
February 10, 2021Mul samas enne ja pärast abielu ka elu olnud ??
kk
February 12, 2021Lihtsal ning lihtsal on vahe ning see seisneb põhjustes, miks suhe on lihtne. Suhe võib olla lihtne kui mõlemad osapooled ignoreerivad probleeme, aktsepteerivad neid kui loomulikku osa suhtest ning on valmis kompromissideks isegi kui need kompromissid ei rahulda nende vajadusi või on hoopis ebatervislikud. Lisaks muidugi inimese enda nüansid (iseloom, käitumismustrid, vaimne seisund, pagas) – need mõjutavad ka suhte dünaamikat.
Suhe võib olla lihtne ka siis kui mõlemad on üksteisega ausad ja austavad. Tunnevad üksteise vajadusi, oskavad nendega arvestada, räägivad probleemidest ning otsivad koos lahendusi. Ehk siis see suhe on väga dünaamiline ning pidevalt arenev, sest mõlemad osapooled muutuvad. Ma olen oma kaasaga olnud koos ligi kümme aastat ning kumbki meist pole tundnud, et me suhe vajab palju-palju ränka tööd või et me peame radikaalselt muutuma, et suhe toimiks. Kuid muidugi meie suhe on vajanud tööd (mis on tulnud loomulikul), sest me oleme kaks erinevat inimest (alustades taustast ning kasvatusest, lõpetades iseloomude ning kiiksudega) ning seega on loomulik, et me mõlemad oleme pidanud oma nurki lihvima, leidma kompromisse, leppima üksteise kiiksudega, rääkima probleemidest jne.
Muidugi kõik ei ole must-valge ning iga suhe on omamoodi…aga see mõtteviis “kõik peab olema lihtne, sest muidu suhe on vale” ajab küll närvi 😀
Laura
February 10, 2021Tead… See on täiesti normaalne, et sa kardad haiget saada ja ei usalda nii kiiresti jne. Aga lase sel teemal kulgeda (seda on jube lihtne öelda ja kirjutada), aga kui see uus härra on sinu jaoks see õige siis paneb ta sinu südamejupid ja loogikaraasud kokku nagu pusle 🙂 Olgu see siis 24 juppi või 1500. Kõik mis elus hästi või halvasti läheb õpetab meid. Julge riskida ja anda omale uusi võimalusi armas Mallu 🙂
K.
February 10, 2021Hmm, aga what if, kui su alarmid ikkagi üritavad sulle õigel hetkel märku anda, et miski ei tundu päris õige, aga tagant järele analüüsides mõtled kuidagi alateadlikult need red flag’id väiksemaks, kui need tegelikult on ja pigem teed iseenda vastutavaks, e. g., reageerisid ise üle, ei oska ennast avada etc.
Sest et nt kui mina kunagi oma eksiga koos olin, siis ma nägin nii palju red flag’e, mida ma lihtsalt ignoreerisin, sest noh, eelkõige st, et olin noor ja see oli esimene arvestatav suhe + enesekindlus oli alla igasugust arvestust. Ja ma pidevalt lihtsalt mõtlesin, et tõenäoliselt ainult mulle tundub nii ja ta tegelikult normaalne ja kõik ok, aga nüüd tagant järele mõeldes olen nagu what the bloody hell mu peas toimus, et ma üldse üritasin ja nii kaua ta jauramisele vastu pidasin (ta ei olnud füüsiliselt vägivaldne, aga süüdistas pmts kõikides probleemides mind ja meil oli ikka väga suured tülid ja pärast lahku minekut ei jätnud ka rahule, kuigi palusin mitu korda, et enam ühendust ei võtaks jne).
Teisest küljest on raske ennast uutele inimestele jagada, kui minevikus oled haiget saanud ja need kogemused endiselt kummitavad. Ja siis tekibki see tunne/mõte, et äkki ongi asi minus, mitte temas?
Ma võibolla soovitaksin (kui sa pole juba teinud) nendest red flag momentidest rääkida isikutele, keda sa usaldad ja ehk saad veidi objektiivsemat hinnangut, kas mõtled üle v on põhjust muretseda. Sest ise analüüsides on palju segavaid faktoreid (tunded inimese vastu, varasemad kogemused, hirmud etc), mis võivad hinnangut vales suunas mõjutada. Ja seda pagasit vist ei pea otseselt maha raputama, vaid tee see lahti, sorteeri asjad ära, analüüsi, miks need niiöelda kaasa said pakitud ja õpi neist asjadest. Aga see võib veidi aega võtta, mis on okei, sest iseendaga tuleb ka natuke vaeva näha.
Mallu
February 10, 2021Noh, kõik sõbrannad kellele ma rääkinud olen, ütlevad, et ma käitun nagu hull kahjuks:D
Mari
February 11, 2021Su eks meenutab mu esimest elukaaslast.igas asjas olin mina süüdi,lõpuks ka selles,et TEMA mind pettis..
Samut u aasta pärast lahkuminekut tülitas mind,mu pere ja sõpru
A
February 10, 2021Ants Rootslane- teda soovitavad paljud paljud terapeudina. Nii palju, kui ise teda kuulanud ja lugenud olen, siis väga selge jutuga arukas inimene. Äkki aitab ka Sul asjadele teistmoodi läheneda ja saad selguse. Uuri ja võta temaga ühendust, sest kaotada pole Sul sellest miskit?
Mallu
February 10, 2021Mul juba on enda oma olemas 🙂
T
February 10, 2021Kallikene, see on täiesti normaalne!!! Esiteks on sinu abielust väljumisest nii vähe aega möödas, et oled ilmselt veel segaduses ja ei ole jõudnud kõiki emotsioone läbi töödata ja piisavalt aega iseenda ja oma sisemaailmaga veetnud. Lisaks, oled Kardoga nii harjunud, et kui keegi teeb midagi teismoodi, siis alateadvusele tundub, et ta tegi midagi valesti. Sina, kullake, ära ole enda vastu liiga karm ja loodan, et ka uus kaaslane on mõistev ja kui polegi, siis küll tuleb keegi kunagi, kelle jaoks sa oled valmis ja vastupidi. Anna endale julmalt palju aega ja ole enda vastu hell! <3
Kristi
February 11, 2021Julgen soovitada sisemiste probleemide lahendamiseks Heidi Plumbergi alateadvuse koolitusi. Tal paljudest erinevatest teemadest variante kokku pandud ja tundub, et sulle sobiks nii mõnedki sealt 😉
Elsa
February 11, 2021mina ütleks just vastupidi, kõikide asjade eest, mis elus midagi väärt on tuleb vaeva näha. Olen neli aastat abielus ja peaaegu kaheksa aastat koos ja oleme koos ikka mitu mitu mitu puuda soola koos ära söönud ja suhe on siiamaani imeline. Ja muidugi, vahel on karjume üksteise peale nii,et maa must, aga mitte tihti. Usaldan teda 100% ja tean, et ükskõik mis me koos planeerime elus, me saame hakkama.
Tööga on samamoodi, ma pidin väga väga kõvasti vaeva nägema, et oma ülikoolid-magistrid läbi tegema. Aga selle lõpus on mul töökoht, mis on hästi tasustatud, stabiilne ja mis mulle meeldib.
Maarja
February 12, 2021Üks võimalus, kuidas pagasit vähendada, on tunda oma tundeid.
Me oleme hoolega ära pakkinud need tunded, mis ebameeldivad on, aga mingi hetk hakkavad need üle ääre ajama, kehas pole enam kohta, kuhu neid talletada. Järgmine kord, kui mingi tunne/draama sees keema hakkab, ära samastu sellega vaid tunne see läbi, sügavalt hingates. Ära reageeri endast välja, vaid tõmba fookus enda sisse. Ei peagi midagi muud tegema, ei pea teadma, kust see tuleb ja mis oli põhjus, kui lased oma kehal need tunded lõpuks ometi läbi tunda, siis keha laseb need lahti. Mida rohkem pakitud asju, seda kauem võtab aega, aga see on väärt töö. Oluline on mitte hinnanguid anda sest see blokib tunnete läbielamise. Võib juhtuda, et hakkad värisema ja hakkab külm – see on hirmu vabanemise tunnus (lihtsalt tunne, lõdise välja); võib juhtuda, et tugev soe jõud tuleb kehasse – see on viha (möirga natuke või trambi jalgu ); kui kui pisarad hakkavad voolama, siis on ju selge, et see on kurbus (mitte end haletseda, vaid tõesti tunda sügavat kurbust) ja kui miski pulbitsema hakkab rinnus, siis on arvatavast rõõm (hinga läbi või hüppa ringi). Kõik muud tunded ei ole tunded vaid emotsioonid ja nende taga on ikka alati 4 põhitunnet. Eestlane on meister tunnete sissepakkija, ollakse pidevalt suht ükskõiksed ja siis on järsku plahvatus – agrressiivsus (hirm + viha), õelus jne.
Jõudu (sise)tööle!