there’s hope
Ma vist ei olegi NII lootusetu, kui asi puudutab vastustustunnet. Parem hilja kui mitte kunagi, aga täna ma helistasin loomaarstile ja panin Donnale aja kinni. Ja noh, ei huvita et ma ise seda arstitasu ei maksa vaid My, ta eriti rõõmus polnd, siis ma vingusin niikaua kuni ta läks rõõmsaks et ta maksta saab, ja hoopistükkis ise viib Donna sinna kohale, siis kui mina koolis olen. Niiiii loodan et mu tibuga saab kõik 4 life korda, ja et ta elab universumi lõpuni rõõmsalt nii rõõmsalt.
See ka, et täna hommikul ja öösel on olnud minu bestikaks kõhuvalu, mis juba vaikselt mööduma hakkab, aga ikka üli normal oli. Magasin täiega sisse ka, sest ma EI suutnud püsti ajada ennast, liiga jube oli olla. Samas ma vihkan oma soengut ka:( Tahaks pikki juukseid… kunagi ei saa.
Kurbade uudiste rubriiki läheb ka see, et ma ei näind eile võsareporterit ega meeleheitel koduperenaisi:/ Seeest olin musidega.
Samas ok lähen nüüd vist kooli kaa kunagi. Samas mul on veeel aegaaa:/ Ok pohhui ikka lähen:(